Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Elu pärast surma on võimalik!

Elu pärast surma on võimalik!

ÜHES filmis oli stseen, kus mees seisab oma lähedase haual. Ta lausub: ”Ema ütles alati, et surm on elu osa.” Seejärel suundub kaamera hauakirjale ning mees lisab: ”Ma tõesti soovin, et see poleks nii.”

Need sõnad väljendavad miljardite inimeste tundeid, kellelt surm on röövinud mõne lähedase. Kui hirmus vaenlane on surm! Ent Jumal on tõotanud: ”Viimne vaenlane, kellele ots tehakse, on surm!” (1. Korintlastele 15:26). Miks me aga üldse sureme, kui meil tegelikult on potentsiaali elada igavesti? Kuidas saaks surmale lõppu teha?

Miks me vananeme ja sureme

Piibel ütleb meie Looja Jehoova Jumala kohta: ”Tema töö on täiuslik” (5. Moosese 32:4; Laul 83:19). Esimene inimene Aadam  loodi täiuslikuna ja ta oleks võinud elada igavesti Eedenis, maises paradiisiaias, kuhu Jumal ta elama pani (1. Moosese 2:7—9). Miks Aadam kaotas paradiisliku kodu, vananes ja suri?

Lihtsalt vastates, Aadam ei kuuletunud keelule mitte süüa ühe puu vilja. Jumal oli Aadamat selgelt hoiatanud, mis karistus teda keelust üleastumise korral ootab: ”Sa [pead] surma surema!” (1. Moosese 2:16, 17, meie kursiiv). Aadam järgis oma naise Eeva teguviisi ega kuuletunud Jumala keelule, nii et Jumal ajas nad Eedeni aiast välja. Põhjuse kohta, miks Jumal nii kiiresti tegutses, ütleb Piibel: ”Et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ja ei sööks ega elaks igavesti” (1. Moosese 3:1—6, 22).

Aadam ja Eeva surid oma sõnakuulmatuse tõttu. Miks aga peavad kõik nende järeltulijad vananema ja surema? Sellepärast, et nad pärisid Aadamalt patu, patt tõi aga kaasa ebatäiuse ja surma. Piibel selgitab: ”Otsekui ühe inimese [Aadama] kaudu patt tuli maailma ja patu läbi surm, nõnda on ka surm tunginud kõigisse inimestesse, sest nad kõik on pattu teinud” (Roomlastele 5:12).

Tulevane elu on võimalik

Nagu me aga juba lugesime, tehakse surmale ots — see kõrvaldatakse igaveseks (1. Korintlastele 15:26). Piibel selgitab, kuidas: ”Üks õiguse täitmine [saab] kõigile inimestele elu õigustuseks” (Roomlastele 5:18). Mis on see, mis võimaldab saada Jumala heakskiidu ja igavese elu?

Selle all mõeldakse korraldust, mis tühistab patu, mille kõik inimesed on pärinud esimeselt inimeselt Aadamalt. Piibel ütleb: ”Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!” (Roomlastele 6:23). See korraldus annab inimestele õiguse saada elu ning Jeesus ütles selle kohta: ”Nõnda on Jumal maailma [inimkonda] armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!” (Johannese 3:16, meie kursiiv).

Mõtle, kui suur armastus on meie vastu Jumalal ja tema Pojal Jeesus Kristusel, kes oli valmis meie eest nii palju kannatama. Apostel Paulus kirjutas: ”Jumala Poeg . . . on [mind] armastanud ja on iseenese andnud minu eest” (Galaatlastele 2:20). Miks on aga Jeesus ainus inimene, kes võis ’oma hinge anda lunaks’ meie eest ning päästa meid seeläbi patu surmavatest tagajärgedest? (Matteuse 20:28.)

Vaid Jeesus võis anda oma hinge lunaks, sest tema on ainus, kes ei pärinud esimeselt inimeselt Aadamalt pattu. Seda sellepärast, et Jeesuse elu kanti taevast imeliselt üle neitsi Maarja ihusse. Ja nagu ingel ütles Maarjale, oli ta poeg ”Püha . . . , Jumala Poeg” (Luuka 1:34, 35). Sellepärast kutsutakse Jeesust ”viimseks Aadamaks” ning tänu sellele ta ei pärinud ”esimeselt inimeselt Aadamalt” pattu (1. Korintlastele 15:45). Patuta  inimesena sai Jeesus anda end vastavaks lunastushinnaks — tema elu vastas esimese inimese algselt täiuslikule, patuta elule (1. Timoteosele 2:6).

Lunastusega tegi Jumal meile võimalikuks selle, mille esimene Aadam kaotas, nimelt igavese elu maises paradiisis. Et see õnnistus teostuks, tuleb aga suurem osa inimkonnast taas ellu äratada. Milline imeline väljavaade! Ent kas pole see mitte liiga ilus, et olla tõsi?

Alus uskuda

Kas peaks olema liiga raske uskuda, et Jehoova Jumal, kes lõi elu, on suuteline taaslooma kord elanud inimese? Mõtle võimele, mille Jumal andis esimesele naisele — kanda endas uut elu. ”Aadam sai ühte oma naise Eevaga” ja umbes üheksa kuu pärast tuli ilmale nende väike järeltulija (1. Moosese 4:1). Eeva üsas toimunud arengut, mille tulemusena arenesid kõik lapse kehaosad, kirjeldatakse siiani kui imet, mida ei suudeta lõpuni mõista (Laul 139:13—16).

Sündi suhtutakse üldiselt kui millessegi iseenesestmõistetavasse, sünnib ju päevas sadu tuhandeid beebisid. Ent varem elanud inimeste taas ellu toomist peavad paljud ikka veel võimatuks. Kui Jeesus ütles ühe väikese tüdruku leinajatele, et tüdruk lihtsalt magab, andes sellega mõista, et ta võib ta üles äratada, hakati tema üle põlglikult naerma. Kuid Jeesus ütles surnule: ”Tõuse üles!” ”Ja sedamaid tõusis neitsike üles ja kõndis.” Piibel jätkab: ”Kohe valdas neid [kohalviibijaid] meeletu vaimustus” (UM) (Markuse 5:39—43; Luuka 8:51—56.)

Kui Jeesus palus, et tema kalli sõbra Laatsaruse hauakoobas avataks, protesteeris Laatsaruse õde Marta: ”Ta lehkab juba, sest on juba neljas päev.” Milline rõõm aga kõiki valdas, kui Jeesus tõi Laatsaruse tagasi ellu! (Johannese 11:38—44.) Paljud kuulsid Jeesuse imetegudest. Kui Ristija Johannes oli vanglas, rääkisid Johannese jüngrid talle Jeesuse tegudest, öeldes, et ”surnud äratatakse üles” (Luuka 7:22).

Uus elu pärast surnuist ülesäratamist

Miks Jeesus tegi selliseid imetegusid, kui mõelda, et hiljem haigestusid need ülesäratatud uuesti ja pidid jälle surema? Ta tõestas, et see, mille esimene Aadam oli kaotanud — igavene elu paradiislikul maal —, saab uuesti võimalikuks. Jeesuse sooritatud ülesäratamised olid tunnistuseks, et miljonid inimesed pärivad ükskord ”maa ja elavad seal peal põliselt” (Laul 37:29).

Kui oleme jumalakartlikud, võib meilgi olla selline erakordne väljavaade elada igavesti. Jumalakartusel on Piibli sõnul ”käesoleva ja tulevase elu tõotus”. Seda ”tulevast elu” on nimetatud ka ”tõeliseks eluks”. (1. Timoteosele 4:8; 6:19, meie kursiiv.)

Vaadelgem, missugune on see tõeline elu ehk elu tulevases õiglases uues maailmas.