Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 KAANETEEMA

Kui surm röövib lähedase

Kui surm röövib lähedase

„Küll Jumal teab, milleks see hea on. ... Ära ... nuta ..., kullake.”

Need sõnad sosistati Bebe kõrva, kui ta viibis oma isa matustel, kes oli hukkunud õnnetult autoavariis.

Bebe oli olnud oma isaga väga lähedane. Sosistajaks oli heatahtlik perekonnasõber, kuid tema sõnad pigem lõikasid Bebe hinge kui lohutasid. „Isa surmas pole midagi head,” kordas ta endamisi. Aastaid hiljem, kui Bebe juhtunut oma raamatus meenutas, võis tema sõnadest näha, et ta ikka veel leinab.

Nagu ta hiljem mõistis, võib kaotusvalust ülesaamiseks kuluda palju aega. Seda eriti siis, kui kadunu ja leinaja olid väga lähedased. Piiblis on surma kohta tabavalt öeldud, et see on „viimane vaenlane”. (1. Korintlastele 15:26.) See murrab meie ellu sisse toore jõuga, enamasti siis, kui me selleks valmis pole, ning röövib meilt need, kes on meile kallid. Keegi pole tema röövretkede eest kaitstud. Seepärast pole midagi imestada, et tunneme nõutust, kui puutume kokku surma või selle tagajärgedega.

Võib-olla on sindki vaevanud järgmised küsimused. Kui kaua võtab aega leinast ülesaamine? Mis aitab kaotusvalu kanda? Kuidas lohutada leinajaid? Kas meie armsad lähedased on nüüd igaveseks kadunud?