OLI karge hommik Brookingsis, USA-s Lõuna-Dakotas asuvas linnas, ja õhus oli talve hõngu. Oli selge, et peagi võtab piirkonnas võimust pakane. Küllap üllatab teid, et selsamal päeval seisime väikse rühmaga külmast lõdisedes ühes laudas. Meie ees oli loomade joogiküna, mis oli poolenisti täis külma vett. Las ma pajatan teile veidi oma elust, siis mõistate, miks ma seal seisin.

Olen sündinud 7. märtsil 1936 ja olen meie pere neljast lapsest noorim. Elasime väikses farmis Lõuna-Dakota idaosas. Maatöö oli meie perele tähtis, aga mitte kõige tähtsam. Minu vanemad ristiti Jehoova tunnistajateks aastal 1934. Nad olid pühendunud meie taevasele isale Jehoovale ja seepärast oli Jumala tahte täitmine neile esmatähtis. Minu isa Clarence oli meie väikses koguduses Lõuna-Dakotas Condes kompaniisulane (nüüdse nimega vanematekogu koordineerija), hiljem täitis seda ülesannet mu onu Alfred.

Meie perel oli kindlaks kujunenud harjumus käia koguduse koosolekutel ning ka majast majja, et rääkida teistele Piibli võrratust tulevikulootusest. Vanemate juhatus ja hea eeskuju avaldas meile lastele sügavat mõju. Minu õde Dorothy ja mina saime kuningriigikuulutajateks siis, kui olime kuueaastased. 1943. aastal astusin teokraatlikku teenistuskooli, mis oli just kogudustes sisse seatud.

Kokkutulekud olid meie elus olulisel kohal. Vend Grant Suiter oli 1949. aastal Lõuna-Dakotas Sioux Fallsis toimunud kokkutuleku külaliskõneleja. Mul on siiani meeles tema kõne „See on lähemal, kui te arvate!”. Ta rõhutas, et kõik pühendunud kristlased peaksid täiel määral kuulutama head sõnumit Jumala rajatud  kuningriigist. See ajendas mind Jehoovale pühenduma. Järgmisel ringkondlikul kokkutulekul Brookingsis seisingi selles jahedas laudas, millest varem rääkisin, ja ootasin ristimist. Plekist joogiküna oli meile neljale sel 1949. aasta 12. novembril ristimisbasseiniks.

Seejärel võtsin eesmärgiks alustada pioneerteenistust. Hakkasin pioneeriks 1. jaanuaril 1952, kui olin 15-aastane. Piibel ütleb: „Kes tarkadega läbi käib, saab targaks.” (Õpet. 13:20.) Minu peres oli palju selliseid tarku inimesi, kes toetasid minu otsust pioneeritööd teha. Onu Juliusest, kes oli 60-aastane, sai minu pioneeritöökaaslane. Hoolimata suurest vanusevahest oli meil väga tore koos kuulutada. Kuna ta oli elukogenud, ammutasin temalt palju tarkust. Ka Dorothyst sai varsti pioneer.

Minu vanemad kutsusid sageli meie poole ööbima ringkonnaülevaatajaid ja nende naisi. Üks abielupaar, kes mind palju aitas, oli Jesse ja Lynn Cantwell. Osalt tänu nende innustusele otsustasingi pioneeriks hakata. Nende osutatud huvi kasvatas minus soovi seada teokraatlikke eesmärke. Kui nad olid lähikonna kogudusi külastamas, kutsusid nad vahel mind endaga kuulutama. See oli nii tore ja vaimselt virgutav!

Järgmine reisiv ülevaataja meie kandis oli Bud Miller koos oma naise Joaniga. Selleks ajaks olin 18-aastane ja päevakorda tuli sõjaväeteenistus. Kohalik kutsealuste komisjon arvas mind sellisesse kategooriasse, mis läks minu meelest vastuollu Jeesuse käsuga, et tema järelkäijad peaksid olema poliitilistes asjades erapooletud. Pealegi tahtsin kuulutada head sõnumit Jumala kuningriigist. (Joh. 15:19.) Pöördusin kutsealuste komisjoni poole palvega, et mind vabastataks väeteenistusest selle alusel, et olen jumalateenija.

Mind liigutas vend Milleri pakkumine, et ta võib tulla koos minuga kutsealuste komisjoni kaasa. Ta oli loomult väga sõbralik ja seltsiv ning teda polnud kerge heidutada. Mul oli kohe palju kindlam tunne, kui minu kõrval  oli temasugune vaimne mees. Tulemuseks oli see, et hilissuvel aastal 1954 arvaski komisjon mind jumalateenijate hulka. See avas mulle võimaluse saavutada veel üks teokraatlik eesmärk.

Umbes sel ajal kutsuti mind teenima Peetelisse, Vahitorni farmi New Yorgis Staten Islandil. Mul oli au teenida seal umbes kolm aastat. Tänu sellele kogesin palju imelist, sest kohtusin mitme targa inimesega, kellega sain koos töötada.

Staten Islandi farmis oli ka raadiojaam WBBR. See oli Jehoova tunnistajate raadiojaam aastatel 1924–1957. Farmis töötas kõigest 15–20 peetellast. Suurem osa meist olid noored ja üsna kogenematud. Aga meiega oli ka eakas võitud vend Eldon Woodworth. Ta oli tõesti tark inimene ja meile otsekui isa eest. Kui taoti juhtus, et teiste ebatäius tekitas pingeid, lausus vend Woodworth: „Kui mõelda, keda Issand on pidanud kasutama, siis on lihtsalt imepärane, mida ta on korda saatnud!”

Oli suur au, et meiega oli ka vend Frederick Franz. Tema tarkus ja harukordsed teadmised Piibli kohta avaldasid meile kõigile head mõju ning ta võttis meist igaühe jaoks aega. Meie kokk oli Harry Peterson; lihtsam oli kasutada seda perekonnanime kui tema õiget nime Papargyropoulos. Temagi oli võitud vend ja ta oli tulihingeline kuulutaja. Vend Peterson tegi südamega oma tööd Peetelis, aga ta ei jätnud kunagi hooletusse kuulutustööd. Ta levitas iga kuu sadu ajakirju. Ka temal olid sügavad teadmised Piiblist ja ta vastas paljudele meie küsimustele.

Farmisaadustest tehti kohapeal konserve. Aastas valmistati kogu Peeteli pere tarbeks umbes 42 000 liitrit puu- ja köögiviljahoidiseid. Sellega seoses oli mul võimalus töötada koos tõeliselt targa õe Etta Huthiga. Tema vastutas konservide retseptide eest. Kui oli hoidiste tegemise aeg, tulid kohalikud õed appi ning Etta aitas nende tööd korraldada. Kuigi Ettal oli konservide valmistamisel väga oluline roll, pidas ta igati lugu farmi juhtivatest vendadest ja andis  sellega teistele head eeskuju. Ta oli minu meelest suurepärane eeskuju selles, kuidas järgida teokraatliku juhtpositsiooni põhimõtet.

Angela Romano oli üks noortest õdedest, kes tuli appi konserve tegema. Etta oli teda palju aidanud, kui ta tõesse tuli. Nõnda kohtasin Peetelis teenides veel üht tarka inimest, kellega olen ühte teed käinud nüüd juba 58 aastat. Abiellusime Angiega 1958. aasta aprillis ja oleme Jehoova teenistuses täitnud üheskoos mitmesuguseid ülesandeid. Kõigi nende aastate vältel on Angie vankumatu ustavus Jehoovale tugevdanud meie abielu. Võin täielikult tema peale loota, ükskõik milliseid katsumusi me ka ei kohtaks.

Kui meie raadiojaama WBBR-i hooned Staten Islandil 1957. aastal maha müüdi, teenisin lühikest aega Brooklyni Peetelis. Siis me abiellusime Angiega, mistõttu lahkusin Peetelist, ning olime umbes kolm aastat Staten Islandil pioneerid. Mõnda aega töötasin koguni raadiojaama uute omanike heaks, kui selle raadiojaama nimeks oli WPOW.

Otsustasime Angiega elada lihtsat elu, et oleksime valmis teenima just seal, kus meid vajatakse. Tänu sellele saime 1961. aasta hakul vastu võtta ülesande olla eripioneerid Nebraskas Falls Citys. Vaevalt olime selle muudatuse teinud, kui meid kutsuti kuningriigi teenistuskooli, mis kestis tol ajal kuu aega ja toimus New Yorgi osariigis South Lansingis. Meile meeldis koolis õppida ja lootsime saadud väljaõpet Nebraskas rakendada. Seepärast olime üllatunud, kui saime uue ülesande: meid määrati misjonärideks Kambodžasse! See kaunis maa Kagu-Aasias oli tulvil eksootilisi vaatepilte, helisid ja lõhnu. See oli nii erinev kõigest sellest, millega me seni olime kokku puutunud. Olime õhinal valmis seal head sõnumit kuulutama.

Ent poliitiline olukord muutus ja meil tuli asuda elama Lõuna-Vietnami. Kahjuks tekkisid mul seal paari aastaga tõsised tervisehädad ning me olime sunnitud kodumaale naasma. Vajasin aega, et oma tervist turgutada, ja kui olin kosunud, alustasime taas täisajalist teenistust.

Märtsis 1965 saime ülesandeks hakata kogudusi külastama. 33 aastat tegime Angiega rõõmsalt nii ringkonna- kui ka piirkonnatööd, mis tähendas, et mul oli seoses kokkutulekutega palju teha. Kokkutulekud on mu elus alati olnud tähtsündmused, seega oli suur rõõm aidata neid korraldada. Mõned aastad teenisime New Yorgi linnas ja mitmed kokkutulekud toimusid Yankee staadionil.

Nagu paljud täisajalised eriteenijad on kogenud, nii ka meid Angiega ootas ees hulk põnevaid ja proovilepanevaid ülesandeid. Näiteks 1995. aastal paluti mul õpetada teenistusväljaõppe koolis. Kolme aasta pärast kutsuti meid  Peetelisse. Oli suur rõõm olla tagasi seal, kust minu täisajaline eriteenistus oli enam kui 40 aasta eest alanud. Mõnda aega töötasin teenistusosakonnas ja olin mitmes koolis õpetaja. 2007. aastal määras juhtiv kogu Peetelis toimuvad koolid uue, teokraatlike koolide osakonna alla ning mul oli au olla mitu aastat selle osakonna ülevaataja.

Viimasel ajal oleme näinud teokraatliku hariduse vallas märkimisväärseid muudatusi. 2008. aastal loodi kogudusevanemate kool. Järgmisel kahel aastal õppis selles koolis Pattersoni ja Brooklyni Peetelis üle 12 000 kogudusevanema. See kool toimub ka paljudes teistes kohtades ning õpetajateks on vastava väljaõppe saanud vennad, kes ei teeni harubüroos. 2010. aastal nimetati teenistusväljaõppe kool ümber vallaliste vendade piiblikooliks ning rajati uus kool, abielupaaride piiblikool.

2015. teenistusaasta alguses need kaks kooli ühendati ja sündis kuningriigi kuulutajate kool. Selles koolis saavad õppida nii abielupaarid kui ka vallalised vennad ja õed. Üle kogu maailma olid vennad-õed vaimustuses, kui kuulsid, et see kool hakkab toimuma paljude harubüroode territooriumil. On olnud põnev näha teokraatliku hariduse laienemist ja mul on tõesti hea meel võimaluse eest kohata paljusid, kes on avaldanud soovi niisugust haridust saada.

Kui mõtlen oma elule, lapsepõlvele ja ristimisele joogikünas ning kuidas mu elu on kulgenud kuni praeguseni, tänan Jehoovat kõigi nende tarkade kaaslaste eest, kes mind tõeteel on aidanud. Nad kõik polnud küll minuealised või sama kultuuritaustaga, ent seesmiselt, südames, olid nad vaimsed inimesed. Nende tegudest ja suhtumisest oli näha nende sügav armastus Jehoova vastu. Jehoova organisatsioonis on tõesti palju tarku, kellega läbi käia. Olen seda teinud ja neilt küllaga õppinud.