Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Teravmäed — jäine saarestik

Teravmäed — jäine saarestik

 Teravmäed – jäine saarestik

„ÄRGAKE!” NORRA-KORRESPONDENDILT

LENDAME keset tihedat ja läbipaistmatut pilvemassi. Kui meie lennuk viimaks pilvede vahelt välja sõidab, näeme enda all lumist Arktikat. Milline vaade! Liustikud, helesinised fjordid ja lumitunud mäed. Valge tühermaa laiub nii kaugele kui pilk ulatub. Oleme Teravmägedel, põhjapooluse lähedal asuvas saarestikus, mis jääb 74. ja 81. laiuskraadi vahele.

Esimene kirjalik märge Teravmägede (Svalbardi) kohta pärineb 1194. aastast Islandi saagast. Kaardile kanti aga Teravmäed alles neli sajandit hiljem, aastal 1596, mil selle saarestiku avastas uuesti grupp Willem Barentsi juhtimisel põhja poole purjetavaid hollandi maadeuurijaid. Ühel päeval oli vahis olev mees märganud silmapiiril tundmatut maad, kust paistis rida teravaid mägesid. Barents, kes oli jõudnud oma meestega saarestiku loodeossa, nimetas uue maa Spitsbergeniks ehk ’teravateks mägedeks’. Nüüd kannab seda nime suurim saar ja ka kogu saarestik. Pärast Barentsi avastusretke algas saartel uus ja tegevusrohke ajajärk. Läks lahti laiaulatuslik vaala- ja hülgepüük, karusloomade küttimine ja uute maade otsimine. Hiljem hakati kaevandama kivisütt, tegelema teadusliku uurimistöö ja turismiga. Kui varem tegutsesid siin mitmed rahvad, siis alates 1925. aastast on saarestik olnud Norra suveräniteedi all.

Igikelts ja virmalised

Lennuk laskub üle Isfjordi ning maandub Svalbardi lennuväljal. Rendime auto ning sõidame Longyearbyeni asulasse, mis on saanud oma nime Ameerika kivisöemagnaadi John Longyeari järgi, kes asutas siin 1906. aastal esimesed kaevandused. Longyearbyen on Teravmägede suurim asula, kus elab ligikaudu 2000 inimest. Tõepoolest, keset siinset määratut puutumatut loodust  asub moodne asula, kus ei puudu supermarket, postkontor, pank, raamatukogu, koolid, lasteaiad, hotellid, kohvikud, restoranid, haigla ja isegi oma ajaleht. Longyearbyen on niisuguse suurusega asulatest maailma kõige põhjapoolsem, paiknedes ligikaudu 78. laiuskraadil.

Seame end sisse võõrastemajas, mis oli varem söekaevurite elupaik. Siit avaneb vaade Longyearbyenile ning võimsale Hiorthfjelleti mäele. On oktoobrikuu ning mäed on kattunud lumega. Org on veelgi lumetu, kuid maapind kõva kui kivi. See on tingitud igikeltsast. Igikeltsast sulab lühikese suveperioodi jooksul üles vaid õhuke pealiskiht. Tänu soodsatele tuultele ja ookeanihoovustele on siin kliima siiski pehmem kui mujal samal laiuskraadil. Näeme, kuidas üleval mägedes paistab päike, ent orgu katab mägede sinakas vari. Longyearbyenis ei tõuse päike üle horisondi 26. oktoobrist 16. veebruarini. Õnneks aga valgustavad pimedat talve tihtipeale virmalised. Polaarööle vastukaaluks on aga Teravmägedel kevad- ja suvekuudel polaarpäev, mis kestab Longyearbyenis 20. aprillist 23. augustini.

Taimed ja loomad

On kaheksa kraadi külma, puhub läbilõikav tuul, kuid taevas on selge. Oleme valmis asuma retkele. Giid viib meid Sarkofageni mäele ja Longyearbreeni liustikule. Kui ronime mööda jäätunud mäge üles, ütleb giid, et kevadel ja suvel õitseb siin ilusaid lilli. Taimestik pidavat olema Teravmägedel üle ootuste rikas ning õistaimi koguni 170 liigi ringis. Üks tavalisemaid lilli on siin vastaklehine kivirik.

Kui oleme mööda lumist mäenõlva kõrgemale jõudnud, ristuvad meie teed lumepüü jälgedega. Lumepüü on ainus Teravmägede paigalind. Kõik teised linnud, nagu põhjatirgud, väikealgid, kajakad ja meririslad, kes siin pesitsevad, rändavad talveks minema. Huvitav on see, et paljud Arktikas pesitsevad randtiirud lendavad talveks koguni teisele poole maakera – Antarktikasse.

 Näeme mägedes ka polaarrebase jälgi. Polaarrebane on raipesööja loom, kuid täiendab võimaluse korral oma menüüd linnupoegade- ja munadega. Rebane on üks Teravmägede kahest tõelisest maismaaimetajast. Teine neist on sõbraliku loomusega Teravmägede põhjapõder. Põhjapõtradega avaneb meil võimalus kohtuda lähedalt mitu korda. See loom vaatab meile rahulikult otsa ja laseb end päris lähedalt pildistada, enne kui vaikselt minema kõnnib. Põhjapõdral on üsna madalad jalad ning tihe ja soe kasukas. Nüüd sügisel, mil tal on toidureserviks lisakiht rasva, mida läheb külmadel talvekuudel hädasti tarvis, näeb ta välja üsna paks.

Arktika kuningat jääkaru peavad paljud mereimetajaks, kuna see loom veedab suurema osa aastast jää peal hüljestele jahti pidades. Siiski võib üksikuid jääkarusid näha ringi uitamas peaaegu kõikjal Teravmägedel. Meie giid aga loodab jääkarudega mitte kohtuda. Kuna need loomad võivad olla üsna agressiivsed, kannab ta igaks juhuks kaasas vintpüssi. 1973. aastast alates on jääkarudele jahipidamine keelatud ning iga jääkaru tapmisjuhtum kuulub uurimisele. Kuigi jääkarude populatsioon on praegu Teravmägedel küllaltki suur, on selle toreda looma pärast ometi põhjust muret tunda. Arktika näib küll olevat puhas ja valge, kuid tegelikult on keskkonda mõjutanud sellised mürgid nagu PCB. Need saasteained on kuhjunud jääkarudesse, kes asuvad toiduahela tipus, ning näivad mõjutavat nende sigimisvõimet.

Kui jõuame Sarkofageni mäe tippu, avaneb meile võimas vaatepilt kauguses kõrguvatele lumistele mäetippudele. Edela poole jääb päikesepaistes sädelev ümmargune Nordenskiöldfjelleti mägi. Allpool asub Longyearbyeni asula ning meie kohal sirab helesinine  Arktika taevas. Meile tundub, nagu seisaksime maakera tipus. Paar viilu leiba ja rändurite jook kuum mustasõstratee annavad meile uut jõudu ning me oleme valmis mööda Longyearbreeni liustikku alla tagasi minema.

Söekaevandus ja ohustatud loomad

Ekskursioon söekaevandusse on samuti omaette elamus. Üks turske mees, staažikas söekaevur, näitab meile Longyearbyeni lähedal asuvat kaevandust. Seljas kaitsemantel ja peas lambiga kiiver, järgime meest sügavale mäe sisse. Saame teada, et söekaevandus on olnud tähtis majandusharu Teravmägedel alates 20. sajandi algusest. Aastaid tuli söekaevuritel töötada väga karmides tingimustes. Tihtipeale pidid nad roomama horisontaalsetesse kivisöekihtidesse rajatud pikkades kaeveõõntes, mis olid kohati vaid 70 sentimeetri kõrgused. Saame ka ise võimaluse kaeveõõntes ronida, ning peab ütlema, et me ei kadesta kaevureid. Kaevurite töö oli ränk ka muul moel. Õhk, mida nad hingasid, oli täis kivisöe- või kivitolmu, müratase oli kõrge ning kogu aeg ähvardas plahvatuse või varingu oht. Nüüd aga kasutatakse söekaevandamiseks palju moodsamaid meetodeid. Kuigi see majandusharu on Teravmägedel veel praegugi tähtsal kohal, on viimase paari aastakümne jooksul kasvanud turismi osatähtsus.

Inimesed pole mitte alati mõelnud sellele, kui habras on Arktika elusloodus. Oli aegu, mil vaalade, morskade, põhjapõtrade, jääkarude ja teiste loomade küttimine seadis mõningad liigid Teravmägedel väljasuremisohtu. Õnneks on aga kaitsemeetmed aidanud mitme ohustatud loomaliigi populatsioonil taastuda.

Geoloogide paradiis

Teravmägesid on kutsutud geoloogide paradiisiks. Kuna siinne taimestik on võrdlemisi hõre, meenutab maastik geoloogiaraamatu pilte. Mägedes paljanduvad kindlapiirilised kivimikihid, mis sarnanevad hiigelsuurte tordikihtidega. Kivimeid võib leida kõigist ajastikest. Mõned kivimid moodustusid liivast ja savist, teised orgaanilisest ainest. Aegade jooksul on paljud surnud taimed ja loomad kattunud saviga ning säilinud fossiilidena. Fossiile leidub kivimites isegi kõikidest geoloogilistest ajastutest.

Kohalikus muuseumis avaneb meil võimalus uurida mitmeid Teravmägedelt leitud soojalembeseid taimi ja loomi, mis on tõendiks selle kohta, et saarestiku kliima oli varem palju soojem kui praegu. Mõningais paigus Teravmägedel on kivisöekihid koguni viie meetri paksused. Kivisöekihtidest on leitud nii okaspuu- kui ka lehtpuu osakesi. Veel üheks tõendiks varasemast pehmest kliimast ja lopsakast taimestikust on taimetoidulise dinosauruse fossiilsed jalajäljed.

Kuidas sai aga siinne kliima nii drastiliselt muutuda? Küsime seda geoloog Torfinn Kjaernetilt, kes on Longyearbyeni kaevanduse juhatuse esindaja. Tema sõnul arvab enamik geolooge selle peamiseks põhjuseks olevat mandrite triivi. Geoloogid ütlevad, et Teravmäed asuvad laamal, mis on triivinud väga pika aja vältel põhja poole tõenäoliselt ekvaatori lähedalt. Satelliitjälgimine näitab, et Teravmäed triivivad nüüdki paar sentimeetrit aastas kirde poole.

Meie reis on lõppemas. Kui lennuk Teravmägedelt õhku tõuseb, tunneme, et see retk on andnud meile palju mõtlemisainet. Määratu Arktika maastik, siinse eluga hästi kohanenud loomad ja erisugused taimed panevad meid mõtlema loodu mitmekesisusele ning sellele, kui väike on inimene, ja kuidas meie, inimesed, oleme hoolitsenud maakera eest, mis meie kätte on usaldatud. Lennates lõuna poole, heidame viimase pilgu jäisele rannikule ja ülalpool pilvi kõrguvatele lumistele mäetippudele, mis kumavad roosakas õhtupäikeses.

[Kaart lk 24]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Põhjapoolus

GRÖÖNIMAA

TERAVMÄED

Longyearbyen

75°N

ISLAND

NORRA

60°N

VENEMAA

[Pilt lk 25]

Longyearbyeni asula

[Pilt lk 25]

Karmis Arktikas kasvab palju õistaimi, näiteks kivirikke

[Allikaviide]

Knut Erik Weman

[Pildid lk 26]

Lumepüü ja põhjapõder

[Allikaviide]

Knut Erik Weman