PIIBLIAEGADEL juhtis majapidaja kellegi majapidamist või hoolitses tema valduste eest. Heebrea ja kreeka sõnad, mis on tõlgitud vastega „majapidaja”, võivad käia ülevaataja või majaülema kohta.

Kui patriarh Jaakobi poeg Joosep oli Egiptuses ori, sai temast ta isanda majapidaja. Tema isanda kohta öeldakse, et „lõpuks jättis ta kõik, mis tal oli, Joosepi hoolde”. (1. Moos. 39:2–6.) Hiljem, kui Joosepist sai Egiptuses võimas valitseja, oli tal juba endal majapidaja. (1. Moos. 44:4.)

Jeesuse päevil elasid maaomanikud tihti linnades, kaugel oma põllumaadest. Seepärast määrasid nad ametisse majapidaja, kes vaatas iga päev põldudel töötavate tööliste järele.

Milline pidi majapidaja olema? Esimesel sajandil elanud Rooma kirjanik Columella ütles, et ülevaatajaks ehk majapidajaks määratav ori peab olema kogenud tööline. Majapidaja pidi hoolitsema selle eest, et töölised teeksid oma tööd, kuid ta ei tohtinud olla julm. Columella lisas: „Eelkõige oodatakse temalt, et ta ei arvaks end teadvat seda, mida ta tegelikult ei tea, ja et ta oleks alati valmis õppima uusi asju.”

Jumala sõnas kasutatakse majapidaja kõnekujundit, et kirjeldada mõnd tegevust kristlikus koguduses. Näiteks ergutas Peetrus kristlasi kasutama Jumala antud võimeid, et teenida üksteist „nagu Jumala mitmeti väljenduva armu tublid majapidajad”. (1. Peetr. 4:10.)

Ka Jeesus rääkis majapidajast oma mõistujutus, mis on kirjas Luuka 16:1–8. Ja kui ta kõneles jüngritele oma kohaloleku tundemärgist, siis kinnitas ta neile, et määrab ametisse „ustava ja aruka orja” ehk majapidaja. Selle orja peamiseks ülesandeks pidi olema anda lõpuajal Kristuse järelkäijatele vaimset toitu. (Matt. 24:45–47; Luuka 12:42.) Me oleme tänulikud, et saame tugevdada oma usku väljaannete abil, mida ustav majapidaja meie ülemaailmsele usuperele valmistab.