Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Millal oli Jumala rahvas Suure Babüloni vangistuses?

See vaimne vangistus kestis teisest sajandist m.a.j kuni aastani 1919. Millel see uuenenud arusaam põhineb?

Kõik tõendid viitavad sellele, et see vangistus lõppes aastal 1919 ning sellest ajast alates on võitud kristlasi kogutud taasrajatud kogudusse. Miks me võime nii väita? Aastal 1914 rajati taevas Jumala kuningriik ning sellele järgnevatel aastatel prooviti Jumala rahvas läbi ja seda puhastati järk-järgult valereligiooni mõjutustest. * (Mal. 3:1–4.) Aastal 1919 määras Jeesus „ustava ja aruka orja” jagama sellele puhastatud rahvale vaimset „toitu õigel ajal”. (Matt. 24:45–47.) Sel aastal hakkas Jumala rahvas naasma oma vaimsetesse valdustesse. See oligi aeg, mil nad vabastati Suure Babüloni sümboolsest vangistusest. (Ilm. 18:4.) Millal aga see vangistus algas?

Varem me selgitasime, et see vangistus algas aastal 1918 ja et Jumala rahvas oli Suure Babüloni võimuses üsna lühikest aega. Näiteks öeldakse 1992. aasta 15. märtsi Vahitornis: „Nii nagu Jumala vanaaja rahvas viidi teatud ajaks Babüloni vangi, sattusid Jehoova sulased 1918. aastal teataval määral Suure Babüloni orjusesse.” Asja edasine uurimine on aga näidanud, et see vangistus algas tunduvalt varem kui aastal 1918.

Vaadelgem näiteks üht prohvetikuulutust, mis ennustas seda Jumala rahva vangistust ja vabastamist. See on üles tähendatud kirjakohas Hesekiel 37:1–14. Hesekiel nägi nägemuses orutasandikku, mis oli täis luid. Jehoova selgitas talle, et need luud sümboliseerivad „kogu Iisraeli sugu”. Edasi nägi Hesekiel, et luud elustusid ja moodustasid tohutu suure sõjaväe. Suuremas ulatuses täitus see taastamisennustus seoses „Jumala Iisraeliga”. (Gal. 6:16; Ap. t. 3:21.) See nägemus kirjeldab tabavalt Jumala rahva vaimset ärkamist, mille haripunktiks olid 1919. aasta sündmused. Ent mida me saame sellest nägemusest teada selle kohta, kui pikast ajast käib jutt?

Esiteks, Hesekiel pani tähele, et luud olid „kuivanud”, isegi „täiesti kuivanud”. (Hes. 37:2, 11.)  See näitab, et need, kelle luid ta nägi, olid juba väga pikka aega surnud. Teiseks, surnute elustumine oli järkjärguline, mitte silmapilkne protsess. Algul oli kuulda mingit häält, klõbinat, kui „luud lähenesid üksteisele ning kinnitusid omavahel”. Seejärel nägi Hesekiel, et „neile kasvasid kõõlused ja liha”. Siis kattusid luud, kõõlused ja liha nahaga ning „neisse tuli eluvaim” ja „nad elustusid”. Lõpuks viis Jehoova oma elustatud rahva tagasi nende maale. See kõik võttis aega. (Hes. 37:7–10, 14.)

Muistse Iisraeli rahva vangistus kestis päris kaua. See algas 740 e.m.a, kui langes kümnest suguharust koosnev Iisraeli kuningriik ja selle elanikud pagendati. Aastal 607 e.m.a hävitati Jeruusalemm ning kahest suguharust koosneva Juuda kuningriigi elanikud pagendati samuti. See vangipõlv lõppes aastal 537 e.m.a, kui juutide jääk naasis Jeruusalemma, et taastada tempel ja puhas jumalakummardamine.

Selle info põhjal võib järeldada, et Jumala rahvas oli Suure Babüloni vangistuses tunduvalt kauem kui 1918–1919. Ka Jeesus rääkis pikast ajavahemikust, mil umbrohi ehk võltskristlased pidid kasvama koos nisu ehk „kuningriigi poegadega”. (Matt. 13:36–43.) Sellel kasvuajal pidi õigest usust taganenuid olema tunduvalt rohkem kui tõelisi kristlasi. Suur Babülon hoidis kristlikku kogudust otsekui enda vangistuses. See vangipõlv algas millalgi teisel sajandil m.a.j ja kestis kuni vaimse templi puhastamiseni lõpuajal. (Ap. t. 20:29, 30; 2. Tess. 2:3, 6; 1. Joh. 2:18, 19.)

Vaimulikud koos poliitikutega püüdsid võimu säilitamise nimel sel pikal vaimse pimeduse ajal lihtinimesi Jumala sõnast eemale hoida. Oli aegu, kus Piibli lugemist rahvakeeltes peeti lausa kuriteoks. Mõned, kes seda tegid, põletati elusalt tuleriidal. Neid, kelle arvamus läks vastuollu vaimulike õpetustega, koheldi äärmiselt julmalt ning nõnda summutati kõik püüded tõevalgusel paista lasta.

Mida me teame aga selle kohta, millal ja kuidas Jumala rahvas taas vaimselt ellu ärkas ning valeusu köidikutest vabanes? See toimus järk-järgult. Seda saatis Hesekieli nägemuses mainitud luude klõbin, mida oli kuulda sajandeid enne lõpuaega. Kuigi valereligiooni õpetustel oli suur mõjuvõim, otsisid mõned jumalakartlikud inimesed tõde ja üritasid Jumalat õigel viisil teenida.  Mõned neist nägid kõvasti vaeva, et tõlkida Piiblit rahvakeeltesse. Teised püüdsid seda, mida olid ise Piiblist õppinud, kaasinimestele teada anda.

19. sajandi lõpus tegi Charles Taze Russell koos oma kaaslastega kõvasti tööd, et Piibli tõdesid üles leida. See oli otsekui sümboolse liha ja naha kinnitumine vaimse luustiku ümber. Siioni Vahitorn ja teised väljaanded aitasid siirastel inimestel Piibli õpetustest aru saada. Hiljem tugevdasid Jumala rahvast sellised abivahendid nagu 1914. aastal välja antud „Loomise fotodraama” („Photo-Drama of Creation”) ja 1917. aastal välja antud raamat „Lõpetatud saladus” („The Finished Mystery”). Viimaks, aastal 1919 Jumala rahvas vaimses mõttes elustus ja otsekui asus elama uuele maale, oma vaimsetesse valdustesse. Aja jooksul ühinesid selle võitute jäägiga ka maise lootusega kristlased ning koos moodustavad nad tõesti „tohutu suure sõjaväe”. (Hes. 37:10; Sak. 8:20–23.) *

Nende faktide taustal saab selgeks, et Jumala rahvas sattus Suure Babüloni vangistusse teisel sajandil m.a.j, kui hakkas vohama usust taganemine. See oli pimeduse aeg, mis sarnanes muistsete iisraellaste vangipõlvega. Me võime olla tõesti õnnelikud, et pärast sajandeid Jumala rahva vaimset rõhumist, on nüüd käes aeg, mille kohta Taanieli raamatus on ennustatud: „Siis säravad taiplikud kirkalt” ja „paljud puhastavad end ... ning neid sulatatakse”. (Taan. 12:3, 10.)

Kas Saatan viis Jeesuse sõna otseses mõttes templisse, kui püüdis teda ahvatleda?

Me ei saa kindlalt väita, kas Jeesus seisis tegelikult templi katuserinnatisel või oli see lihtsalt nägemus. Meie kirjanduses on toodud välja mõlemad võimalused.

Vaadelgem esmalt seda piiblijutustust. Apostel Matteus kirjutas: „Seejärel viis Kurat ta [Jeesuse] pühasse linna, pani ta templi katuserinnatisele”, mis oli kõrgeim koht templis. (Matt. 4:5.) Luuka paralleeljutustus kirjeldab seda nõnda: „Edasi viis ta Jeesuse Jeruusalemma, pani templi katuserinnatisele.” (Luuka 4:9.)

Meie varasemates väljaannetes on arutletud, et ilmselt ei viinud Saatan Jeesust templisse tegelikult. Näiteks 1961. aasta 1. märtsi Vahitorn selgitas: „Ei tundu olevat mõistlik arvata, et kõik üksikasjad selles loos, mis räägib Jeesuse ahvatlemisest kõrbes, toimusid sõna otseses mõttes. Kindlasti pole olemas sellist mäge, kust saaks näha „kõiki maailma kuningriike ... ja nende hiilgust”. Seega on mõistlik järeldada, et Saatan ei viinud Jeesust tegelikult pühasse linna ega pannud teda sõna otseses mõttes „templi katuserinnatisele”. See polnud ahvatlemiseks sugugi vajalik.” Ent hiljem on Vahitornis selgitatud, et kui Kristus oleks Saatana ahvatlemisele järele andnud, oleks see olnud sisuliselt enesetapp, vihjates sellele, et nad tõesti olid mingis kõrges paigas.

 Mõned väidavad, et kuna Jeesus ei olnud leviit, polnud tal õigust seista templi pühamu katusel. Seega nad oletavad, et Jeesus viidi templisse nägemuses. See sarnaneb juhtumitega, mis toimusid sajandeid varem prohvet Hesekieliga. (Hes. 8:3, 7–10; 11:1, 24; 37:1, 2.)

Kui aga Saatan püüdis Jeesust kiusatusse viia üksnes nägemuses, kerkivad järgmised küsimused.

  • Kas see oleks ikka olnud Jeesusele tõeline kiusatus?

  • Kuna teiste ahvatlustega püüdis Saatan panna Jeesust sõna otseses mõttes midagi tegema, nagu muutma kivisid leibadeks või teda kummardama, siis kas võiks arvata, et Saatan soovis ka seda, et Jeesus päriselt templi katuserinnatiselt alla hüppaks?

Kui aga eeldada, et Saatan ei kasutanud nägemust, vaid viis Jeesuse päriselt templi katuserinnatisele, kerkivad järgmised küsimused.

  • Kas Jeesus rikkus pühamu katuserinnatisel viibimisega Moosese seadust?

  • Kuidas sai Jeesus kõrbest Jeruusalemma?

Järgnev arutluskäik aitab meil leida vastused kahele viimasele küsimusele.

Piibliõpetlane D. A. Carson märgib, et kreeka sõna hieron, mis selles loos nii Matteuse kui ka Luuka evangeeliumis on tõlgitud vastega „tempel”, „viitab ilmselt kogu templikompleksile, mitte üksnes pühamule”. Seega ei pruukinud Jeesus seista tingimata pühamu katusel. Ta võis seista näiteks templikompleksi kagunurgas, mille all umbes 140 meetri sügavusel laius Kidroni org. Sellel kagunurga ehitisel oli lame rinnatisega katus ja see oli kõrgeim koht templiterritooriumil. Ajaloolane Josephus on märkinud, et seal seistes ja alla vaadates võis inimesel hakata kõrguse tõttu pea ringi käima. Jeesus polnud küll leviit, kuid templiterritooriumi selles paigas võisid viibida ka mitteleviidid.

Aga kuidas võis Jeesus templisse saada, kui ta oli kõrbes? Seda me täpselt ei tea. Piibel ei ütle selles lühikeses loos, kui kaua see ahvatlemine kestis või kus Jeesus kõrbes oli. Me ei saa välistada võimalust, et Jeesus kõndis tagasi Jeruusalemma, isegi kui see võttis kaua aega. Jutustus ei ütle, et Jeesus oleks olnud kõigi nende kiusatuste ajal kõrbes. Öeldakse lihtsalt, et ta viidi Jeruusalemma.

Mida öelda näiteks olukorra kohta, kus Saatan näitas Jeesusele „kõiki maailma kuningriike”? Kindlasti ei näinud Jeesus päriselt kõiki maailma kuningriike, sest pole olemas ühtegi mäge, kust neid korraga oleks võimalik näha. Saatan võis näidata neid Jeesusele mingis nägemuses, justnagu projektoriga näidatakse ekraanile pilte maailma eri paigust. Kuigi Saatan võis kasutada Jeesuse ahvatlemiseks nägemust, soovis ta, et Jeesus kummardaks teda päriselt. (Matt. 4:8, 9.) Seega võib järeldada, et kui Saatan viis Jeesuse templisse, soovis ta, et Jeesus riskiks päriselt oma eluga ja hüppaks templi katuserinnatiselt alla. Selline olukord oleks olnud tunduvalt tõsisem, võrreldes sellega, kui Saatan oleks Jeesust ahvatlenud vaid nägemuses.

Nagu me artikli alguses mainisime, ei saa me selles küsimuses võtta üht kindlat seisukohta. Seega ei saa välistada võimalust, et Jeesus oli päriselt Jeruusalemmas ja seisis templi katuserinnatisel. Me oleme aga kindlad selles, et Saatan püüdis reaalselt Jeesust kiusatusse viia ja et Jeesus seisis iga kord otsustavalt Saatanale vastu.

^ lõik 1 Kirjakohad Hesekiel 37:1–14 ja Ilmutus 11:7–12 räägivad mõlemad vaimsest taastamisest, mis toimus aastal 1919. Hesekieli prohvetikuulutus räägib kõigist nendest Jumala rahva liikmetest, kes naasid pärast pikka vangistusaega õige jumalateenimise juurde. Ent Ilmutusraamat räägib väikse grupi juhtivate võitud vendade vaimsest ärkamisest pärast suhteliselt lühikest ja pealesunnitud tegevusetuse aega.