Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas on võimalik armastada vaenlasi?

Kas on võimalik armastada vaenlasi?

 Piibli seisukoht

Kas on võimalik armastada vaenlasi?

„Mina ütlen teile: armastage jätkuvalt oma vaenlasi ja palvetage aina nende eest, kes teid taga kiusavad, et te osutuksite oma taevase Isa poegadeks, sest tema laseb oma päikesel tõusta kurjade ja heade üle ning vihmal sadada õigete ja ülekohtuste peale,” ütles Jeesus Kristus. (Matteuse 5:44, 45)

KAS religioon soodustab sinu meelest armastust ja rahu või hoopis vihkamist ja vägivalda? Tänapäeval ütleksid paljud, et pigem viimast. On ju religioon tugevasti seotud poliitika, rahvusküsimuste ja natsionalismiga. Kuid, nagu Jeesus ütles, jäljendavad need, kes tõesti on „taevase Isa pojad”, Jumala armastust ja armastavad isegi oma vaenlasi.

Üks teine Jumala teenija ütles: „Kui sinu vaenlasel on nälg, toida teda; kui tal on janu, anna talle juua ... Ära lase kurjal võitu saada enda üle, vaid võida kuri alati ära heaga” (Roomlastele 12:20, 21). Kuid kas meie killustunud maailmas on üldse võimalik sel kombel armastada? Jehoova tunnistajate selge ja ühene vastus on jah! Vaadelgem, millist eeskuju andsid Jeesus ja tema esimesed jüngrid.

Nad armastasid oma vaenlasi

Jeesus õpetas Jumala kohta tõde ja paljud kuulasid teda meeleldi. Teised aga olid vaenulikud, mõned küll teadmatusest (Johannese 7:12, 13; Apostlite teod 2:36–38; 3:15, 17). Sellegipoolest ei lõpetanud Jeesus elupäästva sõnumi jagamist, vaid rääkis seda kõigile, vastased kaasa arvatud (Markuse 12:13–34). Miks? Ta teadis, et nii mõnedki võivad veel oma mõtteviisi muuta, ta Messiana vastu võtta ja oma elu Jumala Sõnas leiduvate vaimsete tõdedega kooskõlla viia (Johannese 7:1, 37–46; 17:17).

Isegi sel ööl, kui relvastatud vastased ta ebaseaduslikult arreteerisid, ilmutas Jeesus oma vaenlaste vastu armastust. Ta koguni tervendas ühe oma vangistaja, keda apostel Peetrus oli mõõgaga löönud. Selles olukorras sõnastaski Jeesus tähtsa põhimõtte, millest tema tõelised järelkäijad juhinduvad tänase päevani. Ta ütles: „Kõik, kes mõõga haaravad, mõõga läbi ka hukkuvad.” (Matteuse 26:48–52; Johannese 18:10, 11.) Umbes 30 aastat hiljem kirjutas Peetrus: „Kristus ise kannatas teie  eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite hoolsalt tema jälgedes. ... Kui ta kannatas, ei hakanud ta ähvardama, vaid usaldas end ... [Jumala] hoolde” (1. Peetruse 2:21, 23). Peetrus oli ilmselgelt mõistnud, et Kristuse tõelised järelkäijad peavad ilmutama armastust, mitte kätte maksma (Matteuse 5:9).

Kõik, kes ’käivad hoolsalt Jeesuse jälgedes’, püüavad jäljendada tema armastavat ja heasoovlikku meelelaadi. „Issanda orjal pole tarvis tülitseda, vaid tal tuleks olla leebe kõikide vastu, ... valitseda ennast kurja kannatades,” ütleb 2. Timoteosele 2:24. Sellised omadused tulevad kristlase eluviisis selgelt esile, kuna kristlane peab tähtsaks rahu ja lepitust.

Rahumeelsed ’Kristuse suursaadikud’

Apostel Paulus kirjutas oma usukaaslastele: „Me oleme seepärast suursaadikud Kristuse asemel ... Me palume Kristuse asemel: „Laske endid lepitada Jumalaga”” (2. Korintlastele 5:20). Suursaadikud ei sekku nende riikide sisepoliitikasse ega sõjalistesse küsimustesse, kus nad teenivad. Nad jäävad erapooletuks. Nende töö on esindada ja tutvustada seda riiki, mille eestkõnelejad nad on.

Sama lugu on Kristuse suursaadikute ja käskjalgadega. Nad peavad Jeesust kuningaks ja toetavad tema taevast kuningriiki, kuulutades rahumeelselt head sõnumit (Matteuse 24:14; Johannese 18:36). Seepärast kirjutas Paulus tema päevil elanud kristlastele: „Me [ei pea] sõda lihalikul kombel. Sest meie sõjapidamise relvad ei ole lihalikud, vaid Jumala tõttu vägevad ... Sest me lükkame ümber arutlused ja iga takistuse, mis on tõstetud Jumala tundmise vastu” (2. Korintlastele 10:3–5; Efeslastele 6:13–20).

Ajal, mil Paulus need sõnad kirja pani, kiusati kristlasi paljudes maades taga. Nad oleksid võinud muidugi kätte maksta. Ent selle asemel armastasid nad jätkuvalt oma vaenlasi ning jagasid lepitussõnumit kõigile, kes vaid olid nõus kuulama. „Encyclopedia of Religion and War” märgib: „Jeesuse esimesed järelkäijad ei läinud sõtta ega sõjaväeteenistusse”, mõistes, et need tegevused „ei sobi kokku Jeesuse armastuse-eetikaga ning käsuga armastada oma vaenlasi”. *

Just nagu algkristlased, peavad ka Jehoova tunnistajad oma kuningaks Jeesust. Samuti usuvad nad, et ta on kuningas Jumala kuningriigis – taevases valitsuses, mis toob varsti maa peale kestva rahu ja julgeoleku (Taaniel 2:44; Matteuse 6:9, 10). Seetõttu räägivad nad otsekui suursaadikud ja käskjalad selle suurepärase kuningriigi headusest. Samal ajal püüavad nad olla head kodanikud neis maades, kus nad elavad. Nad maksavad ära oma maksud ja kuuletuvad seadustele, mis pole vastuolus Jumala seadustega (Apostlite teod 5:29; Roomlastele 13:1, 7).

Kurb küll, kuid nagu algkristlasi, nii mõistetakse ka tunnistajaid mõnikord valesti, neid laimatakse ja kiusatakse taga. Siiski ei maksa nad kunagi kätte. Nad püüavad hoopis olla „rahumeelsed kõigi inimestega”, lootes, et veel nii mõnigi nende vastane ’laseb end Jumalaga lepitada’ ja saab tulevikus igavese elu (Roomlastele 12:18; Johannese 17:3). *

[Allmärkused]

^ lõik 13 „Kristlikud kirjamehed, kes elasid enne Constantinust [Rooma keiser, 306–337 m.a.j], mõistsid sõjas tapmise üksmeelselt hukka,” ütleb „Encyclopedia of Religion and War”. Suhtumine muutus, kui maad võttis Piiblis ennustatud ärataganemine (Apostlite teod 20:29, 30; 1. Timoteosele 4:1).

^ lõik 15 Nagu esimese sajandi kristlased, otsivad ka Jehoova tunnistajad vajaduse korral oma usuvabadusele seaduslikku kaitset (Apostlite teod 25:11; Filiplastele 1:7).

KAS SA OLED MÕELNUD?

▪ Kuidas peaksid kristlased oma vaenlasi kohtlema? (Matteuse 5:43–45; Roomlastele 12:20, 21)

▪ Kuidas Jeesus reageeris, kui teda taga kiusati? (1. Peetruse 2:21, 23)

▪ Miks keeldusid algkristlased sõtta minemast? (2. Korintlastele 5:20; 10:3–5)