Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Laisklooma laisk elu

Laisklooma laisk elu

 Laisklooma laisk elu

„VÕTA ruttu fotokas!” hüüdsin oma õele, kui märkasin enda ees džungliteel rohekat laisklooma. Hakkasime naerma, kui mõistsime, et kiirustamiseks pole põhjust, on ju laiskloom üks maailma aeglasemaid loomi.

Et selle imetaja kohta rohkem teada saada, külastasin Costa Ricas La Garita de Alajuelas Ave loomaaeda, mis on lisaks metsloomade turvakodu ja taastuskeskus. Seal kohtasin bioloog Shirley Ramírezit, Ave loomaaia entusiastlikku teadusjuhti. Ta viis mind loomaaias elava laisklooma Pelota juurde, kelle nimi tähendab hispaania keeles ’kera’. Magades võivad laiskloomad end tihedalt kerra tõmmata. Pelota on väikese koera suurune, koheva karva, nöbinina ning suurte ja pruunide vesiste silmadega kaksvarvaslaisik.

Olin laisikute kohta uurinud, et nad on eraklikud loomad ning neile sünnib umbes kord aastas üks poeg. Esimesed 4–6 nädalat kuni võõrutamiseni klammerdub pisike ema külge, kuid võib ema kehal rippuda veel 5–8 kuud. Sel ajal toidab ema teda oma suust pehmete kergesti seeduvate lehtedega. Hiljem hakkab ta – emast kinni hoides – juba ise lehti napsama. Ajal, mil nad on koos, tutvustab ema oma pojale tillukest metsatukka, kus too hakkab elama.

Kaksvarvas, kolmvarvas, rohekas ja külm

Sain teada, et laiskloom, keda olin näinud džunglis, oli pöördpea ehk kolmvarvaslaisik. Tal oli silmade ümber justkui must mask, saba oli tömp, karv kare, esijäsemed palju pikemad kui tagajäsemed ning turjal kuldkollane karvalaik. Sellel laiskloomaliigil on üheksa kaelalüli, mistõttu ta võib pöörata pead 270 kraadi, et otsida oma lemmiklehti. Kuid miks ta karv oli rohekas? Shirley vastab: „Roheka tooni annab talle karvade vahel elutsev vetikas.”

Erinevalt oma pikakäelisest sugulasest kolmvarvaslaisikust on kaksvarvaslaisiku esi- ja tagajäsemed üsna ühepikkused. Nende laisikute karv on pikk, kuldpruun ja pehme.

Laiskloom veedab oma päevad kõrgel puuvõrades peesitades. Tema kehatemperatuur võib kõikuda vahemikus 24 °C öösel ja 33 °C päeval ning nii suur temperatuurikõikumine on imetajate seas ainulaadne. Laiskloomal on nii väike lihasmass, et värisemine talle sooja ei anna. Just seetõttu magabki ta sooja hoidmiseks sageli kerratõmbunult, ning tema lühike ja peen aluskarv on heaks isolatsiooniks. Ja magada võib laiskloom ööpäevas 20 tundi!

Pikaldane sööja

Kuna seedimisprotsessis on vaja bakterite tegevuseks ja käärimiseks kehasoojust, on laisklooma ainevahetus madala kehatemperatuuri tõttu äärmiselt aeglane. Võib võtta terve kuu, enne kui lehed läbivad laisiku mitmekambrilise mao ja jõuavad peensoolde. Vihmaperioodil, kui on järjestikku mitu jahedat päeva, võib laiskloom surra nälga,  ehkki tal on kõht toitu täis. Shirley selgitab, et „laiskloomadele on päikesesoojus seedimiseks hädavajalik”.

Shirley lisab: „Kuna minu ülesandeks on loomade eest hoolitseda ja nende puure puhastada, pean tunnistama, et mulle meeldib laiskloomade juures kõige rohkem see, et nad roojavad ja urineerivad vaid korra nädalas. Selleks laskuvad nad maapinnale, kaevavad augu ja matavad väljaheited maha. See on ainus asi, mida nad maapinnal teevad.”

Loodud eluks pea alaspidi

Laiskloomad teevad peaaegu kõike – söövad, magavad, paarituvad ja poegivad – puu otsas rippudes. Looja on need väikesed imetajad geniaalselt kavandanud nii, et nad saavad elada pea alaspidi. Laiskloom kinnitub okste ning väätide külge varvastega, mis on varustatud 7-sentimeetriste konksukujuliste küünistega. Et troopilised vihmavalingud laisklooma kasukat läbi ei vetitaks, kasvavad isegi ta karvad teistpidi: erinevalt teistest maismaaloomadest on nende karvad suunatud mitte kõhu, vaid selja poole, et vihmavesi kehalt maha voolaks. Ehkki maapinnal on laiskloom veider ja kohmakas, liigub ta okstel rahuliku graatsiaga. Ja ta on suurepärane ujuja!

Mida ma veel sain teada selle rahuliku puulatvade asuka kohta? Kaks asja tõusevad kohe esile. Esiteks on ta hämmastavalt vastupidav igasugu vigastuste puhul ja suudab taluda sellistes kogustes mürki, mis tapaks teised imetajad. Tõsised haavad paranevad kiiresti ja harva tekib nakkus. Seega oleks laisklooma immuunsüsteemi paremast mõistmisest abi meditsiiniuuringute vallas. Teiseks, pidevalt kiirustavatel ja stressis inimestel tasuks kas või veidikenegi jäljendada laisklooma rahulikku tempot ja muretut loomust. (Kaastöö.)

 [Kast/pildid lk 15]

LAHKE VÕÕRUSTAJA

Laisklooma pikakarvalisele kasukale annab roheka tooni sümbioosne vetikas, kes elutseb pealiskarva piki- ja ristivagudes. Laiskloom pakub eluaset vetikale ja see omakorda varustab teda toitainetega, mida laiskloom omandab kas karva lakkudes või mis imenduvad läbi naha. Hallikasrohelise värvuse tõttu paistab laiskloom justkui kuivade lehtede tomp, mis oksa küljes ripub – suurepärane maskeering džunglis! Mida kauem laiskloom elab, seda rohelisemaks ta muutub.

[Allikaviited]

Üleval paremal: © Michael and Patricia Fogden; all: © Jan Ševčík