Kuidas kõlas muusika muistses Iisraelis

MUUSIKA oli muistses Iisraelis kultuuri lahutamatu osa. Et kutsuda rahvast Jumalat kummardama ja teadustada olulistest sündmustest, puhuti pasunaid ja sarvi. Kuninglike isikute rahustamiseks sõrmitseti kandleid (harfe) ja lüürasid (1. Saamueli 16:14–23). Rõõmurikastel sündmustel mängiti löökpille trumme ja simbleid (taldrikuid) ning raputati käristeid (2. Saamueli 6:5; 1. Ajaraamat 13:8).

Kaini järeltulijat Juubalit mainitakse Piiblis kui „kõigi kandlelööjate ja vilepuhujate isa” (1. Moosese 4:21). Ta võis olla nii keel- kui ka puhkpillide leiutaja.

Piibel toob ära hulgaliselt sündmusi, kus oma osa oli ka muusikal, kuid instrumentidest endist on juttu napilt. Ent teadlased on arheoloogiliste leidude ja muistsete kirjutiste najal püüdnud jõuda selgusele, millised võisid vanaaja muusikainstrumendid olla ja kuidas kõlada. Kuigi osa seisukohti on oletuslikud, saame siiski käsitleda ka mõningaid hästidokumenteeritud näiteid.

Tamburiinid, sistrumid ja simblid

Pärast seda, kui Jumal oli Moosese ja iisraellased juhtinud imepäraselt läbi Punase mere, läks Mirjam ja kõik naised koos temaga välja „trummidega [„tamburiinidega”, UM] ja ringtantsu tantsides” (2. Moosese 15:20). Ehkki piibliajastust pole leitud selliseid tamburiine nagu tänapäeval, on Iisraeli paikadest Kesibist, Megiddost ja Beet-Seanist leitud väikseid käsitrumme. See piiblitõlkijate poolt sageli tamburiinina tõlgitud instrument oli arvatavasti lihtne puuvõru, millele oli pingutatud loomanahk.

Patriarhide aegadel mängisid naised pidulikel puhkudel tamburiine ning sellega kaasnes laulmine ja tantsimine. Piibel jutustab, et kui iisraellaste juht Jefta pärast olulist lahinguvõitu koju saabus, tõttas tütar talle vastu „trummidega [„tamburiinidega”, UM] ja ringtantsu tantsides”. Ühel teisel korral tähistasid naised Taaveti saavutusi „lauldes ja tantsides” ning tamburiine kõristades (Kohtumõistjate 11:34; 1. Saamueli 18:6, 7).

Kui kuningas Taavet tõi seaduselaeka Jeruusalemma, tähistas kogu rahvas seda „Jehoova ees igasugu küpressipuust mänguriistadega: kannelde, naablite, trummide, käristite ja simblitega” (2. Saamueli 6:5). Hiljem oli Jeruusalemma templil oma orkester, kus koolitatud muusikud mängisid simbleid, pasunaid ning kandleid ja muid keelpille.

Kuigi võib aimata, millised nägid välja tamburiinid, huvitavad meid ka sistrumid. Arvatavasti olid need käepidemega varustatud väikese ovaalse metallraamiga käristid. Selle raputamisel tekkisid terava kõlaga helid. Sistrumitest teeb Piibel vaid korra juttu seoses seaduselaeka Jeruusalemma toomisega. Kuid juudi traditsiooni kohaselt võib arvata, et sistrumeid mängiti ka kurbadel sündmustel.

 Mida võib öelda muistsete simblite kohta? Silme ette võivad tulla suured metalltaldrikud, mida kokku lüüakse. Kuid mõningad muistsest Iisraelist pärit simblid on kõigest kümmekonna sentimeetrise läbimõõduga, sarnanedes kastanjettidega ning tekitades tilinat.

Kandled ja muud keelpillid

Kinnor, mida kõige sagedamini tõlgitakse sõnadega „kannel” või „harf”, oli muistses Iisraelis üldlevinud muusikariist. Seda mängis Taavet kuningas Sauli rahustamiseks (1. Saamueli 16:16, 23). Teadlased on leidnud muistsetelt kivimüüridelt, müntidelt, mosaiikidelt, mälestustahvlitelt ja pitseritelt vähemalt 30 harfikujutist. Sajandite jooksul selle pilli vorm muutus. Mängija hoidis seda käes ning kas näppis keeli või kasutas plektronit.

Nebel (naabel) sarnanes kinnoriga. Pole täpselt teada, kui palju keeli sel oli või kui suur see oli või mil moel seda täpselt mängiti. Siiski arvab enamik õpetlasi, et muusik sai nii nebelit kui kinnorit kaasas kanda.

Pasunad ja sarved

Mooses sai Jumalalt käsu valmistada kaks pasunat, mis taoti välja hõbedast (4. Moosese 10:2). Nendega teadustasid preestrid paljudest templi ja mitmesuguste  pühadega seonduvatest sündmustest. Olenevalt eesmärgist toodi kuuldavale erisuguseid helisid alates valjust ja püsivast hüüust kuni lühema huigatuseni. Nende pasunate tegelik välimus pole seni veel teada, sest leitud pole mitte ühtki piibliaja pasunat. Meil on vaid kunstniku tõlgendused, nagu näiteks bareljeefil Tituse võidukaarel Roomas.

Sarv ehk šofar esineb Piibli heebrea osas üle 70 korra. Selle muusikariista tegemiseks kasutati kitse- või jäärasarve. Juudi allikate järgi oli sarvedel kaks kuju: üks oli sirge, kullast huulikuga; teine kõver, hõbekaunistustega. Tavapäraselt kasutati sarve signaalpillina, sest sellega sai tekitada kaugelekõlavat kahe-kolmetoonilist kumedat häält.

Muistses Iisraelis kasutati sarve teatud ususündmuste kuulutamiseks, nagu hingamispäeva alguse ja lõpu teadustamiseks. Ent seda kasutati ka muul viisil, näiteks sõjaajal. Võib vaid kujutleda, milline hirmuäratav huigatus läbistas õhku, kui vahetult enne Giideoni armee öist üllatusrünnakut midjanlaste vastu 300 sarve puhuti! (Kohtumõistjate 7:15–22.)

Igat sorti muusikariistu

Peale selle kasutati piibliaegadel instrumente nagu kellad, vilepillid ja muud keelpillid. Jehoova prohvet Taaniel, kes oli pagendatud muistsesse Babüloni, kirjeldab Babüloonia kuninga Nebukadnetsari orkestrit, kuhu kuulusid tsitrid, viled ja torupillid (Taaniel 3:5, 7).

See lühiülevaade mõningatest Pühakirjas mainitud muusikariistadest kinnitab fakti, et muistses Iisraelis – ja arvatavasti ka teistes iidsetes tsivilisatsioonides – oli muusika igapäevaelu lahutamatu osa. Muusika kõlas kuningakojas ja jumalakummardamispaikades, samuti külades ja kodudes.

[Pilt lk 15]

Sistrumit raputati otsekui käristit

[Pilt lk 15]

Kuningas Taavet oli osav kandlemängija

[Pilt lk 15]

Tamburiini on kasutatud patriarhide aegadest saadik

[Pilt lk 15]

Paljud sündmused kuulutati välja trompetiga

[Pilt lk 16]

Löökpilli hoidva naise kujuke, 8. sajand e.m.a

[Pilt lk 16]

Münt keelpilli kujutisega, 2. sajand m.a.j

[Pilt lk 16]

Sellele Jeruusalemma templipiirdest pärit kivile on uurendatud sõnad „pasunamängu paik”, 1. sajand e.m.a

[Piltide allikaviited lk 16]

Savikujuke: Z. Radovan/BPL/Lebrecht; münt: © 2007 by David Hendin. All rights reserved; templikivi: Photograph © Israel Museum, Jerusalem; courtesy of Israel Antiquities Authority