ON 1932. aasta novembri lõpp. Vilka liiklusega México linna, kus elab üle miljoni inimese, on ilmunud esimesed elektrilised valgusfoorid. Kuid need nädal varem üles pandud valgusfoorid on juba vana uudis. Reporterite tähelepanu on nüüd selle nädala sündmustel. Ajakirjanikud on rongijaamas, kaamerad valmis pandud. Nad ootavad seal ühe erilise külalise saabumist. Kohe peaks jõudma pärale Joseph Rutherford, Vahitorni ühingu president. Rongijaamas on ka kohalikud Jehoova tunnistajad, et võtta vend Rutherford soojalt vastu. Ta on saabumas nende kolmepäevasele üleriigilisele kokkutulekule.

Ajakirjas Kuldne Aeg öeldi: „Kahtlemata läheb see kokkutulek ajalukku kui äärmiselt oluline sündmus tõe võidukäigul Mehhiko vabariigis.” Miks oli see kokkutulek, kus viibis vaid umbes 150 inimest, nii märkimisväärne?

Enne seda polnud kuningriigitöö Mehhikos eriti vilja kandnud. Alates aastast 1919 oli küll peetud väikseid kokkutulekuid, kuid koguduste arv oli tegelikult vähenenud. Harubüroo avamine pealinnas Méxicos aastal 1929 tundus paljutõotav. Siiski tuli ette mõningaid takistusi. Kui organisatsioon oli andnud juhendid, et kuulutustöö tuleks äriasjadest lahus hoida, lahkus üks pahane kolportöör tõest ja moodustas oma piibliuurimisrühma. Samal ajal oli harubüroo ülevaataja käitunud ebakristlikult ja ta tuli asendada. Mehhiko ustavad Jehoova tunnistajad vajasid vaimset julgustust.

Vend Rutherford pidas kokkutulekul kaks sütitavat ettekannet ja esitas raadios viis võimsat kõnet, mis kõik olid ustavatele jumalateenijatele suureks julgustuseks. See oli esimene kord, kui Mehhiko raadiojaamad edastasid Piibli head sõnumit üle kogu riigi. Pärast kokkutulekut määrati ametisse uus harubüroo ülevaataja ning innukad tunnistajad tegutsesid edasi Jehoova õnnistuse ja uue hooga.

Järgmisel aastal peeti Mehhikos juba kaks kokkutulekut, üks sadamalinnas Veracruzis ja teine pealinnas Méxicos. Pingutused kuulutustööl hakkasid vilja kandma. Kui näiteks 1931. aastal oli riigis 82 kuulutajat, siis kümme aastat hiljem oli nende arv lausa kümnekordistunud! Aastal 1941 peeti Méxicos kokkutulek, kuhu tuli ligikaudu tuhat inimest.

Aastal 1943 riputasid Jehoova tunnistajad kaela plakatid, et reklaamida kaheteistkümnes Mehhiko linnas toimuvaid teokraatlikke kokkutulekuid teemal  „Vaba rahvas”. * Iga kuulutaja kandis kaht reklaamplakatit: üks rippus tema rinnal ja teine seljal, mistõttu ta nägi välja nagu topeltvõileib. Tunnistajad olid kasutanud sellist kuulutustöömeetodit juba alates 1936. aastast.

Ajakiri La Nación kirjutas Jehoova tunnistajate plakatirongkäigu edust Méxicos: „[Kokkutuleku] esimesel päeval tehti teade, et sinna võiks kutsuda rohkem inimesi. Järgmisel päeval oli rahvast nii palju, et kokkutulekupaik jäi neile kitsaks.” Need rongkäigud polnud katoliku kirikule sugugi meeltmööda, seepärast alustasid vaimulikud vastukampaaniat. Sellest hoolimata ilmus tänavatele ikkagi palju kartmatuid vendi ja õdesid. La Nación teatas: „Kogu linn nägi ... mehi, ja ka naisi, kes olid muutunud reklaamivateks sändvitšideks.” Artikli juures oli foto meie vendadest México tänavatel pildiallkirjaga „Tänavad on vallutatud”.

Noil aegadel tuli enamikul Jehoova tunnistajatest kõvasti vaeva näha, et minna neile vähestele kokkutulekutele, mida Mehhikos peeti. Paljud tulid kaugetest küladest, kuhu ei käinud rong ega viinud ükski maantee. Näiteks kirjutas üks kogudus: „Siit lähedalt jookseb läbi vaid telegraafiliin.” Seetõttu tuli vendadel mitu päeva liikuda kas muulaga või jalgsi, et rongipeatusse jõuda ja sealt edasi kokkutulekulinna sõita.

Suurem osa tunnistajaid elas nii vaeselt, et nad suutsid vaevu saada kokku ühe otsa sõiduraha. Jõudnud kokkutulekule, leidsid paljud ulualuse kohalike külalislahkete usukaaslaste juures. Osa külalisi majutati kuningriigisaalidesse. Ükskord ööbis umbes 90 venda harubüroos, kus igaühel oli voodiks 20 pappkasti. Aastaraamatus öeldi, et külalised olid tänulikud sellise voodi eest, mis oli pehmem ja soojem kui betoonpõrand.

Tunnistajad hindasid väga võimalust oma õdede ja vendadega kokku saada. Nende arvates olid kõik toodud ohvrid vaeva väärt. Tänapäeval, kui Mehhiko kuulutajate arv on tõusmas peagi miljonini, pole niisugune tänumeelsus kuhugi kadunud. * Mehhiko harubüroo 1949. aasta aruandes on öeldud vendade kohta: „Rasked ajad pole kustutanud nende tulist vaimu, sest iga kokkutulek jääb pikaks ajaks üheks nende põhiliseks jututeemaks ja vennad küsivad pidevalt: „Millal tuleb meie järgmine kokkutulek?”” Need sõnad peavad paika ka tänapäeval. (Kesk-Ameerika harubüroo arhiivist.)