Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 KAANETEEMA | KUI SURM RÖÖVIB LÄHEDASE

Kas on vale leinata?

Kas on vale leinata?

Oled sa kunagi veidi haige olnud? Võib-olla paranesid sa nii kiiresti, et enam oma haigust ei mäletagi. Kahjuks pole leinaga sama lugu. „Leinast pole võimalik „paraneda”,” kirjutab dr Alan Wolfelt oma raamatus. („Healing a Spouse’s Grieving Heart”.) Samas ta lisab: „Aja möödudes ja teiste abiga valu tasapisi kahaneb.”

Mõtle näiteks, kuidas reageeris patriarh Aabraham, kui ta naine suri. Piibel ütleb: „Aabraham leinas Saarat ja nuttis teda taga.” Sõnu „leinas” ja „nuttis taga” võib heebreakeelsest algtekstist tõlkida ka vastetega „hakkas leinama” ja „hakkas taga nutma”, mis viitab sellele, et Aabrahamil kulus aega, et kaotusvaluga toime tulla. * Teiseks näiteks on Jaakob, kellele valetati, et üks metsloom ta poja Joosepi maha murdis. Jaakob „leinas oma poega pikka aega” ja pereliikmete püüded teda lohutada jooksid liiva. Mitu aastat hiljem rõhus leinavalu Joosepi pärast ikka tema hinge. (1. Moosese 23:2; 37:34, 35; 42:36; 45:28.)

Aabraham leinas oma kalli naise Saara kaotust

Sama peab paika paljude inimeste puhul tänapäeval, kes oma lähedasi leinavad. Toome kaks näidet.

  • „Minu abikaasa Robert suri 9. juulil 2008. Too õnnetuspäeva hommik ei erinenud kuidagi teistest hommikutest. Pärast hommikusööki ta suudles ja kallistas mind, ning hõikega „Armastan sind!” astus ta uksest välja, et minna tööle nagu tavaliselt. Nüüd, kuus aastat hiljem, täidab valu ikka mu südant. Ma ei usu, et ma Robi kaotusest kunagi üle saan.” (Gail, 60-aastane.)

  • „Kuigi mu kallist naist pole juba 18 aastat mu kõrval, tunnen temast ikka veel puudust ja leinan. Kui ma näen looduses midagi kaunist, lähevad mu mõtted temale ja ma paratamatult kujutlen, kui väga tallegi oleks meeldinud näha seda, mida mina näen.” (Etienne, 84-aastane.)

Mõistagi on sellised valulikud ja pikaajalised tunded täiesti normaalsed. Iga inimene leinab omamoodi ja poleks mõistlik arvustada seda, kuidas keegi traagilistele sündmustele reageerib. Samuti ei peaks me ennast hukka mõistma, kui meie reageering kaotusele paistab olevat liiga emotsionaalne. Mis aga aitab meil kaotusvalu kanda?

^ lõik 4 Ka Aabrahami pojale Iisakile polnud pikaajaline kaotusvalu võõras. Nagu võime lugeda sellest ajakirjast, sarja „Jäljenda nende usku” artiklist, leinas Iisak oma ema Saarat veel kolm aastat pärast tema surma. (1. Moosese 24:67.)