Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Piibel rünnaku all

Piibel rünnaku all

 Piibel rünnaku all

KIRJUTISTE kogumik, mida tuntakse Piibli või Pühakirjana, pandi kirja rohkem kui 1600 aasta jooksul. Selle kogumiku esimesed osad kirjutas üles Mooses ja viimased osad üks Jeesus Kristuse järelkäija sadakond aastat pärast Jeesuse sündi.

Läbi ajaloo on püütud Piiblit vaikima panna. Seda on üritatud juba kaua enne meie ajaarvamist ning keskajast kuni tänapäevani välja. Üks üleskirjutus sellisest hävitustööst on olemas juba ajast rohkem kui 600 aastat enne Jeesus Kristuse sündi, mil elas Jumala prohvet Jeremija.

Ebapopulaarne sõnum rünnaku all

Jumal lasi prohvet Jeremijal panna rullraamatusse kirja hukkamõistusõnumi muistse Juuda patustele elanikele ning ta hoiatas, et kui nad oma eluviisi ei muuda, siis nende pealinn Jeruusalemm hävitatakse. Jeremija kirjutaja Baaruk luges selle sõnumi Jeruusalemma templis rahvale ette. Teist korda luges ta selle ette Juuda vürstidele, kes seejärel viisid rullraamatu kuningas Joojakimile. Kui kuningas kuulis neid Jumala sõnu, ei meeldinud need talle sugugi. Ta tõmbas rullraamatu katki ja põletas ära (Jeremija 36:1–23).

Siis andis Jumal Jeremijale käsu: „Võta enesele taas teine rullraamat ja kirjuta sinna kõik endised sõnad, mis olid esimeseski rullraamatus, mille Juuda kuningas Joojakim põletas” (Jeremija 36:28). 17 aastat hiljem läkski kõik just nii, nagu Jumal oli Jeremija kaudu ennustanud: Jeruusalemm hävitati, paljud selle valitsejad tapeti ja rahvas pagendati Babülooniasse. Selle rullraamatu sõnum ja jutustus sellest, kuidas seda raamatut püüti hävitada, on Piiblis Jeremija raamatus tänapäevani kirjas.

Piiblipõletamine jätkub

Joojakim polnud ainus inimene Kristuse eelsel ajal, kes püüdis Jumala Sõna ära põletada.  Kreeka impeeriumi lagunemise järel jäi Iisrael Seleukiidide dünastia mõju alla. Seleukiidide kuningas Antiochos Epiphanes, kes valitses aastatel 175–164 e.m.a, püüdis oma impeeriumi helleniseerida. Seepärast surus ta juutidele peale kreeka elulaadi, kombeid ja usku.

Aastal 168 e.m.a rüüstas Antiochos Jehoova templi Jeruusalemmas. Selle altari peale ehitas ta teise altari kreeka jumala Zeusi auks. Antiochos keelas ka hingamispäeva pidamise ega lubanud juutidel oma poegi ümber lõigata. Kes nendele käskudele ei kuuletunud, seda karistati surmaga.

Selline usuline puhastustöö hõlmas ka Antiochose püüdeid hävitada kõik Moosese seadust sisaldavad rullraamatud. Ehkki Antiochos korraldas oma hävituskampaania terves Iisraelis, ei suutnud ta hävitada kõiki Pühakirja heebreakeelse osa koopiaid. Mõned hoolikalt peidetud kirjarullid jäid Iisraelimaal leekidest puutumata ja Pühakirja ärakirju säilitati ka mujal elavate juutide kolooniates.

Diocletianuse edikt

Üks teine mõjukas valitseja, kes püüdis Pühakirja hävitada, oli Rooma keiser Diocletianus. Aastal 303 m.a.j andis Diocletianus kristlaste vastu välja mitu järjest karmimat edikti. Tulemuseks oli Suur Tagakiusamine, nagu mõned ajaloolased seda nimetavad. Tema esimene edikt käskis Pühakirja koopiad põletada ja kristlaste kooskäimispaigad lammutada. Virginia ülikooli usuteaduse professor Harry Gamble kirjutas: „Diocletianus pidas endastmõistetavaks, et igas kristlikus kogukonnas, kus see ka ei asuks, on mingi hulk raamatuid, ja ta teadis, et need raamatud on sellele kogukonnale eluliselt tähtsad.” Sel ajaperioodil elanud kirikuajaloolane Eusebios Kaisareast, Palestiinast, annab teada: „Me nägime oma silmaga, kuidas palvekojad maatasa tehti ning inspireeritud ja pühad kirjutised keset turuplatse leekidesse heideti.”

On teada, et kolm kuud pärast Diocletianuse edikti nõudis Põhja-Aafrikas asuva Cirta linna (praeguse nimega Constantine) meer, et kristlased annaksid ära kõik oma seaduseraamatud ja pühad kirjutised. Tolleaegsetest ajalooürikutest selgub, et oli kristlasi, kes olid nõus taluma pigem piinamist ja surema, kui et Piiblit hävitamiseks ära andma.

Rünnakute eesmärk

Joojakimil, Antiochosel ja Diocletianusel oli üks ja sama eesmärk: Jumala Sõna ära kaotada, jah, see minema pühkida. Ent Piibel elas kõik rünnakud üle. Rooma valitsejad pärast Diocletianust kuulutasid oma pöördumist ristiusku. Ent rünnakud Piibli vastu jätkusid. Mis põhjusel?

Valitsejad ja ka kirikujuhid väitsid, et piiblipõletamise eesmärk pole mitte Piiblit hävitada, vaid pigem püüdsid nad takistada Piibli sattumist lihtrahva kätte. Mis pani kirikujuhte nii tegutsema? Ja kui kaugele kirik läks, et takistada rahvast Piiblit lugemast? Uurime nüüd neid küsimusi lähemalt.