Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kuidas sina erimeelsusi lahendad?

Kuidas sina erimeelsusi lahendad?

 Kuidas sina erimeelsusi lahendad?

ME PUUTUME iga päev kokku erinevate isiksustega. Sageli rõõmustab see meid ja laiendab meie silmaringi. Aeg-ajalt tekitab see ka erimeelsusi, millest mõned on tõsised, teised aga vaid tühised ebameeldivused meie igapäevaelus. Millised need ka pole, mõjutab nendega toimetulek meid nii vaimselt, emotsionaalselt kui ka usuliselt.

Kui teeme erimeelsuste positiivseks lahendamiseks kõik mis võimalik, siis võime elada tervislikumat elu ja meil võivad olla teistega rahumeelsemad suhted. Üks muistne õpetussõna ütleb: „Südamerahu on ihule eluks” (Õpetussõnad 14:30).

Teravaks kontrastiks sellele on üldtuntud tõde: „Otsekui mahakistud linn, millel pole müüri, on mees, kes ei talitse oma meelt!” (Õpetussõnad 25:28). Kes meist tahaks teha end kaitsetuks selliste väärmõtete rünnaku ees, mis võivad panna meid käituma sobimatult – viisil, mis võib teha kahju nii teistele kui meile endile? Kontrollimatud vihased vastused võivad just seda teha. Jeesus soovitas mäejutluses meil läbi uurida oma seisukohad, mis võivad mõjutada meie tegutsemist, kui meil teiste inimestega erimeelsusi tekib (Matteuse 7:3–5). Selle asemel et teiste suhtes kriitiline olla, peaksime mõtlema hoopis sellele, kuidas saaksime arendada ja säilitada sõprussuhteid nendega, kellel on teistsugused seisukohad või minevik.

Meie suhtumine

Esimene samm, et tajutavat või tõelist erimeelsust lahendada, on tunnustada, et oleme altid vääradele mõtetele ja seisukohtadele. Pühakiri tuletab meelde, et me kõik oleme patused ja „Jumala aust ilma” (Roomlastele 3:23). Peale selle võib vahetegemisvõime aidata meil näha, et probleem ei seisne teises inimeses. Vaadelgem sellega seoses Joona kogemust.

Jehoova juhtimisel reisis Joona Niinive linna ja kuulutas selle elanikele saabuvat Jumala kohtuotsust. Rõõmustavaks tulemuseks oli, et kogu Niinive linn kahetses ja näitas üles usku tõelisesse Jumalasse (Joona 3:5–10). Jehoova tundis, et nende kahetsev hoiak vääris andeksandi, ning ta andiski neile armu. „Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema” (Joona 4:1). Joona reageering Jehoova halastusele oli üllatav. Miks oli Joona Jehoova peale vihane? Ilmselt olid Joona tähelepanu hõivanud tema enda tunded ja ta mõtles, et tema maine selles linnas on nüüd rikutud. Ta ei hinnanud Jehoova halastust. Lahkelt andis Jehoova Joonale näitliku õppetunni, mis aitas tal muuta oma seisukohta ja näha, kui väärtuslik on Jumala halastus (Joona 4:7–11). On  selge, et parandamist vajas Joona, aga mitte Jehoova suhtumine.

Kas sarnaselt sellega tuleb ka meil aeg-ajalt mingis asjas oma suhtumist muuta? Apostel Paulus andis nõu: „Vastastikuses austamises jõudke üksteisest ette!” (Roomlastele 12:10). Mida ta sellega mõtles? Ta julgustas meid olema mõistlikud ja kohtlema teisi kristlasi sügava lugupidamise ja väärikusega. See tähendab ka seda, et tunnustame igaühe õigust valikuvabadusele. Samuti tuletab Paulus meile meelde, et ’igaüks kannab oma koormat’ (Galaatlastele 6:5). Seepärast, enne kui eriarvamustest kasvab tüli, oleks tark mõelda, kas meie enda suhtumine vajaks kohendamist! Meil tuleb kõvasti vaeva näha, et peegeldada Jehoova mõtteviisi ja säilitada rahu nendega, kes Jumalat tõeliselt armastavad (Jesaja 55:8, 9).

Meie lähenemisviis

Kujutle kahte last, kes tirivad ühte ja sama mänguasja. Mõlemad tõmbavad järjest kõvemini ja kõvemini, et seda endale saada. Võitlust võivad saata vihased sõnad, kuni üks lõpuks lahti laseb või keegi kolmas vahele astub.

1. Moosese raamatu jutustus räägib Aabrahamist, kes kuulis, et tema ja ta vennapoja Loti karjused olid omavahel riielnud. Aabraham võttis kätte ja läks Loti juurde ning ütles: „Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel, minu karjaste ja sinu karjaste vahel. Meie, mehed, oleme ju vennad!” Aabraham oli kindlalt otsustanud, et ta ei lase ühelgi konfliktil kahjustada nende omavahelisi suhteid. Millist hinda ta oli valmis selle eest maksma? Ta oli valmis ohverdama oma eesõiguse vanema mehena esimesena valida; ta oli valmis millestki loobuma. Aabraham lasi Lotil valida, kuhu see tahtis viia oma pere ja karjad. Seepeale valis Lott endale haljendava Soodoma ja Gomorra piirkonna. Aabraham ja Lott läksid rahuga lahku (1. Moosese 13:5–12).

Kas ka meie oleme teistega rahulike suhete säilitamise nimel valmis tegutsema samasuguses vaimus kui Aabraham? See episood Piiblist seab meile kauni eeskuju, mida jäljendada, kui puutume kokku eriarvamustega. Aabraham palus: „Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel.” Tema siiras soov oli asi sõbralikult lahendada. Kindlasti aitab niisugune rahulike suhete säilitamiseks tehtud üleskutse vältida igasugust vääritimõistmist. Seejärel lõpetas Aabraham sõnadega: „Meie, mehed, oleme ju vennad!” Milleks ohverdada taolisi väärtuslikke suhteid isiklike eelistuste või uhkuse pärast? Aabraham keskendus sellele, mis oli tähtis. Ta tegi seda väärikalt ja lugupidamisega, lastes samal ajal ka oma vennapojal end väärikana tunda.

Kuigi võib tekkida olukordi, mis nõuavad erimeelsuse lahendamiseks kellegi väljaspoolse sekkumist, on palju parem siiski see, kui asi suudetakse omavahel lahendada. Jeesus julgustas meid astuma esimese sammu, et oma vennaga rahu teha, ja paluma andestust, kui vajalik (Matteuse 5:23, 24). * Selleks tuleb olla alandlik, kuid Peetrus kirjutas: „Riietuge kõik alandlikkusega üksteise vastu; sest „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu!”” (1. Peetruse 5:5). See, kuidas me oma kaasusklikke kohtleme, avaldab otsest mõju meie suhtele Jumalaga (1. Johannese 4:20).

Kristlikus koguduses võidakse meid paluda rahu säilitamise nimel mingist oma õigusest  loobuda. Üsna suur hulk inimesi, kes praegu Jehoova tunnistajate hulka kuuluvad, on tulnud Jumala tõeliste kummardajate perre viimase viie aasta jooksul. Kui suurt rõõmu see meile teeb! Viis, kuidas meie ennast üleval peame, mõjutab kindlasti neid ja ka teisi koguduses. See annab hea põhjuse, miks mõelda hoolikalt läbi, milliseid valikuid me teeme meelelahutuse, hobide, seltskondliku ajaviite või töökoha suhtes, võttes arvesse seda, kuidas teised võivad meist aru saada. Kas mõnda meie tegu või sõna võidakse vääriti mõista, nii et see paneks teisi komistama?

Apostel Paulus tuletab meile meelde: „Kõik on lubatav, kuid kõigest ei ole kasu; kõik on lubatav, kuid kõik ei ehita kogudust. Ärgu ükski otsigu oma kasu, vaid teise kasu!” (1. Korintlastele 10:23, 24). Me oleme kristlastena siiralt huvitatud sellest, et ehitada kristlikus vennaskonnas üles armastust ja ühtsust (Laul 133:1; Johannese 13:34, 35).

Parandavad sõnad

Sõnadel võib olla võimas headusele ajendav jõud. „Sõbralikud sõnad on nagu kärjemesi, magusad hingele ja kosutuseks kontidele” (Õpetussõnad 16:24). Lugu sellest, kuidas Giideon hoidis ära tõenäolise konflikti Efraimi meestega, ilmestab selle õpetussõna õigsust.

Giideon, kes pidas ägedat võitlust midjanlaste vastu, kutsus endale appi Efraimi suguharu. Kui aga lahing läbi sai, ründasid Efraimi mehed Giideoni kibestunud etteheidetega, et ta ei olnud kohe võitluse hakul nende poole pöördunud. Jutustus räägib, et „nad riidlesid temaga kangesti”. Giideon vastas: „Mida ma siis nüüd teiega võrreldes olen teinud? Eks ole Efraimi järelnoppimine parem kui Abieseri viinamarjalõikus? Teie kätte andis Jumal Midjani vürstid Oorebi ja Seebi. Aga mida olen mina teiega võrreldes suutnud teha?” (Kohtumõistjate 8:1–3). Oma hästivalitud ja rahustavate sõnadega hoidis Giideon ära lahkheli, millest oleks võinud kujuneda hukatuslik suguharudevaheline sõda. Võib-olla oli Efraimi suguharu meestel probleeme upsakuse ja uhkusega. See aga ei takistanud Giideonil püüdmast saavutada rahumeelset lõpptulemust. Kas ka meie võime teha samamoodi?

Inimestes võib pulbitsema lüüa pahameel, mis teeb neid meie vastu vaenulikuks. Arvesta nende tundeid ja püüa mõista nende suhtumist. Kas me võisime kuidagi mõjutada nende tundeid? Kui see oli nii, miks siis mitte tunnistada seda, mida me omalt poolt raskuste esilekerkimiseks tegime, ja väljendada kurbust probleemi suurendamise pärast. Paar hästi läbimõeldud sõna võib parandada mõranenud suhteid (Jakoobuse 3:4). Mõned, kes on ärritunud, võivad lihtsalt vajada meie lahket kinnitust. Piibel märgib, et „puude puudusel kustub tuli” (Õpetussõnad 26:20). Jah, hoolikalt valitud sõnad, mida õiges vaimus öeldakse, võivad ’vaigistada raevu’ ja parandada suhteid (Õpetussõnad 15:1).

Apostel Paulus soovitab: „Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega” (Roomlastele 12:18). On tõsi, et me ei saa juhtida teiste tundeid, kuid me saame teha oma osa rahu edendamiseks. Selle asemel et enda või teiste ebatäiuslikest reageeringutest juhinduda, võime nüüd rakendada ellu Piibli kindlaid põhimõtteid. Kui me lahendame erimeelsusi nii nagu Jehoova õpetab, toob see meile igavese rahu ja õnne (Jesaja 48:17).

[Allmärkus]

^ lõik 13 Vaata artikleid „Andke südamest andeks” ja „Sa võid oma venna võita” ajakirjast „Vahitorn”, 15. oktoober 1999.

[Pilt lk 24]

Kas nõuame tungivalt oma tahtmist?

[Pilt lk 25]

Aabraham andis head eeskuju, olles erimeelsuse lahendamise nimel järeleandlik