OLEN sündinud 10. detsembril 1936 USA-s Kansase osariigis Wichitas esimesena meie pere neljast lapsest. Minu vanemad William ja Jean olid innukad Jehoova teenijad. Isa oli kompaniisulane, nagu tol ajal nimetati venda, kes koguduse tegevust juhtis. Minu emale oli Piibli tõde õpetanud tema ema Emma Wagner. Emma õpetas Piiblit paljudele, sealhulgas Gertrude Steele’ile, kes teenis aastaid misjonärina Puerto Ricos. * Seega oli mul palju häid eeskujusid.

Kui olin viieaastane, pakkusime ühel laupäeva õhtul koos isaga tänaval ajakirju Vahitorn ja Lohutus (praegu Ärgake!). Sel ajal oli meie riik haaratud teise maailmasõtta. Meist möödus üks napsitanud arst, kes sõimas isa argpüksiks ja nahahoidjaks, kuna isa oli keeldunud sõdimast. See tohter tuli otse isa nina alla ja ütles: „Miks sa, tossike, mind ei löö?” Kartsin koledasti, kuid samas imetlesin oma isa, kes lihtsalt pakkus inimestele ajakirju edasi. Kui meist möödus üks sõdur, karjus see arst talle: „Võta midagi ette selle argpüksiga!” Nähes, et arst on purjus, ütles sõdur talle: „Mine koju ja maga end välja!” Seejärel läksid nad mõlemad minema. Imetlen siiani, millise julguse Jehoova mu isale andis. Isal oli Wichitas kaks juuksuritöökoda ja see arst oli tema klient.

Kui olin kaheksa-aastane, müüsid vanemad meie maja ja juuksuriäri maha, ehitasid väikese teisaldatava elamu ning kolisid Coloradosse, et teenida seal, kus oli vaja rohkem kuulutajaid. Asusime elama Grand Junctioni lähedale. Mu vanemad olid pioneerid ning tegid osaajatööd farmides ja rantšodes. Tänu Jehoova õnnistusele ja nende innukusele kuulutustöös moodustati seal kandis kogudus. 20. juunil aastal 1948 ristis mu isa ühes mägijões minu ja veel mõned, sealhulgas Billie Nicholsi ja tema naise. Hiljem alustas see  abielupaar ringkonnatööd, samuti ka nende poeg koos oma naisega.

Meil olid lähedased suhted ja kosutavad piibliteemalised vestlused paljude innukate kuulutajatega. Eriti on mul meeles Steele’ide pere: Don ja Earlene, Dave ja Julia ning Si ja Martha, kes kõik avaldasid minu elule suurt mõju. Õppisin neilt, et kui pidada kõige tähtsamaks Jumala kuningriiki, toob see tõelist rahulolu ja rõõmu.

Kui olin 19-aastane, kutsus meie perekonnasõber Bud Hasty mind endaga pioneeritööle Ameerika Ühendriikide lõunaossa. Ringkonnaülevaataja palus meil kolida Louisiana osariiki Rustoni linna, kus kohalikud Jehoova tunnistajad olid jäänud mittetegevaks. Meile öeldi, et peaksime iga nädal kõiki koosolekuid, sõltumata sellest, kui palju inimesi sinna tuleb. Leidsime sobiva paiga ja seadsime selle korda. Meil toimusid kõik koosolekud, kuigi mõnda aega olime kohal vaid kahekesi. Tegime kordamööda nii, et kui üks juhatas mingit koosolekuosa, siis teine vastas kõigile küsimustele. Kui tuli teha demonstratsioon, läksime mõlemad lavale, nii et saali ei jäänud ühtki kuulajat. Lõpuks hakkas koosolekutel käima üks eakas õde. Veel mõne aja pärast ühinesid meiega piibliõpilased ja mõned mittetegevad kuulutajad ning peagi oli seal õitsev kogudus.

Kord kohtasime Budiga üht Kristuse kiriku pastorit, kes rääkis piiblitekstidest, mis polnud mulle tuttavad. See raputas mind veidi ja pani sügavamalt oma uskumustele mõtlema. Tegin terve nädala hilisööni õlilambi valgel uurimistööd, et leida vastused selle pastori esitatud küsimustele. See aitas mul tugevdada oma suhteid Jehoovaga ja pärast seda ma lausa ootasin, et ma mõne jutlustajaga kohtuksin.

Üsna pea palus ringkonnaülevaataja mul kolida Arkansasesse El Dorado linna, et aidata sealset kogudust. Kuid mul tuli tihti sõita Coloradosse, et ilmuda sõjaväekomisjoni ette. Ühel sellisel reisil koos mõne pioneeriga sattusime Texases liiklusavariisse ja mu auto muutus seetõttu kasutamiskõlbmatuks. Helistasime ühele vennale, kes tuli ja viis meid oma koju ning hiljem koguduse koosolekule. Seal teatati, et meil oli juhtunud avarii, mispeale vennad toetasid meid rahaliselt. Lisaks müüs meile appi tõtanud vend minu vana auto 25 dollari eest maha.

Edasi läksime Wichitasse, kus tegi pioneeritööd  meie pere lähedane sõber Everidge Frank McCartney, kelle hüüdnimi oli Doc. Tema kaksikutest pojad Frank ja Francis olid ja on siiani mu head sõbrad. Neil oli vana auto, mille nad müüsid mulle 25 dollari eest, täpselt selle summa eest, mille ma sain oma autovraki müügist. See oli esimene kord, mil nägin selgelt, et kui panen Jumala kuningriigi oma elus esikohale, siis Jehoova hoolitseb kõige vajamineva eest. Selle külaskäigu ajal tutvustasid McCartneyd mulle armast õde Bethel Crane’i. Tema ema Ruth oli innukas kuulutaja Kansases Wellingtonis ja ta teenis pioneerina ka veel siis, kui ta oli 90. eluaastates. Abiellusime Betheliga vähem kui aasta möödudes, aastal 1958, ja teenisime koos edasi pioneeridena El Dorados.

Kuna meil oli nii häid eeskujusid, otsustasime, et võtame vastu mis tahes ülesande, mille Jehoova organisatsioon meile annab. Meid määrati eripioneerideks Arkansasesse Walnut Ridge’i. Aastal 1962 sai meile osaks põnev üllatus: meid kutsuti Gileadi kooli 37. kursusele. Meie rõõmuks oli samas klassis ka Don Steele. Pärast lõpetamist määrati meid Betheliga Keeniasse Nairobisse. New Yorgist lahkudes olid meil pisarad silmis, kuid need asendusid rõõmupisaratega, kui nägime Nairobi lennujaamas meile vastu tulnud vendi.

Kiindusime Keeniasse kiiresti ja tundsime suurt rõõmu sealsest teenistusest. Meie esimesteks edenevateks piibliõpilasteks olid Chris ja Mary Kanaiya. Nad teenivad senini Keenias Jehoovat täisajaliselt. Aasta hiljem paluti meil minna Ugandasse Kampalasse. Olime sellel maal esimesed misjonärid. Need olid põnevad ajad, sest nii paljudel oli suur huvi Piibli vastu ja paljud said meie usukaaslasteks. Ent pärast kolme ja poolt aastat lahkusime Aafrikast ja läksime tagasi Ühendriikidesse, sest oli oodata pere juurdekasvu. Aafrikast lahkudes olime veel kurvemad kui omal ajal New Yorgist ära minnes. Olime hakanud Aafrika inimesi armastama ja lootsime ühel päeval sinna naasta.

Asusime elama Lääne-Coloradosse, kus elasid mu vanemad. Mõne aja pärast sündis meie esimene tütar Kimberly ja 17 kuud hiljem tuli ilmale teine tütar Stephany. Võtsime lapsevanematena oma uut ülesannet väga tõsiselt ja seadsime endale eesmärgiks istutada tõde oma kaunite tütarde südamesse. Tahtsime, et neil oleks samuti head eeskujud nagu meil omal ajal. Samas me teadsime, et kuigi head eeskujud avaldavad lastele võimsat mõju, pole mingit garantiid, et nad täisealisteks saades Jehoovat edasi teenivad. Minu noorem vend ja üks õde olid tõe maha jätnud. Loodetavasti hakkavad nad millalgi taas järgima häid usu eeskujusid.

Nautisime väga aega, kui kasvatasime oma tütreid, ja püüdsime teha nendega kõike üheskoos. Me elasime Colorados Aspeni lähedal ja seepärast oli meil hea võimalus tegeleda suusatamisega. Niimoodi koos perega lõõgastudes saime kasutada aega hästi ära tütardega vestlemiseks, näiteks siis, kui suusaliftiga üles sõitsime. Samuti olid meil väga mõnusad jutuajamised lõkketule ääres, kui koos telkimas käisime. Kuigi lapsed olid  veel väikesed, küsisid nad selliseid küsimusi nagu „Mida ma tegema hakkan, kui ma suureks kasvan?” ja „Millise abikaasa ma endale peaksin valima?”. Tegime oma parima, et nad võiksid hakata armastama Jehoova ülevaid põhimõtteid. Aitasime neil mõista, kui tark on seada endale eesmärgiks täisajaline teenistus ja abielluda vaid sellise inimesega, kel on samasugune eesmärk. Samuti selgitasime neile, miks pole hea abielluda väga noorelt. Kordasime neile tihti: „Abielluda on vara, kui pole 23 aastat vana.”

Nagu meie vanemad olid pingutanud, et olla koos perega kohal kõigil koosolekutel ja käia korrapäraselt kuulutamas, nii tegime seda ka meie. Samuti kutsusime külla täisajalisi teenijaid. Tihti rääkisime oma headest mälestustest misjoniteenistuses ja lootusest, et reisime ühel päeval kõik neljakesi Aafrikasse. Meie tütardele meeldis see mõte väga.

Meil toimus regulaarselt perekondlik piibliuurimine, mille käigus mängisime läbi olukordi, mis võisid koolis ette tulla. Palusime lastel olla Jehoova tunnistaja rollis ja vastata teiste küsimustele. Sel viisil oli neil lõbus õppida ja nende enesekindlus kasvas. Kui nad said vanemaks, kaeblesid nad vahel selle üle, et peab jälle koos Piiblit uurima. Kord, kui olin seetõttu päris masendunud, ütlesin neile, et nad läheksid oma tuppa ja et mingit uurimist ei toimu. Nad olid sellest šokeeritud, hakkasid nutma ja ütlesid, et nad tahavad koos uurida. Sel ajal hakkasime aru saama, et oleme suutnud juurutada nende südamesse armastuse tõe vastu. Ajapikku hakkas Piibli uurimine neile järjest rohkem meeldima ja me lasime neil vabalt oma mõtteid väljendada. Vahel oli päris raske kuulata, kui nad rääkisid oma kahtlustest mingi õpetuse suhtes. Siiski saime nii teada, mis on tegelikult nende südames. Kui olime nendega asja arutanud, olid nad nõus, et Jehoova põhimõtted on kõige paremad.

Lastekasvatamise etapp meie elus möödus palju kiiremini, kui olime arvanud. Järgides Jumala organisatsiooni juhatust, tegime oma parima, et õpetada lapsi Jehoovat armastama. Olime nii rõõmsad, kui mõlemad meie tütred alustasid pärast keskkooli pioneerteenistust. Samuti omandasid nad oskused, mis võimaldasid neil end elatada. Nad kolisid koos kahe teise õega Tennessee osariiki Clevelandi, sest seal oli tarvis rohkem kuulutajaid. Igatsesime nende järele väga, kuid meil oli hea meel, et nad teenisid Jehoovat täisajaliselt. Ka meie hakkasime Betheliga taas pioneeritööd tegema ja see avas meile uusi võimalusi Jehoova teenistuses. Kuna mul paluti teenida ringkonnaülevaataja asendajana, külastasime üheskoos kogudusi. Samuti aitasime korraldada kokkutulekuid.

Enne Clevelandi kolimist sõitsid meie tütred Londonisse ja käisid sealses harubüroos. Stephany, kes oli siis 19-aastane, kohtus noore peetellase Paul Nortoniga. Ühel hilisemal reisil sai Kimberly tuttavaks Pauli töökaaslase Brian Llewellyniga. Stephany abiellus Pauliga 23-aastaselt. Brian ja Kimberly abiellusid aasta hiljem, kui Kimberly oli 25-ne. Seega järgisid nad mõlemad meie motot „Abielluda on vara, kui pole 23 aastat vana”. Olime südamest rõõmsad selle üle, et nad valisid endale nii tublid abikaasad.

Tütred on meile öelnud, et vanemate ja vanavanemate eeskuju on aidanud neil kuuletuda Jeesuse käsule pidada kõige tähtsamaks Jumala kuningriiki ja seda ka siis, kui neil on olnud rahalisi raskusi. (Matt. 6:33.) 1998. aasta aprillis kutsuti Paul ja Stephany Gileadi kooli 105. kursusele ning pärast kooli lõpetamist määrati nad Aafrikasse Malawisse. Samal ajal kutsuti Brian ja Kimberly tööle Londoni Peetelisse ning hiljem saadeti nad Malawi Peetelisse. Me olime tõeliselt õnnelikud, sest pole paremat viisi, kuidas noored võiksid oma elu kasutada.

Jaanuaris 2001 toimus eespool mainitud telefonikõne. Tõlketalituse ülevaataja vend Marais selgitas mulle, et tõlkijatele üle kogu maailma hakatakse korraldama kursust, mille eesmärk on  õpetada ingliskeelset teksti paremini mõistma. Kuigi olin juba 64-aastane, sooviti mulle anda väljaõpet, et võiksin olla üks selle kursuse õpetajatest. Palvetasime Betheliga selle pärast ja arutasime asja meie eakate emadega. Nad mõlemad soovisid, et võtaksime selle ülesande vastu, ehkki see tähendanuks seda, et me poleks saanud neid enam nii palju aidata. Helistasin tõlketalitusse tagasi ja ütlesin, et võtame meeleldi selle ettepaneku vastu.

Siis aga diagnoositi mu emal vähk. Ütlesin talle, et me jääme kohale ja aitame mu õel Lindal tema eest hoolitseda. Ema vastas: „Te ei tee midagi sellist! Tunneksin end palju halvemini, kui te ei läheks.” Linda oli samal arvamusel. Hindasime väga nende ennastohverdavust ning kohalike usukaaslaste abi. Päev pärast seda, kui olime jõudnud Pattersonis asuvasse Vahitorni ühingu koolituskeskusse, helistas Linda ja teatas, et ema suri. Asusime siiski innukalt uue ülesande kallale, nagu ema oleks soovinud.

Meie suureks rõõmuks paluti meil kõigepealt minna Malawi harubüroosse, kus teenisid meie tütred oma abikaasadega. Kui tore oli küll nendega kohtuda! Edasi läksime Zimbabwesse ja Sambiasse. Pärast kolme ja poolt aastat tõlkijate õpetamist paluti meil minna tagasi Malawisse, et panna kirja nende Jehoova teenijate lood, kes olid oma kristliku erapooletuse tõttu kogenud tagakiusamist. *

Aastal 2005 lahkusime taas pisarsilmil Aafrikast ja naasime koju Coloradosse Basalti linna, kus teeme Betheliga siiani pioneeritööd. 2006. aastal kolisid Brian ja Kimberly elama meie naabrusse, et kasvatada üles oma kaks tütart, Mackenzie ja Elizabeth. Paul ja Stephany on senini Malawis, kus Paul teenib harubürookomitees. Nüüd, kui olen juba peaaegu 80-aastane, on mul rõõm näha, et nooremad mehed, kellega koos ma aastate jooksul olen töötanud, võtavad enda kanda ülesandeid, mida kord minagi täitsin. Rõõm, mida oleme kogenud, on suuresti saanud meile osaks tänu sellele, et meil on olnud nii head eeskujud ja et me ise oleme püüdnud olla sellisteks eeskujudeks oma lastele ja lastelastele.