Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Olin kadunud poeg

Olin kadunud poeg

 Olin kadunud poeg

Jutustab Meros William Sunday

Mind oli lapsest peale õpetatud Jumalat armastama, ent 18-aastaselt muutusin ma mässumeelseks ning lahkusin kodunt. 13 aastat elasin nagu kadunud poeg Jeesuse tähendamissõnast (Luuka 15:11–24). Minust sai narkokaupmees ning ma oleksin äärepealt täiesti põhja käinud. Lubage mul rääkida, mis pani mind oma elustiili muutma ja tagasi pöörduma.

OLEN sündinud aastal 1956 kristlikku peresse üheksast lapsest teisena. Me elasime Edela-Nigeeria linnakeses Ileshas. Mu isa oli kasvanud üles katoliiklikus peres. 1945. aastal sai ta oma onult raamatu „Jumala kannel”. * Lugenud selle läbi, võttis isa ühendust Jehoova tunnistajatega. Aastal 1946 ta ristiti ning üsna pea ristiti ka ema.

Mäletan seniajani, kui tugevalt ma lapsepõlves Jehoovasse uskusin ning kui innukalt ma koos vanematega kuulutamas käisin. Minuga uuris Piiblit isa ning aeg-ajalt ka Alice Obarah, kelle abikaasa oli selles piirkonnas reisiv ülevaataja. Vanemate soov oli, et minust saaks täisajaline jumalateenija. Siiski soovitas ema mul kõigepealt keskharidus omandada.

Otsekohe õppetöö alguses – olin siis 16-aastane – sõlmisin tobedast peast sõprussidemeid koolikaaslastega, kes ei pidanud Piibli põhimõtetest lugu. Milline rumal viga! Ei läinud palju aega, kui ma hakkasin suitsetama ning ebamoraalselt elama. Mõistsin, et mu uus elustiil ei sobi kokku õpetusega, mida olin saanud kristlikel koosolekutel, niisiis lõpetasin koosolekutel käimise ning majast majja kuulutustöö tegemise. Vanemad olid ahastuses, kuid teiste tunded ei läinud mulle enam korda.

Lahkun kodunt

Pärast vaid paari keskkooliaastat lahkusin kodumajast ning asusin elama koos sõpradega naabruskonnast. Vahetevahel hiilisin koju tagasi, krabasin kaasa toitu ning lasksin jalga. Murest murtud isa lõpetas minu eest õppemaksu tasumise, lootes, et ma muudan end.

Kuid umbes samal ajal määrati mulle stipendium. Minu sponsor Šotimaalt tasus mu õppemaksu ning saatis aeg-ajalt ka kingitusi, sealhulgas raha. Vahepeal olid ka kaks mu venda lõpetanud läbikäimise Jehoova tunnistajatega ning kõik see valmistas vanematele kirjeldamatut valu. Ema anus mind korduvalt, pisarad silmis. Olgugi et tundsin end täbaralt, ei muutnud ma oma eluviisi.

Elu suurlinnades

Lõpetanud aastal 1977 kooli, läksin Lagosesse ja sain endale tööd. Üsna pea hankisin illegaalselt raha ja ostsin takso. Nüüd, kus mul oli rohkem raha, hakkasin uimasteid  tarvitama ning hulgaliselt aega ööklubides ja lõbumajades veetma. Peagi tüdinesin elust Lagoses ja siirdusin 1981. aastal Londonisse. Sealt läksin edasi Belgiasse, kus käisin prantsuse keele kursustel ja töötasin osaajaliselt restoranis. Enamik aega kulus mul aga Nigeeriasse autode ja elektroonikaseadmete saatmiseks.

Isa kirjutas Jehoova tunnistajate Belgia harubüroole ning palus neil võtta minuga ühendust ja üritada koos minuga Piiblit uurida. Ent iga kord, kui tunnistajad minu poole tulid, saatsin nad minema. Hakkasin käima ühes kirikus, kus meile anti pärast jumalateenistust süüa ja juua ning kus saime mitmesuguseid sportmänge mängida.

Elu uimastikaubitsejana

Aastal 1982 olin toimetamas Nigeeriasse kallist luksusautot ning läksin ise kaasa seda sadamatollist läbi viima. Nigeeria tolliamet avastas, et maksedokument on võltsitud, mistõttu mind vahistati 40 päevaks. Isa maksis minu eest kautsjoni. Kuna ma vajasin kohtuasja lõpetamiseks raha, naasin Belgiasse, kaasas mitmesugust kaupa, sealhulgas mitu kilo marihuaanat. Pärast seda, kui olin tollidokumendi võltsimise asjas õigeks mõistetud, hakkasin püsivalt tegelema uimastikaubandusega.

Ühel reisil Hollandisse mind arreteeriti. Immigratsiooniametnikud saatsid mu maalt välja ja panid mu Nigeeriasse suunduvale lennukile. Teel olles kohtusin teiste narkoärikatega ning me asusime ühiselt uimastiäri ajama. 1984. aasta jaanuaris kolisin teise Aafrika riiki. Kuna ma oskasin seal räägitavat prantsuse keelt, leidsin peagi sõpru politseinike, sõdurite ja immigratsiooniametnike hulgast. Seeläbi õnnestus meil tuua sellesse riiki mitu tuhat kilo marihuaanat.

Arreteerimine ja vangistamine

Sel ajal jäin taas hätta. Armeekapten, kellega olin leppinud kokku, et ta aitab mul kauba selle maa lennujaama kaudu üle piiri tuua, jõudis kohale liiga hilja ning mind arreteeriti. Sandarmid peksid ja piinasid mind nii kohutavalt, et kaotasin teadvuse. Nad viisid mu haiglasse ja jätsid sinna lootuses, et ma suren. Ent ma jäin ellu ning hiljem esitati mulle ametlik süüdistus, mind mõisteti süüdi ja pandi vangi.

Kui ma lõpuks vanglast välja sain, selgus, et sõber, kellel olin palunud oma maja eest hoolitseda, oli kogu mu omandi maha müünud ja jalga lasknud. Asusin elatise hankimiseks otsekohe marihuaanat müüma. Ent kümne päeva pärast arreteeriti mind taas ning pandi kolmeks kuuks vangi. Ajaks, mil mind vabastati, olin nii haige, et pidin äärepealt hinge heitma. Jõudsin läbi raskuste Lagosesse tagasi.

Taas „äri ajamas”

Lagoses kohtasin mõningaid oma partnereid ning me suundusime Indiasse, kust ostsime kokku heroiini umbes 500 000 euro väärtuses. Bombayst (praegu Mumbai) siirdusime Šveitsi, seejärel Portugali ja lõpuks Hispaaniasse. Kõik me teenisime märkimisväärset kasumit ja pöördusime eri teid pidi Lagosesse tagasi. 1984. aasta lõpupoole müüsin maha järjekordse uimastisaadetise. Minu kindlaks sooviks oli teenida miljon dollarit ja asuda seejärel elama Ameerika Ühendriikidesse.

Aastal 1986 kraapisin kokku kogu oma raha ja ostsin Lagosest puhast heroiini. Toimetasin selle teise riiki, kuid seal sattus see ahne kaupmehe kätte, kes jättis mulle selle eest maksmata. Kartuses elust ilma jääda pöördusin Lagosesse tagasi, paotamata juhtunu kohta sõnakestki. Olin nii finantsiliselt kui emotsionaalselt kokkuvarisemise äärel. Esimest korda istusin maha ja mõtlesin elu mõtte üle järele. „Milleks mulle kõik need elu tõusud ja mõõnad?” küsisin endalt.

Pöördumine Jumala juurde

Ühel õhtul varsti pärast seda palusin Jehoovat, et ta aitaks mind. Ja järgmisel hommikul koputasidki mu uksele eakas mees koos oma naisega. Nad olid Jehoova tunnistajad. Kuulasin neid rahulikult ja võtsin vastu ühe ajakirja. „Mu vanemad on Jehoova tunnistajad,” seletasin. „Alice Obarah uuris minuga Piiblit.”

Vanem mees nimega Ogbanefe kostis: „Obarah’d on meie head tuttavad. Praegu teenivad nad Lagoses Nigeeria harubüroos.” Nad soovitasid  mul neid vaatama minna. Sain kohtumisest Obarah’dega palju indu. Pärast seda hakkas vend Ogbanefe minuga Piiblit uurima ning peagi asusin ma oma ebamoraalset eluviisi muutma. See polnud sugugi kerge, sest pikaajalisest uimastipruukimisest oli väga raske lahti saada. Kuid ma olin kindlalt otsustanud elu õigetele rööbastele seada.

Paraku oli ka küllaga ahvatlusi ja pingeid. Minu nõndanimetatud sõbrad külastasid mind korduvalt ning tegid paljutõotavaid ettepanekuid. Tegin läbi ka tagasilanguse ning hakkasin mingil ajal taas suitsetama ja ebamoraalselt käituma. Palvetasin kogu südamest Jumala poole. Peagi sai mulle selgeks, et kuna just selle maailma sõbrad olid mind eksiteele viinud, ei olnud neist nüüd mulle mitte mingit abi. Mõistsin, et vaimse edenemise nimel tuleb mul Lagosest ära minna, kuid mul oli häbi koju Ileshasse tagasi pöörduda. Lõpuks ma siiski kirjutasin isale ja vanemale vennale ning palusin luba koju tulla.

Isa kinnitas mulle, et minu tagasitulekut oodatakse heal meelel, ning vend lubas mind rahaliselt aidata. Niisiis, kümme aastat pärast isakodust lahkumist olin siin taas tagasi. Mind võeti südamlikult vastu. „Ma tänan sind, Jehoova!” ütles ema südamepõhjast. Kui isa sel õhtul koju jõudis, lausus ta: „Jehoova aitab sind.” Kogu pere koos olles esitas ta Jehoovale palve ning palus, et ta toetaks mind nüüd, mil ma olin taas asunud tema tahet täitma.

Püüan kaotatud aega tagasi teha

Jätkasin Piibli uurimist ja edenesin jõudsalt, nii et 1988. aasta 24. aprillil mind ristiti. Hakkasin kohe hästi aktiivselt kuulutustööd tegema. 1989. aasta 1. novembril asusin teenima pioneerina ehk täisajalise evangeeliumikuulutajana. 1995. aastal kutsuti mind kümnendat korda korraldatud Nigeeria teenistusväljaõppekooli. Juulis 1998 määrati mind Jehoova tunnistajate kogudusi külastavaks reisivaks ülevaatajaks. Aasta hiljem oli mul õnn kohtuda Ruthiga, kellest sai mu naine ja reisikaaslane.

Ka teised mu pereliikmed on vaimselt hästi edenenud. Üks mu vendadest, kes oli samuti lakanud Jehoovat teenimast, pöördus taas õige jumalakummardamise juurde ning ta ristiti. Mul on hea meel, et isa nägi meie tagasipöördumist. Ta oli tubli koguduse teenistusabiline kuni oma surmani aastal 1993, mil ta oli 75-aastane. Ema on Ileshas seniajani innukas Jehoova teenija.

Reisisin rikkusejahil olles 16-sse Euroopa, Aasia ja Aafrika riiki. Tagajärjeks oli see, et valmistasin iseendale palju torkavat valu (1. Timoteosele 6:9, 10). Tagasi vaadates kahetsen sügavalt, et raiskasin nii palju oma noorusaastaid uimastitele ja kõlvatule elule. Mul on kahju, et ma Jehoova Jumalale ja oma perele nõnda suurt valu põhjustasin. Kuid ma olen tänulik, et mulle on antud sel määral eluaastaid, et olen võinud oma meeletusest lahti saada. Olen kindlalt otsustanud jääda Jehoovale ustavaks ja teenida teda igavesti.

[Allmärkus]

^ lõik 4 Väljaandjad Jehoova tunnistajad, trükkimine lõpetatud.

[Pilt lk 13]

Mässulise teismelisena

[Pilt lk 15]

Ristimispäeval

[Pilt lk 15]

Koos oma naise Ruthiga