Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Piibel. Täpsete prohvetiennustuste raamat, 5. osa

Hea sõnum kogu inimkonnale

Piibel. Täpsete prohvetiennustuste raamat, 5. osa

Selles kaheksaosalises sarjas käsitleme Piibli üht tähelepanuväärset erijoont – prohvetiennustusi ehk ettekuulutusi. Artiklid aitavad leida vastuse järgmisele küsimusele: kas Piibli prohvetiennustused on lihtsalt tarkade inimeste välja mõeldud või on need Jumala inspireeritud? Kutsume sind üles vaagima tõendeid.

PIIBLIS on kirjas Jumala sõnum inimkonnale – see sõnum on ääretult hea. Seepärast kasutas ka Jeesus Kristus oma elu selleks, et kuulutada „head sõnumit ... kuningriigist” (Luuka 4:43). Piibel näitab, et see kuningriik on Jumala valitsus ning et see teeb lõpu kõigile rõhuvatele inimvalitsustele, toob maale rahu ja kõrvaldab kõik kannatuste põhjused (Taaniel 2:44; Matteuse 6:9, 10). Kas pole see tõesti hea sõnum!

Kahtlemata väärib selline sõnum võimalikult laialdast teadaandmist. Ent, kui Jeesus hukati, jäi temast järele vaid väike hulk järelkäijaid. Kas tema sõnum suri koos temaga? Piibel oli ennustanud sootuks muud. See oli öelnud, et: 1) hea sõnum levib eri maadesse, 2) see sõnum ei hääbu ka ägeda vastupanu all ja 3) ilmuvad võltskristlased, kes eksitavad paljusid. Vaadelgem neid ennustusi lähemalt.

Head sõnumit kuulutatakse kõigile rahvastele

Ennustused.

„Samuti peab kõigi rahvaste seas esmalt kuulutatama head sõnumit” (Markuse 13:10). „Te ... olete siis minu tunnistajad nii Jeruusalemmas kui ka kogu Judeas ja Samaarias ning kuni maa kõige kaugema paigani” (Apostlite teod 1:8).

Täitumine. Peagi pärast Jeesuse surma 33. aastal kuulutasid ta jüngrid kuningriigi sõnumit juba kõikjal Jeruusalemmas. Nad levitasid seda ka kogu Judeas ja kõrvalasuvas Samaarias ning 15 aasta jooksul läksid kristlikud misjonärid teistessegi Rooma impeeriumi osadesse. Aastal 61 võis öelda, et head sõnumit on kuulutatud paljudes ’kaugetes paikades’.

 Mida näitab ajalugu.

  • Teisest sajandist pärit piiblivälised kirjutised kinnitavad, et algupärane kristlus levis tormiliselt. Rooma ajaloolane Suetonius mainib, et kristlus oli Roomas kanda kinnitanud juba nii vara nagu aastal 49. Oma kirjas keiser Traianusele umbes aastal 112 viitab Bitüünia (tänapäeva Türgi) maavalitseja Plinius Noorem kristlusele kui „nakkusele”, mis oli „levinud mitte vaid vabadesse linnadesse, vaid ka küladesse ja taludesse”. Kaalunud tõendeid, tegi üks ajaloolane järelduse: „Vähem kui sada aastat pärast apostlite ajajärku võis keisririigi suurlinnades näha kristlikke jumalakummardamispaiku.”

  • Raamatus „The Early Church” märgib professor Henry Chadwick: „Kiriku laienemine näis olevat paljude ebatõenäoliseks peetud sündmuste tagajärg. See oli edukas vastu igasuguseid ootusi.”

Heale sõnumile osutatakse vastupanu

Ennustus.

„Teid antakse kohalikesse kohtutesse ja pekstakse sünagoogides ja pannakse seisma maavalitsejate ja kuningate ette minu pärast, neile tunnistuseks” (Markuse 13:9).

Täitumine. Nii juudid kui ka roomlased kiusasid kristlasi taga. Neid vahistati, vangistati, peksti ja hukati.

Mida näitab ajalugu.

  • Esimese sajandi juudi ajaloolane Josephus Flavius tähendas üles, et juudi usujuhid tapsid Jeesuse venna Jaakobuse. Piibel annab teada, et juudi ülemkohtu lugupeetud liige Gamaaliel kutsus oma kaaslasi ettevaatlikkusele, kui nad Jeesuse jüngrite üle kohut mõistsid (Apostlite teod 5:34–39). Õpetlaste kirjutised kinnitavad Gamaalieli olemasolu ja ütlevad, et ta oli eelarvamustevaba.

  • Ajaloolaste sõnul kiusasid rooma keisrid kristlasi taga. See tagakiusamislaine sai alguse aastal 64, kui võimul oli Nero. Oma kirjavahetuses arutlevad keiser Traianus ja Plinius Noorem selle üle, milline karistus peaks saama osaks kristlastele, kes oma usust lahti ei ütle.

  • „Selle asemel et sundida kirikut põranda alla minema, oli tagakiusamisel hoopis vastupidine mõju,” märgib varemtsiteeritud professor Chadwick. Raskuste eest põgenevad kristlased viisid oma sõnumi uutesse paikadesse (Apostlite teod 8:1). Nad jäid usus kindlaks ning seda sageli pere ja sõprade põlgusega silmitsi seistes. See on tähelepanuväärne, kuna Jeesuse järelkäijad olid „koolitamata ja tavalised inimesed”, kel polnud mingit poliitilist mõjuvõimu (Apostlite teod 4:13). Ajaloolased on samuti seda meelt, et „väikepoodnike ja käsitööliste ... hulgas levis evangeelium kõige hõlpsamini”.

Õpetlasi on algkristlaste ajalugu uurides hämmastanud see, kuidas nii tähtsusetu rühm inimesi suutis nii tulist vastupanu kohates levitada kristlust sedavõrd kiiresti. Jeesus aga oli neid ebatõenäolisena tunduvaid sündmusi kuulutanud juba enne nende toimumist. Pühakiri oli ennustanud ka seda, et kuulutustegevus katkeb.

 Esile kerkivad võltskristlased

Ennustused.

„Teie sekka [tulevad] rõhujad hundid, kes ei kohtle karja hellalt, ja teie endi seast tõusevad mehed, kes räägivad pööraseid asju, et vedada jüngreid enda järele” (Apostlite teod 20:29, 30). „Teiegi sekka tuleb valeõpetajaid. Need hakkavad vargsi moodustama hukutavaid sekte ..., mille tõttu hakatakse tõe teest põlastavalt rääkima” (2. Peetruse 2:1, 2).

Täitumine. Kalgid, valelikud ja auahned inimesed rikkusid kristliku koguduse.

Mida näitab ajalugu.

  • Eriti pärast Jeesuse esimeste järelkäijate surma hakkasid tõsikristlust vargsi mõjutama silmapaistvad mehed, kes tõusid koguduseliikmete seast ja segasid kristlikud õpetused kreeka filosoofiaga. Peagi kujunes välja vaimulikkond, kes hakkas järjest enam sarnanema poliitiliste valitsejatega. Ajaloolaste sõnul polnud ajaks, kui sellest niinimetatud kristlusest sai Rooma riigiusk, esimese sajandi kogudusest enam jälgegi.

  • Sajandite vältel iseloomustas nende võltskristlaste tegusid vägivald ja ahnus. Selle asemel et ka ise Jeesust järgida, kiusasid vaimulikud taga neid, kes kuulutasid samamoodi nagu Jeesus, ja neid, kes püüdsid rahvakeelset Piiblit välja anda.

Sajanditel, kui võimutses võltskristlus, tundus, et hea sõnumi kuulutamine on vaibunud. Kuid Jeesus oli ennustanud, et viimseil päevil kõlab hea sõnum jälle valjult. Ta võrdles seda aega lõikusega, kui võltskristlased, keda kujutab umbrohi, eraldatakse tõsikristlastest, keda kujutab nisu (Matteuse 13:24–30, 36–43). Sel ajal pidi prohvetiennustus hea sõnumi kuulutustöö kohta täituma eriti suurejooneliselt (Matteuse 24:14). Järgmine artikkel käsitleb seda põnevat ennustust.