Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 KAS SEE ON KAVANDATUD?

Issus coleoptratus’e hammasrattamehhanism

Issus coleoptratus’e hammasrattamehhanism

KAUA arvati, et hammasrattamehhanism on üksnes inimese leidlikkuse vili. See arvamus on nüüdseks kummutatud. Selline mehhanism on avastatud ühe putuka, Issus coleoptratus’e nümfidel, * keda leidub aedades peaaegu kõikjal Euroopas.

Hüppel võib selle putuka nümf kõigest 2 millisekundiga saavutada kiiruse 3,9 meetrit sekundis. Seetõttu mõjub tema kehale hüppe ajal raskusjõud, mis on tavalisest 200 korda suurem. Putukas kaob meie nägemisväljast enne, kui me silmagi jõuame pilgutada. Selline hüpe nõuab, et tema kumbki tagajalg rakendaks täpselt sama suurt jõudu täpselt samal ajal. Tänu millele on selline täpsus võimalik?

Mõtteainet. Teadlased on avastanud putuka kummagi tagajala esimesel lülil hammasratta hambaid meenutavad moodustised, mis enne hüpet omavahel lukustuvad. Kui putukas hüppab, tagab see mehhanism selle, et jalad liiguvad täiesti sünkroonselt. Kui see nii poleks, kujutaks hüpe endast kontrollimatut pöörlemist.

Suurematel loomadel juhib hüppamisel jalgade sünkroniseerimist närvisüsteem. Issus coleoptratus’e nümfidel jääksid aga närviimpulsid liiga aeglaseks. Selleks ongi tal omavahel lukustuvad hammasrattad. „Üldjuhul me seostame hammasrattaid inimeste tehtud masinatega,” ütleb teadlane Gregory Sutton. Ta põhjendab seda sellega, et „me pole küllalt hoolikalt ringi vaadanud”.

Mida sina arvad? Kas Issus coleoptratus’e hammasrattamehhanism on arenenud evolutsiooni teel või on see kellegi kavandatud?

^ lõik 3 Viimasel kestumisel enne valmikuks saamist kaob see ära.