26. MÄRTSIL 1937 naasid kaks väsinud meest oma tolmuse autoga Sydneysse. Nad olid aastapikkuse retke jooksul sõitnud läbi peaaegu 20 000 kilomeetrit, jättes seljataha Austraalia kõige üksildasemad ja rünklikumad piirkonnad. Need mehed polnud maadeuurijad ega seiklusjanulised rändurid. Arthur Willis ja Bill Newlands olid hoopis kaks innukat pioneeri, kes tahtsid viia hea sõnumi Jumala kuningriigist hiiglasuurele Austraalia sisemaale.

1920-ndate lõpuni olid Austraalia vähesed piibliuurijad * kuulutanud peamiselt rannikulinnades ja nende ümbruses. Kaugemale jäi hajaasustusega põuane sisemaa, mis on sama suur kui pool Euroopat. Vennad teadsid aga, et Jeesuse järelkäijad peavad temast tunnistust andes minema „maailma otsani”, kaasa arvatud Austraalia sisemaale. (Ap. t. 1:8.) Ent kuidas niisuguse kolossaalse ülesandega toime tulla? Nad olid kindlad, et Jehoova õnnistab nende pingutusi, ning nad olid võtnud nõuks teha kõik, mis suudavad.

Aastal 1929 ehitasid meie vennad Queenslandis ja Lääne-Austraalias mitu furgoonautot, mis olid riigi sisemaal sõitmiseks hästi varustatud. Neid juhtisid südikad pioneerid, kes trotsisid raskeid olusid ning putitasid vajadusel autot. Nad käisid paljudes paikades, kus polnud veel kunagi kuulutustööd tehtud.

Pioneerid, kellele auto ost käis üle jõu, suundusid sisemaale jalgratastel. Näiteks aastal 1932 asus 23-aastane Bennett Brickell Rockhamptonist viiekuulisele kuulutustööreisile läbi Queenslandi üksildase põhjaosa. Tema jalgrattal oli tekke, riideid, toidumoona ja muidugi arvukalt raamatuid. Kui rattal kummid läbi kulusid, rühkis ta Jehoova abile lootes edasi. Viimased 320 kilomeetrit lükkas ta jalgratast käekõrval. Mõned rändurid, kes olid varem üritanud seesugust teekonda ette võtta, olid surnud janusse. Järgmise 30 aasta jooksul  sõitis vend Brickell kuulutustööd tehes jalgratta, mootorratta ja autoga sadu tuhandeid kilomeetreid. Ta oli esimene, kes kuulutas aborigeenidele. Samuti aitas ta rajada uusi kogudusi ning sai kõikjal sisemaal tuntud ja lugupeetud meheks.

Austraalia on üks hõredama asustusega riike maailmas ja eriti hõre asustus on selle siseosas. Et jõuda hea sõnumiga kaugemal sisemaal elavate inimesteni, on Jehoova teenijad pidanud tegutsema väga sihikindlalt.

Pioneerid Stuart Keltie ja William Torrington näitasid üles justnimelt sellist sihikindlust. Aastal 1933 läksid nad läbi päratu Simpsoni kõrbe, kus on rohkelt luiteid, et teha kuulutustööd kontinendi südames Alice Springsi linnas. Võib tunduda uskumatu, aga kui nende väike auto katki läks ja nad selle maha jätma pidid, jätkas vend Keltie, kellel oli puujalg, kuulutustööretke kaameliga. Pioneeride jõupingutused polnud asjatud: üksikus raudteepeatuses William Creekis kohtasid nad võõrastemajapidajat, kelle nimi oli Charles Bernhardt. Mees võttis hiljem tõe vastu, müüs oma hotelli maha ning tegi 15 aastat üksinda pioneeritööd Austraalia ühes kõige põuasemas ja üksildasemas piirkonnas.

Pioneeridel oli tõesti vaja julgust ja sitkust, et ületada kõiki neid raskusi, mida nad kohtasid. Artikli sissejuhatuses mainitud Arthur Willisel ja Bill Newlandsil kulus kord Austraalia sisemaal kuulutades kaks nädalat kõigest 30 kilomeetri läbimiseks, sest tugev vihmasadu oli muutnud kõrbe päratu suureks mudaväljaks. Vahel tuli neil lõõskavas kuumuses autot üle luidete lükata ning minna läbi kiviste orgude ja liivaste jõesängide. Kui nad autoga tee peale jäid, mida juhtus tihti, siis nad kõndisid või sõitsid jalgrattaga mitu päeva lähima linnani, kus tuli nädalaid varuosade saabumist oodata. Hoolimata sellistest raskustest jäid nad ikka optimistlikuks. Hiljem parafraseeris Arthur Willis ajakirjas Kuldne Aeg (The Golden Age) ilmunud ütlust ja sõnas: „Ükski tee pole liiga karm ega liiga pikk Tema tunnistajatele.”

Kauaaegne pioneer Charles Harris selgitas, et Austraalia siseosas ette tulnud raskused ja eraldatus teistest lähendasid teda Jehoovaga. Ta lisas: „Eluteed on hea käia võimalikult väikse pagasiga. Kui Jeesus oli vajadusel valmis magama lageda taeva all, peaksime ka meie selleks meeleldi valmis olema, kui meie ülesanne seda nõuab.” Seda paljud pioneerid tegidki. Tänu nende ponnistustele jõudis hea sõnum kontinendi igasse nurka ning lugematu hulk inimesi pani oma lootuse Jumala kuningriigile.