Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 ELULUGU

Olen õitsenud tänu headele eeskujudele

Olen õitsenud tänu headele eeskujudele

SEISIME keset ööd võimsa ja kiirevoolulise Nigeri jõe kaldal. Parajasti raevutses Nigeeria kodusõda, nii et selle pooleteist kilomeetri laiuse jõe ületamine oli eluohtlik ettevõtmine. Ometi me pidime riskima ja seda rohkem kui korra. Kuidas ma sellisesse olukorda sattusin? Selle selgitamiseks tuleks minna tagasi aega enne minu sündimist.

Aastal 1913 ristiti New Yorgis minu isa John Mills, kes oli siis 25-aastane. Ristimiskõne pidas vend Russell. Peagi pärast seda läks isa Trinidadi, kus ta abiellus Constance Farmeriga, kes oli innukas piibliuurija. Isa aitas oma sõbral William Brownil näidata „Loomise fotodraamat”. Nad tegid seda koos aastani 1923, kui Brownid määrati Lääne-Aafrikasse. Minu isa ja ema, kes mõlemad olid võitud kristlased, jätkasid Jehoova teenimist Trinidadis.

VANEMAD ARMASTASID MEID

Meie peres oli üheksa last. Kõige esimesele pandi Vahitorni ühingu presidendi järgi nimeks Rutherford. Mina nägin ilmavalgust 30. detsembril aastal 1922. Sain oma nime ajakirja Kuldne Aeg (praegu Ärgake!) toimetaja Clayton Woodworthi järgi. Tänu oma vanematele saime kõik koolihariduse, kuid eriti innustasid nad meid seadma eesmärke Jehoova teenistuses. Ema suutis väga veenvalt pühakirja põhjal arutleda. Isa jällegi armastas jutustada piiblilugusid, ise seejuures õhinal žestikuleerides, et need meile elavaks teha.

Nende kasvatustöö kandis head vilja. Pere viiest poisist kolm käisid Gileadi koolis. Ja meie kolm õde teenisid palju aastaid pioneeridena Trinidadis ja Tobagos. Oma õpetuse ja hea eeskujuga vanemad otsekui istutasid meid Jehoova kotta. Nad aitasid meil ka meie Jumala õuedes juurduda ja õitseda. (Laul 92:13.)

Meie kodu oli nagu kuulutustöö keskus. See oli pioneeride kogunemispaigaks. Tihti rääkisid nad koos olles Trinidadis käinud Kanada misjonärist George Youngist. Minu  vanemad jutustasid elevusega oma endistest kaaslastest Brownidest, kes olid sel ajal juba Lääne-Aafrikas. Kõik see ajendas mind alustama kuulutustööd, kui olin kümneaastane.

NOORUSAEG

Meie ajakirjad olid sel ajal üsna otsekohesed, paljastades ahnet äritegevust, valereligiooni ja poliitilist korruptsiooni. Aastal 1936 ässitasid vaimulikud Trinidadi kuberneri keelustama kõik Vahitorni ühingu väljaanded. Me peitsime kirjanduse ära, kuid pakkusime seda kuulutustööl edasi, kuni kõik varud olid otsas. Samuti korraldasime plakatitega teadustusrongkäike ja jalgrattaparaade ning pakkusime reklaamlehti. Koos Tunapuna linna heliautogrupiga kuulutasime Trinidadi kõige kaugemates paikades. See oli tõesti põnev! Tänu sellisele heale vaimsele õhkkonnale lasin end 16-aastaselt ristida.

Tunapuna heliautogrupp

Minu pereliikmete eeskuju ja head kogemused kuulutustööl sütitasid minus soovi saada misjonäriks. See soov oli alles ka siis, kui kolisin 1944. aastal Arubale ja sain endale kaaslaseks Edmund Cummingsi. Olime rõõmsad, kui 1945. aastal tuli mälestusõhtule kümme inimest. Järgmisel aastal moodustati Arubal kogudus.

Orisega sai mu elu uued värvid

Peagi pärast seda kuulutasin oma töökaaslasele Oris Williamsile. See noor naine esitas vastuargumente, et kaitsta doktriine, mida talle oli õpetatud. Kuid Piiblit uurides sai ta teada, mis selles raamatus tegelikult kirjas on. Oris käis ristimisel 5. jaanuaril 1947. Aja jooksul me armusime ja lõpuks abiellusime. 1950. aasta novembris alustas Oris pioneeritööd. Koos temaga sai mu elu hoopis uued värvid.

PÕNEV TEENISTUS NIGEERIAS

1955. aastal kutsuti meid Gileadi kooli. Seepärast loobusime tööst, müüsime maha oma kodu ja muud asjad ning jätsime Arubaga hüvasti. 29. juulil 1956 lõpetasime 27. kursuse ja meid määrati Nigeeriasse.

Aastal 1957 Peeteli pere Nigeerias Lagoses

Oris on öelnud: „Jehoova vaim aitab misjoniteenistuse tõusude ja mõõnadega toime tulla. Erinevalt oma abikaasast ei soovinud mina kunagi misjonäriks saada. Ma oleksin meeleldi hoopis oma kodu rajanud ja lapsi kasvatanud. Kuid mõeldes sellele, kui tähtis on praegusel ajal teha kogu hingest kuulutustööd, muutsin ma oma mõtteviisi. Gileadi lõpetamise ajaks olin täiesti valmis alustama misjonitööd. Kui astusime Queen Mary pardale, oli meid saatmas Worth Thornton vend Knorri büroost. Ta soovis meile head reisi ja ütles, et me hakkame teenima Peetelis. See pani mind sügavalt ohkama. Ent ma kohanesin kiiresti ja hakkasin armastama Peetelit, kus mul oli erisuguseid ülesandeid. Kõige rohkem meeldis mulle töö vastuvõtulauas. Ma armastan inimestega suhelda ja tänu sellele tööle sain tuttavaks paljude Nigeeria vendade-õdedega. Paljud neist olid Peetelisse tulles tolmused, väsinud, näljased ja janus. Olin rõõmus, et sain neile süüa ja muud vajalikku pakkuda. Kõik see oli püha teenistus ning tõi mulle suurt rahulolu.” Tõepoolest, iga ülesanne Jehoova teenistuses tegi meid õnnelikuks.

1961. aastal pere koosviibimisel Trinidadis rääkis vend Brown mõnest oma vapustavast kogemusest Aafrikas. Seejärel rääkisin mina Nigeerias toimunud suurest kasvust. Vend Brown pani oma käed mulle ümber ja ütles mu isale: „Johnny, sina küll ei jõudnud kunagi Aafrikasse, aga vähemalt Woodworth jõudis!” Vastuseks ütles isa: „Jätka samas vaimus, Worth! Jätka samas vaimus!” Julgustus sellistelt meestelt, kes olid pikka aega innukalt Jehoovat teeninud, tugevdas  mu soovi täita oma teenistusülesandeid hästi.

Piibli-Brown ja tema naine Antonia julgustasid meid palju

Aastal 1962 kutsuti mind Gileadi kooli 37. kursusele, mis kestis kümme kuud. Vend Wilfred Gooch, kes oli tollal Nigeeria harubüroo ülevaataja, käis 38. kursusel ja määrati Inglismaale. Seejärel usaldati Nigeeria harubüroo juhatamine minu hoolde. Nagu vend Brown reisisin ka mina palju, õppides nii tundma armsaid Nigeeria vendi ja õdesid. Kuigi neil puudusid paljud asjad, mis on arenenud riikides tavalised, näitas nende rõõm ja rahulolu selgelt, et mõtteka elu alus pole raha või materiaalne vara. Arvestades nende olukorda oli tore näha, kui puhtad, korralikud ja väärikad nad koosolekutel olid. Paljud tulid kokkutulekutele veoautode või bolekaja’dega *, mis on avatud külgedega kohalikud bussid. Tihti olid neil bussidel mõtlemapanevad hüüdlaused, nagu „Väikesed veepiisad moodustavad võimsa ookeani”.

Kui tõsi! Igaühe väikseimgi pingutus loeb. Meie Orisega andsime oma osa. Aastaks 1974 oli Nigeeria USA järel teine riik, kus oli 100 000 kuulutajat. Kuulutustöö kandis tõepoolest vilja.

Aastatel 1967–70 möllas Nigeerias kodusõda. Meie vennad Nigeri jõe idakaldal Biafra vabariigis olid harubüroost mitu kuud ära lõigatud. Me lihtsalt pidime neile vaimset toitu viima. Nagu mainisin sissejuhatuses, ületasime jõge mitmel korral. See oli võimalik vaid tänu palvetele ja usaldusele Jehoova vastu.

Ma mäletan eredalt neid ohtlikke reise üle Nigeri. Me riskisime sellega, et äkilised sõdurid võivad meie pihta tulistada, et jääme haigeks, ja muude ohtudega. Kui juba valitsuse sõduritest oli raske mööda pääseda, mis siis veel rääkida mässulise Biafra sõduritest. Ühel ööl ületasin kiirevoolulise Nigeri kanuus Asabast Onitshasse ja läksin julgustama ülevaatajaid Enugus. Teine kord käisin kogudusevanemate juures Aba linnas, mis pidi olema õhtuti pimendatud. Port Harcourtis lõpetasime koosoleku ruttu palvega, kui valitsuse väed tungisid läbi Biafra kaitsest.

Need koosolekud olid olulised, et kinnitada meie vendadele, et Jehoova hoolib neist ning et rõhutada neutraalsuse ja ühtsuse tähtsust. Nigeeria vennad tulid sellest hirmsast sõjast edukalt välja. Nad näitasid, et armastus ületab vihkamise, ja säilitasid kristliku ühtsuse. Milline au oli olla nende kõrval sel raskel ajal!

Vend Milton Henschel oli 1969. aastal New Yorgis Yankee staadionil toimunud rahvusvahelise kokkutuleku „Rahu maa peal” juhataja. Ma olin tema assistent ja õppisin palju. Kui õigeaegne see küll oli, sest aastal 1970 toimus Nigeerias Lagoses rahvusvaheline kokkutulek „Jumalale meelepärased inimesed”. See oli kohe peale kodusõja lõppu ja sai teoks vaid tänu Jehoova abile. Sel tähelepanuväärsel sündmusel oli kohal 121 128 inimest ja see toimus 17 keeles. Vennad Knorr ja Henschel ning külalised USA-st ja Inglismaalt olid tunnistajateks suurimale kristlikule ristimistalitusele pärast 33. aasta nädalatepüha. Seal ristiti 3775 uut jüngrit! Selle kokkutuleku organiseerimine oli ilmselt minu elu tegusaim aeg. Kuulutajate arv kasvas plahvatuslikult!

Rahvusvahelisel kokkutulekul „Jumalale meelepärased inimesed” oli 121 128 inimest; programm toimus 17 keeles, ka ibo keeles

Nigeerias veedetud 30 aasta jooksul oli mul eesõigus aeg-ajalt teenida reisiva ülevaatajana ja vööndiülevaatajana Lääne-Aafrikas. Kui tänulikud küll misjonärid olid, kui neile osutati individuaalset tähelepanu ja nad said julgustust! Milline rõõm oli neile kinnitada, et nad pole unustatud. Õppisin, et isiklik huvi inimeste vastu on tähtis. See  aitab neil Jehoovat teenida ja hoiab organisatsiooni tugeva ja ühtsena.

Vaid tänu Jehoova abile suutsime tulla toime kodusõja ja haigustega. Tajusime tugevalt, kuidas Jehoova meid õnnistab. Oris on öelnud:

„Me mõlemad põdesime korduvalt malaariat. Ühel korral viidi Worth teadvusetuna Lagose haiglasse. Mulle öeldi, et ta ei pruugi sellest eluga välja tulla, kuid õnneks ta siiski tuli. Kui ta teadvusele tuli, rääkis ta Jumala kuningriigist medvennale härra Nwambiwele, kes tema eest hoolitses. Hiljem läksime koos Worthiga selle mehe juurde, et tema huvi Piibli vastu edasi arendada. Temast sai Jehoova tunnistaja ja hiljem kogudusevanem Aba linnas. Ka mul oli võimalus aidata paljudel, isegi muslimitel, saada pühendunud Jehoova teenijateks. Üks suurimaid rõõme oli õppida tundma ja armastama Nigeeria inimesi, kultuuri, kombeid ja keelt.”

Tõesti, nägime, kui tähtis on välismaal teenides õppida armastama vendi ja õdesid, ükskõik kui erinevad on meie kultuurid.

UUED ÜLESANDED

Aastal 1987 määrati meid Nigeeria Peetelist misjonärideks kaunile Saint Lucia saarele Kariibi meres. See oli väga tore ülesanne, kuid hoopis teiste väljakutsetega. Kui Aafrikas abiellus mees mitme naisega, siis Saint Lucias elas paar koos seaduslikult abiellumata. Piibli abil suutsid paljud meie õpilased teha vajalikud muudatused.

Olin oma armsa Orisega abielus 68 aastat

Kuna meie tervis muutus aina kehvemaks, siis aastal 2005 tõi juhtiv kogu meid üle Brooklynis asuvasse peakorterisse. Tänan Jehoovat siiani iga päev Orise eest. Ta suikus surmaunne aastal 2015. Minu kaotusvalu on kirjeldamatu. Olime koos 68 aastat. Ta oli suurepärane sõber ja hooliv abikaasa. Armastasin teda väga. Mõistsime, et õnne valem nii abielus kui ka koguduses on juhtpositsiooni austamine, andeksandmine ning alandlikkuse ja vaimu vilja omaduste ilmutamine.

Kui tundsime pettumust või masendust, otsisime abi Jehoovalt, et ta aitaks meil teda edasi teenida. Püüdsime enda suhtumist muuta ja nägime, et asjad läksid alati paremaks. Ja parim ootab veel ees! (Jes. 60:17; 2. Kor. 13:11.)

Trinidadis ja Tobagos õnnistas Jehoova mu vanemate ja teiste pingutusi. Viimaste andmete kohaselt on seal Jehoova tunnistajaid 9892. Arubal jätkus töö aktiivselt ja sel saarel on nüüd 14 tublit kogudust. Ka Nigeerias on kuulutajate arv võimsalt tõusnud. Seal on neid nüüd 381 398. Saint Lucia saarel on praegu 783 Jehoova teenijat.

Olen praegu üle 90. Laul 92:14 ütleb nende kohta, kes on istutatud Jehoova kotta: „Ka vanas eas on nad lopsakad, elujõulised ja haljad.” Olen tänulik, et mu elu on möödunud Jehoovat teenides. Head eeskujud on andnud mulle jõudu teda teenida. Jehoova on lasknud mul õitseda tema õuedes. (Laul 92:13.)

^ lõik 18 Vaata Ärgake!, 8. märts 1972, lk 24–26.