Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lefèvre d’Étaples. Ta soovis, et lihtinimesed tunneksid Jumala sõna

Lefèvre d’Étaples. Ta soovis, et lihtinimesed tunneksid Jumala sõna

ÜHEL pühapäevahommikul 1520. aastate alguses ei suutnud Pariisi lähedal asuva väikse Meaux’ linna elanikud uskuda, mida nad kirikus kuulsid. Neile loeti evangeeliumi nende emakeeles: prantsuse, mitte ladina keeles!

Piiblitõlkija, kes oli selle ettevõtmise taga, Jacques Lefèvre d’Étaples (ladinapäraselt Jacobus Faber Stapulensis), kirjutas hiljem ühele lähedasele sõbrale: „Sa ei kujuta ettegi, millise väega avab Jumal mõnes paigas lihtinimeste meeled, nii et nad mõistavad pühakirja.”

Tol ajal olid katoliku kirik ja Pariisi teoloogid vastu rahvakeelsete piiblitõlgete kasutamisele. Mis siis ajendas Lefèvre’i tõlkima Piiblit prantsuse keelde? Ja kuidas ta aitas lihtinimestel Jumala sõna mõista?

PÜHAKIRJA ALGSE MÕTTE OTSINGUIL

Enne, kui Lefèvre’ist sai piiblitõlkija, oli ta pühendunud filosoofia- ja teoloogiaalaste klassikaliste teoste algmõtte taastamisele. Ta pani tähele, et sajandite jooksul oli vanade tekstide mõte eksitavate tõlgete ja vigade tõttu sageli moondunud. Muistsete kirjutiste algse mõtte otsinguil hakkas ta lähemalt uurima katoliku kiriku ladinakeelset standardpiiblit Vulgatat.

Hoolikas pühakirjauurimine viis ta järelduseni, et „üksnes jumaliku tõe uurimine toob ... ülimat õnne”. Seepärast lõpetas Lefèvre oma filosoofilised uuringud ja pühendus kogu hingest Piibli tõlkimisele.

Aastal 1509 üllitas Lefèvre teose, kus olid kõrvutatud Piibli Laulude raamatu viis ladinakeelset tõlget, * millest üks oli võetud Vulgatast ja sisaldas tema tehtud parandusi. Erinevalt oma aja teoloogidest püüdis ta anda Piibli mõtteid edasi lihtsalt ja loomulikult. Tema pühakirja tõlkimise meetod mõjutas tugevalt teisi piibliõpetlasi ja reformaatoreid. (Vaata kasti „ Kuidas mõjutas Lefèvre Martin Lutherit.”)

Tabel Jumala nimetustega Piibli Laulude raamatus teose „Psalterium quintuplex” 1513. aasta väljaandes

Lefèvre, kes oli sünni poolest katoliiklane, oli veendunud, et kiriku reformeerimine on võimalik vaid siis, kui õpetada lihtinimesed hästi pühakirja tundma. Ent kuidas pidid nad pühakirja mõistma, kui sel ajal olid pühad tekstid peamiselt ladina keeles?

KÕIGILE KÄTTESAADAV PIIBLITÕLGE

Sissejuhatus evangeeliumidele kinnitas Lefèvre’i soovi teha Piibel kõigile kättesaadavaks nende emakeeles

Kuna Lefèvre armastas Jumala sõna väga, võttis ta nõuks teha see kättesaadavaks võimalikult paljudele. Selleks andis ta 1523. aasta juunikuus välja prantsuskeelse evangeeliumide tõlke kahes taskuformaadis köites. Tänu väiksele formaadile – mis oli tavaformaadis väljaandest poole odavam – oli kehva sissetulekuga inimestel kergem endale Piiblit muretseda.

Lihtrahvas võttis selle väljaande kohe vaimustusega vastu. Nii mehed kui ka naised olid  nõnda innukad lugema Jeesuse sõnu omaenda emakeeles, et esimesed 1200 raamatut said otsa vaid mõne kuuga.

JULGELT PIIBLIT KAITSMAS

Evangeeliumide sissejuhatuses selgitas Lefèvre, et ta tõlkis need prantsuse keelde selleks, et ka kiriku lihtliikmed „võiksid olla evangeeliumide õpetustes sama kindlad kui need, kel on need [evangeeliumid] ladina keeles”. Ent miks soovis Lefèvre nii innukalt tuua inimesed tagasi Piibli õpetuste juurde?

Lefèvre teadis hästi, et inimeste õpetused ja filosoofia on katoliku kirikule halba mõju avaldanud. (Markuse 7:7; Koloslastele 2:8.) Ta oli veendunud, et käes on aeg, mil evangeeliume tuleb „kuulutada kogu maailmas, nii et inimesi enam ei eksitataks inimeste välja mõeldud õpetustega”.

Peale selle püüdis Lefèvre paljastada nende väärargumente, kes seisid vastu Piibli tõlkimisele prantsuse keelde. Ta mõistis avalikult hukka nende silmakirjalikkuse, öeldes: „Kuidas nad saavad õpetada [inimesi] ... järgima kõike seda, mida Jeesus Kristus käskis, kui nad ei soovi mitte sugugi, et lihtrahvas saaks Jumala evangeeliumi näha ja lugeda omas keeles?” (Roomlastele 10:14.)

 Pole mingi ime, et Sorbonne’i, Pariisi ülikooli teoloogid üritasid peatselt Lefèvre’it vaikima panna. 1523. aasta augustis esitasid nad protesti Piibli rahvakeelsete tõlgete ja kommentaaride vastu, nimetades neid „kirikule ohtlikeks”. Ilma Prantsuse kuninga François I sekkumiseta oleks Lefèvre ketserina süüdi mõistetud.

„VAIKIV” TÕLKIJA VIIB OMA TÖÖ LÕPULE

Lefèvre ei lasknud tulistel debattidel takistada end Piiblit tõlkimast. Aastal 1524, pärast Piibli kreekakeelse osa (niinimetatud uue testamendi) tõlkimise lõpetamist, üllitas ta prantsuse keeles Piibli Laulude raamatu, et usklikud võiksid palvetada „suurema pühendumuse ja tunderikkusega”.

Sorbonne’i teoloogid ei kaotanud aega, vaid asusid kohe Lefèvre’i töid põhjalikult läbi uurima. Peagi käskisid nad tema Piibli kreekakeelse osa tõlked avalikult põletada ning mõistsid hukka mõned teised tema kirjutised, kuna need „toetavad Lutheri ketserlikke mõtteid”. Kui teoloogid kutsusid Lefèvre’i enda vaateid kaitsma, otsustas ta vaikida ja põgenes Strasbourgi. Seal jätkas ta tagasitõmbununa Piibli tõlkimist. Kuigi mõned pidasid tema vaikimist argpükslikkuseks, uskus ta, et see on parim viis vastata neile, kes ei hinda Piibli kallihinnalisi tõepärle. (Matteuse 7:6.)

Umbes aasta pärast pakkuminekut määras kuningas François I Lefèvre’i oma neljaaastase poja Charles’i õpetajaks. See ülesanne andis Lefèvre’ile piisavalt aega lõpetada Piibli tõlkimine. Aastal 1530 trükiti tema tõlgitud täispiibel väljaspool Prantsusmaad Antwerpenis keiser Karl V heakskiidul. *

SUURED OOTUSED, MIS EI TÄITUNUD

Kogu oma elu lootis Lefèvre, et kirik hülgab inimeste õpetused ja pöördub tagasi pühakirja puhta õpetuse juurde. Ta uskus siiralt, et „igal kristlasel on õigus, lausa kohustus, ise lugeda ja uurida Piiblit”. Seepärast nägi ta kõvasti vaeva, et teha Piibel kõigile kättesaadavaks. Kuigi Lefèvre’i soov näha kiriku reforme oma silmaga ei täitunud, jättis ta endast maha hindamatu pärandi: ta aitas lihtinimestel Jumala sõna tundma õppida.

^ lõik 8 Lefèvre’i teoses „Psalterium quintuplex” oli Piibli Laulude raamatu viis tõlget eraldi veergudes ning samuti tabel Jumala kohta käivate nimetustega, sealhulgas tetragramm ehk neli heebrea tähte, mis moodustavad Jumala nime.

^ lõik 21 Viis aastat hiljem, aastal 1535 avaldas prantsuse tõlkija Olivétan oma piiblitõlke, mis põhines algkeeltel. Piibli kreekakeelset osa tõlkides tugines ta paljuski Lefèvre’i töödele.