Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 KAANETEEMA | MIKS PIDI JEESUS KANNATAMA JA SUREMA?

Kas see oli tõesti nii?

Kas see oli tõesti nii?

33. aasta kevadel hukati naatsaretlane Jeesus. Enne seda oli teda alusetult süüdistatud mässule õhutamises ja julmalt pekstud. Seejärel naelutati ta postile ja ta suri piinarikast surma. Ent Jumal äratas Jeesuse ellu ja 40 päeva hiljem läks ta taevasse.

Need erakordsed sündmused on meie jaoks kirja pandud nelja evangeeliumisse Piibli kreekakeelses osas, mis on tuntud ka kui uus testament. Kas see lugu leidis päriselt aset? See on asjakohane ja väga tähtis küsimus. Kui tegu on väljamõeldisega, siis on kristlik usk tühine ning lootus igavesest elust paradiisis vaid ilus unistus. (1. Korintlastele 15:14.) Teisest küljest, kui need sündmused tõesti toimusid, ootavad kogu inimkonda ees head ajad. See võib puudutada meie igaühe elu. Niisiis, kas evangeeliumites on kirjas müüt või tegelikkus?

MIDA NÄITAVAD FAKTID

Erinevalt fantaasiaküllastest legendidest on evangeeliumites info edasi antud täpselt ja üksikasjalikult. Näiteks on neis rohkesti kohanimesid ning paljud neist kohtadest on tänapäevalgi olemas. Samuti räägivad evangeeliumid tegelikult eksisteerinud inimestest, kelle olemasolu on kinnitanud ka ilmalikud ajaloolased. (Luuka 3:1, 2, 23.)

 Esimese ja teise sajandi ajaloolased mainisid oma kirjutistes ka Jeesust. * Evangeeliumite kirjeldused Jeesuse hukkamisest on kooskõlas sellega, mida teatakse hukkamismeetoditest tolleaegses Roomas. Lisaks on evangeeliumite sündmused kirja pandud avameelselt ja fakte varjamata, isegi selliseid fakte, mis heitsid halba valgust mõnele Jeesuse jüngrile. (Matteuse 26:56; Luuka 22:24–26; Johannese 18:10, 11.) Kõik need tõsiasjad kinnitavad, et evangeeliumite kirjutajad kirjeldasid Jeesusega seonduvat ausalt ja täpselt.

KAS JEESUS ÄRATATI TÕEPOOLEST ÜLES?

Kuigi üldiselt tunnistatakse seda, et Jeesus elas ja suri, on neid, kes kahtlevad tema ülestõusmises. Isegi tema apostlid ei suutnud esialgu uskuda sõnumeid tema ülesäratamisest. (Luuka 24:11.) Kõik nende kahtlused aga hajusid, kui nemad ja teisedki jüngrid nägid ülesäratatud Jeesust. Ühel juhtumil oli neid, kes teda elusana nägid, rohkem kui 500 inimest. (1. Korintlastele 15:6.)

Seejärel kuulutasid jüngrid julgelt kõigile, et Jeesus on üles tõusnud, kuigi neid võidi seetõttu arreteerida või koguni hukata. Nad kuulutasid seda sõnumit isegi neile, kes olid Jeesuse tapnud. (Apostlite teod 4:1–3, 10, 19, 20; 5:27–32.) Kas need paljud jüngrid oleksid kuulutanud seda sõnumit nii vapralt, kui nad poleks olnud tema ülestõusmises veendunud? Tegelikult on just see, et Jeesuse ülestõusmine on fakt, põhjuseks, miks kristlus on avaldanud maailmale nii tol ajal kui ka praegu suurt mõju.

Jeesuse surmast ja ülesäratamisest rääkivatel evangeeliumitel on olemas kõik tunnused, mis ühel ehtsal ajaloolisel dokumendil olema peavad. Nende hoolikas lugemine võib veenda ka sind, et need sündmused leidsid tõepoolest aset. Sinu veendumust võib veelgi kinnitada see, kui mõistad, miks need sündmused toimusid. Järgmine artikkel selgitabki seda.

^ lõik 7 Tacitus (sündinud umbes aastal 55) kirjutas: „Kristusele, kelle nimest see nimi [kristlased] tuleneb, määras Tiberiuse valitsemise ajal surmanuhtluse Pontius Pilatus, üks meie prokuraator.” Jeesusele viitasid ka Suetonius (esimene sajand), juudi ajaloolane Josephus (esimene sajand) ja Bitüünia maavalitseja Plinius Noorem (teise sajandi algus).