Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 MEIE ARHIIVIST

Iirimaal levis hea sõnum tänu avalikele kõnedele

Iirimaal levis hea sõnum tänu avalikele kõnedele

ÜKS aurik tossutas läbi Belfast Loughi lahe. Väike rühm laevatekil seisvaid reisiseltsilisi silmas rohelisi mäenõlvu, mida paitas varajane hommikuvalgus. Oli maikuu aastal 1910. Ühele neist, Charles Russellile, oli see viies reis Iirimaale. Eemal paistis kaks tohutu suurt ehitusjärgus liinilaeva: traagilise lõpuga Titanic ja tema sõsarlaev Olympic. * Laevatehase lähedal seisis kail tosinkond piibliuurijat, kes ootasid vend Russelli maabumist.

Umbes 20 aastat varem oli vend Russell, kes otsis parimat moodust levitada head sõnumit üle kogu maailma, otsustanud teha mitu ringreisi väljaspool Ameerikat. Tema esimene tuur viis teda kõigepealt 1891. aasta juulis Iirimaale. City of Chicago pardal olles vaatas ta Queenstowni silueti taha loojuvat päikest ja võib-olla meenutas oma vanemate kirjeldusi nende kodumaast. Rännates läbi puhaste linnakeste ja kauni maapiirkonna, mõistsid vend Russell ja tema reisikaaslased, et sealsed põllud on valmis lõikuseks.

Vend Russell käis Iirimaal kokku seitse korda. Tema esimene külastus tekitas ilmselt niivõrd suurt huvi, et järgmistel kordadel tuli teda kuulama sadu, mõnikord tuhandeid inimesi. Tema teise reisi ajal mais 1903 ja ka edaspidi reklaamiti Belfastis ja Dublinis peetavaid avalikke koosolekuid kohalikes ajalehtedes. Russell meenutas, et inimesed kuulasid väga tähelepanelikult kõnet „Vandega kinnitatud tõotus”, mis rääkis Aabrahami usust ja tulevastest õnnistustest inimkonnale.

Positiivse vastukaja tõttu tuli Russell Iirimaale ka oma kolmanda Euroopa turnee käigus. Viis venda olid teda vastu võtmas, kui ta ühel aprillikuu hommikul aastal 1908 Belfasti sadamasillale astus. Avalikkusele reklaamitud kõne „Saatana impeeriumi kukutamine” meelitas samal õhtul kohale „umbes 300 intelligentset inimest”. Nende seas oli ka üks mees, kes esitas vastuväiteid, kuid kõnepidaja kasutas pühakirja oskuslikult ja kummutas tema väited. Dublinis oli kohal aga üks kindlameelsem vastane, Noorte Meeste Kristliku Ühingu sekretär härra O’Connor, kes üritas rohkem kui tuhandepealist kuulajaskonda piibliuurijate vastu pöörata. Kas see õnnestus tal?

Mingem ajas tagasi ja kujutagem ette, mis võis tol korral juhtuda. Üks mees soovib teada, mida Piibel tegelikult õpetab, ja ta otsustab minna kuulama kõnet, mida on reklaamitud ajalehes Irish Times. Ta leiab täis tuubitud saalis endale vaevu istekoha. Mees kuulab tähelepanelikult valgepäist habemega kõnelejat, kes kannab musta frakki. Esineja liigub laval edasi-tagasi,  žestikuleerides elavalt ja selgitades üht kirjakohta teise järel, nii et teda kuulama tulnud mees mõistab esimest korda Piibli õpetusi. Ehkki helivõimendus puudub, kandub kõneleja hääl igasse saali nurka ning hõivab auditooriumi tähelepanu pooleteiseks tunniks. Seejärel toimub küsimuste-vastuste voor, kus O’Connor ja tema sõbrad esitavad vastuväiteid, kuid kõneleja kaitseb meisterlikult oma seisukohti Piibli abil. Publik aplodeerib. Kui möll on vaibunud, astub huvilisest mees vendade juurde, et rohkem teada saada. Kohalolijate jutustuste järgi õppisid paljud inimesed just sel viisil tõde tundma.

Kui vend Russell 1909. aasta maikuus New Yorgist Mauretania pardal oma neljandale turneele läks, võttis ta kaasa kiirkirjutaja vend Huntsingeri, et ookeani ületamiseks kuluv aeg raisku ei läheks, ning dikteeris talle Vahitorni artikleid. Russelli avalikku kõnet Belfastis tuli kuulama 450 inimest, kellest sadakond oli ruumipuudusel sunnitud seisma.

Vend Russell Lusitania pardal

Viies reis, mida kirjeldati põgusalt artikli alguses, oli umbes samasugune. Pärast Dublinis peetud avalikku kõnet sai nimekas teoloog, kelle härra O’Connor oli kaasa kutsunud, oma küsimustele pühakirjast vastused. Publikule meeldis kuuldu. Järgmisel päeval sõitsid reisilised kiire postilaevaga Liverpooli ning astusid seal New Yorki suunduva kuulsa Lusitania pardale. *

Avaliku kõne reklaam ajalehes Irish Times (20. mai 1910)

Aastal 1911 tegi vend Russell oma kuuenda ja seitsmenda reisi, mille haripunktiks olid taas väljareklaamitud avalikud kõned. Kevadel võõrustasid 20 piibliuurijat Belfastis umbes kahte tuhandet inimest, kes tulid kuulama kõnet „Pärast surma”. Dublinis oli O’Connor taas platsis ühe vaimulikuga, kes küsimusi esitas, ent kui Russell neile pühakirja abil vastas, plaksutas publik selle peale. Sama aasta sügisel käis Russell ka teistes linnades, kus teda kogunes kuulama kenake hulk inimesi. O’Connor püüdis järjekordselt häirida Dublinis toimunud koosolekut, seekord kaasas sada toetajat, kuid rahvas pooldas häälekalt kõnepidajat.

Ehkki tollal esitas avalikke kõnesid eeskätt vend Russell, märkis ta ise, et „ükski inimene pole ... asendamatu”, kuna „see ei ole inimese töö; see on Jumala töö”. Eelnevalt reklaamitud avalikud kõned, mis olid praeguse üldsusele suunatud koosoleku eelkäijaks, andsid suurepärase võimaluse esitada inimestele pühakirja tõdesid. Mis oli tulemus? Tänu avalikele kõnedele hea sõnum levis ning kogudusi moodustati paljudes linnades üle kogu Iirimaa. (Suurbritannia harubüroo arhiivist.)

^ lõik 3 Vähem kui kahe aasta pärast Titanic uppus.

^ lõik 9 1915. aasta mais lasti Lusitania Iirimaa lõunarannikul torpeedoga põhja.