Leppimine surma tegelikkusega

„Uudis isa surmast jahmatas mind ja tekitas ängi. Mind valdas süütunne, sest ma polnud tema kõrval, kui ta suri. Lähedase kaotusest põhjustatud sügava hingevaluga pole mitte miski võrreldav. Kuidas ma küll oma isa taga igatsen!” (Sara)

SURM on enamikule inimestele nende kultuurist või religioonist olenemata ebameeldiv kõneaine. Mõningates keeltes kasutatakse ebamugavuse hajutamiseks hulgaliselt peitesõnu. Selle asemel et öelda, et inimene suri, lausutakse, et ta „läks manala teele”, „lahkus elavate kirjast” või „rändas teise ilma”.

Ent ka kõige leebemad sõnad ei suuda kuigipalju mahendada seda põhjatut kurbust, mida lähedase kaotanud tavaliselt tunnevad. Mõningate lein on niivõrd ränk, et nad lihtsalt ei suuda reaalsusega leppida.

Juhul kui oled kaotanud lähedase inimese, võib ka sinul olla raske tegelikkusega leppida. Võib-olla püüad isegi näidata, et sinuga on kõik korras, kuid oma sisemuses tunned sa midagi muud. Muidugi mõista ei leina kõik ühtemoodi, nii et kui sa oma leina välja ei näita, ei tähenda see veel, nagu suruksid sa oma tundeid alla. * Ent probleemid võivad tekkida siis, kui sa tajud sundi varjata tundeid maskiga teiste, näiteks samuti leina tundvate pereliikmete eest.

„Minul pole praegu aeg leinata”

Toogem näide noormehest Nathanielist, kes oli 24-aastane, kui ta ema suri. „Esialgu olin täiesti nõutu,” räägib ta. „Tundsin, et mul tuleb olla toeks isale ja ema arvukatele meeleheitel  sõpradele, nii et minul pole praegu aeg leinata.”

Möödas oli juba üle aasta, kui Nathaniel tajus, et ta pole ikka veel suutnud oma kaotusega leppida. „Seniajani helistab isa aeg-ajalt, et oma leinast rääkida,” mainib ta, „ja see on väga hea. Tal on tarvis sellest kõnelda ning ma olen heal meelel toeks. Asi on aga nii, et kui mina vajan tuge, siis tunnen, et mul pole kellegi poole pöörduda.”

Samuti hooldajad – kaasa arvatud meedikud, kel tuleb surma tegelikkusega tihtilugu silmitsi seista – võivad tunda end kohustatuna tunded alla suruda. Võtkem näiteks üle 20 aasta arstina tegutsenud Heloisa. Ta töötas tihedalt ühteliidetud kogukonnas ning oli lähedane nii mõnegi oma patsiendiga. „Viibisin paljude surijate juures,” ütleb ta, „ja nende hulgas oli ka mulle väga armsaid sõpru.”

Heloisa mõistis, et valada pisaraid on loomulik viis saada kergendust. „Kuid mul oli raske nutta,” tõdeb ta. „Pidasin sedavõrd tähtsaks teiste ees tugev olla, et arvasin olevat vajaliku oma tunded maha suruda. Uskusin, et minult oodatakse seda,” räägib ta.

„Maja oli tühi, kui teda enam polnud”

Lähedase kaotanutel võib olla üheks tõsisemaks raskuseks üksindus. Näiteks Ashley oli 19-aastane, kui ta ema suri vähki. „Pärast seda tundsin end täielikult üksijäetuna,” lausub ta. „Ema oli mu parim sõber. Veetsime nii sageli koos aega.”

Arusaadavalt oli Ashleyl raske päev päeva järel koju tulla ja tajuda ema puudumist. „Maja oli tühi, kui teda enam polnud,” sõnab ta. „Korduvalt juhtus seda, et läksin lihtsalt oma tuppa ning vaatasin nuttes ta pilte ja mõtlesin tagasi meie ühistele tegemistele.”

Juhul kui oled kaotanud pereliikme või kalli sõbra, võid olla kindel, et sa pole oma leinas üksi jäetud. Nagu me näha võime, on paljud leidnud häid mooduseid olukorraga toimetulekuks.

[Allmärkus]

[Väljavõte]

„Tundsin end täielikult üksijäetuna. Ema oli mu parim sõber.” (Ashley)