GEORGE YOUNG vaatas rahulolevalt, kuidas Atlandi ookeani lained löövad vastu laeva. Ta oli teinud tublisti kuningriigitööd Brasiilias * ja sõitis nüüd Euroopasse. Vend Youngi ootas uus ülesanne Hispaanias ja Portugalis – puutumata territooriumitel. Tal oli plaanis teha ettevalmistusi, et vend Rutherford saaks tulla jutlusi esitama, ja levitada 300 000 traktaati!

Vend Young saabus Lissaboni kevadel 1925, keerulisel ajal. Vabariiklased olid 1910. aastal kukutanud Portugali monarhia ja võtnud katoliku kirikult võimupositsiooni. Rahvas oli saanud rohkem vabadust, aga riigis jätkusid rahutused.

Just sel ajal, kui vend Young tegi ettevalmistusi vend Rutherfordi kõneks, kuulutas valitsus riigipöördekatse tõttu välja sõjaseisukorra. Briti ja Välismaa Piibliseltsi sekretär hoiatas vend Youngi, et ta võib kogeda vastupanu. Vend Young aga palus luba kasutada Camõesi keskkooli võimlat ja saigi selle.

Saabus 13. mai, vend Rutherfordi jutluse päev. Ootusärevus oli suur. Plakatid ja ajalehereklaamid olid kutsunud inimesi kuulama avalikku kõnet teemal „Kuidas elada maa peal igavesti”. Usulised vastased olid kähku avaldanud oma ajalehes artikli, mis hoiatas äsja saabunud „valeprohvetite” eest. Võimla sissepääsu ees jagasid vastased tuhandeid brošüüre, mis pidid ümber lükkama vend Rutherfordi esitatava õpetuse.

Sellegipoolest sai saal rahvast täis. Umbes 2000 inimest mahtus sisse ja teist samapalju saadeti tagasi. Mõned huvilised ronisid võimla seintel rippunud köisredelitele ja teised võimlemisvarustuse otsa.

Koosolek ei läinud rahulikult, sest vastased lärmasid ja laamendasid toolidega. Ent vend Rutherford ei heitunud, ronis rahulikult laua peale ja hakkas rääkima. Kui tema kõne kesköö paiku läbi sai, jättis rohkem kui 1200 huvilist piiblikirjanduse saamiseks oma nimed ja aadressid. Juba järgmisel päeval avaldas ajaleht O Século vend Rutherfordi jutluse kohta artikli.

Septembris 1925 hakati portugalikeelset Vahitorni välja andma ka Portugalis (see oli juba ilmunud Brasiilias). Umbes samal ajal hakkas Brasiilia piibliuurija Virgílio Ferguson plaanima Portugali kolimist, et seal kuningriigitööle kaasa aidata. Ta oli teeninud  koos vend Youngiga Brasiilia pisikeses harubüroos. Ei läinud kaua, kui Virgílio ja tema naine Lizzie astusid laeva, et vend Youngiga taasühineda. Vend Ferguson saabus õigel ajal, sest vend Youngi ootasid juba uued kuulutustööülesanded – sealhulgas Nõukogude Liidus.

Kui Portugalis toimus sõjaväeline riigipööre ja kehtestati autoritaarne režiim, muutus olukord raskeks ja vastupanu tugevnes. Vend Ferguson oli vapper ja püüdis väikese piibliuurijate rühma eest seista. Ta proovis saada luba pidada oma kodus korrapäraselt koosolekuid ja sai selle oktoobris 1927.

Diktatuuri esimesel aastal oli Vahitornil Portugalis umbes 450 tellijat. Lisaks levis tõesõnum traktaatide ja brošüüride vahendusel ka Portugali impeeriumi äärealadele: Angolasse, Assooridele, Goasse, Ida-Timorisse, Madeirale, Mosambiiki ja Roheneemesaartele.

1920. aastate lõpus kolis Lissaboni alandlik portugallane, aednik Manuel da Silva Jordão. Ta oli elanud Brasiilias ja kuulnud seal vend Youngi kõnet. Ta sai ruttu aru, et see on tõde, ja oli innukas vend Fergusoni kuulutustöös aitama. Manuel sai kolportööriks, nagu pioneere tollal nimetati. Piiblikirjanduse trükkimine ja levitamine sujus ning Lissaboni noor kogudus kasvas.

Aastal 1934 tuli Fergusonidel naasta Brasiiliasse, kuid nende külvatud tõeseemned olid juba idanema läinud. Portugali ustavad tunnistajad elasid üle Hispaania kodusõja ja teise maailmasõja. Selle grupi leek kahanes vahepeal sedavõrd, et meenutas pigem hõõguvaid süsi. Ent 1947. aastal saabus esimene misjonär John Cooke, kes oli lõpetanud Gileadi kooli, ja sellest peale kasvas kuulutajate arv peatumatu hooga. Isegi valitsuse 1962. aastal seatud tegevuskeeld ei suutnud kasvu peatada. Selleks ajaks, kui Portugali Jehoova tunnistajate tegevus detsembris 1974 legaliseeriti, oli riigis üle 13 000 kuulutaja.

Praegu kuulutab Portugalis ja portugalikeelsetel saartel, mille hulgas on ka Assoorid ja Madeira, head sõnumit üle 50 000 tunnistaja. Nende kuulutajate hulgas on neid, kelle vanavanemad käisid 1925. aastal vend Rutherfordi ajaloolist kõnet kuulamas.

Me täname Jehoovat ja neid ammu elanud ustavaid vendi ja õdesid, kes olid Kristus Jeesuse tublid teenijad, kuulutustöö julged eestvedajad. (Rooml. 15:15, 16.) (Portugali harubüroo arhiivist.)