Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Masoreedid kirjutasid pühakirja hoolikalt ümber

 KAANETEEMA | PIIBLI SÄILIMISLUGU

Piibel on säilinud hoolimata püüetest muuta selle sõnumit

Piibel on säilinud hoolimata püüetest muuta selle sõnumit

MIS OHUSTAS PIIBLI SÄILIMIST. Välised tegurid, nagu kõdunemisprotsess ja vastupanu, pole suutnud Piiblit hävitada. Ent mõned ümberkirjutajad ja tõlkijad on püüdnud muuta Piibli sõnumit. Nad on üritanud viia Piibli vastavusse oma õpetustega, selle asemel et viia oma õpetused vastavusse Piibliga. Vaadakem mõnda näidet.

  • Jumalateenimispaik. Millalgi ajavahemikul 4.–2. sajand e.m.a lisasid Samaaria Pentateuhi kirjutajad piiblikoha 2. Moosese 20:17 järele kohanime Aargaareezem ning sõnad „sa pead sinna tegema altari”. Nii tehes tahtsid samaarlased näidata, et pühakiri toetab templi ehitamist Aargaareezemile ehk Gerisimi mäele.

  • Kolmainuõpetus. Vähem kui 300 aastat pärast Piibli valmimist lisas üks kolmainuõpetust pooldav kirjamees piiblikohale 1. Johannese 5:7 sõnad „taevas: lsa, Sõna ja Püha Vaim, ja need kolm on üks”. Neid sõnu aga ei esine algkeelses tekstis. Piibliõpetlane Bruce Metzger ütleb, et „alates 6. sajandist võib neid sõnu üha sagedamini leida vanaladina tõlgetes ja Vulgatas”.

  • Jumala nimi. Paljud piiblitõlkijad otsustasid kõrvaldada pühakirjast Jumala nime, sest nad juhindusid juutide ebausust. Nad asendasid Jumala nime selliste nimetustega nagu „jumal” või „issand” – nimetustega, mida ei kasutata Piiblis üksnes Looja, vaid ka inimeste, ebajumalate ja koguni Saatana kohta. (Johannese 10:34, 35; 1. Korintlastele 8:5, 6; 2. Korintlastele 4:4.) *

KUIDAS PIIBEL SÄILIS. Esiteks, ehkki mõned Piibli ümberkirjutajad olid hooletud või isegi soovisid petta, olid paljud teised väga vilunud ja piinlikult täpsed. Masoreedid kirjutasid Piibli heebreakeelset osa ümber meie ajaarvamise 6.–10. sajandil ning praegu nimetatakse nende ärakirju masoreetseks tekstiks. Teatavasti lugesid nad ära  kõik sõnad ja tähed, olemaks kindlad, et ükski viga pole sisse lipsanud. Kui nad kahtlustasid, et nende alustekstis on viga, tegid nad selle kohta ääremärkuse. Masoreedid ei soovinud piibliteksti mingilgi moel muuta. „Nende silmis olnuks selle sihilik muutmine kõige rängem kuritegu,” kirjutas professor Moshe Goshen-Gottstein.

Teiseks, tänapäeval on olemas suur hulk käsikirju, tänu millele võivad piibliõpetlased vigadele jälile jõuda. Näiteks väitsid usujuhid sajandeid, et nende ladinakeelsed piiblitõlked vastavad Piibli algtekstile. Ent piiblikohta 1. Johannese 5:7 olid nad lisanud väära mõtte, millest varem juttu oli. See viga sattus ka mõjukasse ingliskeelsesse piiblitõlkesse „King James Version”. Ent mida näitasid hiljem päevavalgele tulnud käsikirjad? Bruce Metzger kirjutas: „See tekstilõik [salmis 1. Johannese 5:7] puudub kõigis ammustes piiblitõlgetes (süüria-, kopti-, armeenia-, etioopia-, araabia- ja vanaslaavikeelses tõlkes) peale ladinakeelsete.” Sel põhjusel jäeti see fraas „King James Versioni” ja teiste piiblitõlgete revideeritud väljaannetest välja.

Chester Beatty P46, Piibli papüüruskäsikiri umbes aastast 200 m.a.j

Kas vanemad käsikirjad tõendavad, et Piibli sõnum on säilinud muutumatuna? Kui 1947. aastal leiti Surnumere kirjarullid, said õpetlased võrrelda heebreakeelset masoreetide teksti nende enam kui tuhat aastat varem kirja pandud kirjarullidega. Üks Surnumere kirjarullide rahvusvahelise toimetajate töörühma liige järeldas, et üks kirjarull „annab vääramatuid tõendeid, et juudi ümberkirjutajate käe läbi toimunud piibliteksti edasiandmine rohkem kui tuhandeaastase perioodi jooksul on olnud äärmiselt täpne ja hoolikas”.

Iirimaal Dublinis asuvas Chester Beatty raamatukogus on papüüruskogu, milles on esindatud peaaegu kõik Piibli kreekakeelse osa raamatud. Nende hulgas on käsikirju 2. sajandist – ajast, mil Piibli valmimisest oli möödunud vaid sada aastat. „Ehkki need papüürused pakuvad ohtralt uut infot tekstiliste üksikasjade kohta, näitavad need ka hämmastavat püsikindlust piibliteksti edasiandmisel,” märgib väljaanne „The Anchor Bible Dictionary”.

„Võib kindlalt öelda, et mitte ühtegi teist muistset kirjatööd pole nii täpselt edasi antud.”

TULEMUS. Aeg ja piiblikäsikirjade rohkus ei ole piibliteksti muutnud, vaid on hoopis aidanud seda täpsustada. Frederic Kenyon kirjutas Piibli kreekakeelse osa kohta: „Ühelgi teisel iidsel raamatul pole nii palju varaseid ja rikkalikke tõendeid oma teksti autentsuse kohta ja iga eelarvamusteta õpetlane nõustuks, et meieni jõudnud teksti võib pidada usaldusväärseks.” Piibli heebreakeelse osa kohta sõnas õpetlane William Henry Green: „Võib kindlalt öelda, et mitte ühtegi teist muistset kirjatööd pole nii täpselt edasi antud.”

^ lõik 6 Rohkem infot leiab väljaande „Piibel. Uue maailma tõlge” lisadest A4 ja A5, mis on saadaval ka saidil www.jw.org.