Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Hoiatusi tasub kuulda võtta

Hoiatusi tasub kuulda võtta

Hoiatusi tasub kuulda võtta

MÖÖDUNUD aasta 24. augustil, kolmapäeval oli USA-s Louisiana osariigis New Orleansis kuum ja niiske päev nagu tavaliselt. Alan asus oma perega teele enam kui 300 kilomeetri kaugusele läände Texase osariiki Beaumonti. Nad võtsid riideid kaasa viieks päevaks. Alan meenutab: „Me ei teadnud siis midagi orkaan Katrinast, mis kogus parasjagu jõudu Florida idaosas. Reede õhtuks oli aga ilmne, et New Orleansi tabab neljanda või viienda kategooria orkaan.”

Pühapäeval, 28. augustil oli selge, et Katrinast saab maksimumtugevusega orkaan. New Orleansi linnapea andis elanikele kohustusliku korralduse evakueeruda. Niisiis hakkas põhja ja lääne poole veerema tuhandeid autosid, nii et maanteed olid sõidukitest ummistunud. Tuhanded inimesed, kellel autot polnud, põgenesid varjupaikadesse või suurele staadionile Superdome’ile. Mõningad otsustasid aga koju jääda ja koduseinte vahel orkaani vaibumine ära oodata.

„Järgmine kord ... olen ma esimene, kes lahkub!”

Joe, kes on Jehoova tunnistaja, oli üks neist, kes ei lahkunud linnast. Ta oli veendunud, et suudab tormi ka kodus üle elada, sest varasemad orkaanid polnud teinud nii palju kahju, kui oli ennustatud. „Arvasin, et kõik läheb hästi,” ütleb ta. „Aga mu arvamus muutus üsna kiiresti. Tuuled hakkasid raevukalt puhuma ja vihmavaling muutus üha metsikumaks. Ei läinud kaua, kui tuul majalt katuse rebis. Veetase tõusis majas kohutava kiirusega, iga tunniga meetri võrra. Kuna vett tuli aina juurde, pidin teisele korrusele minema. Olin hirmul, sest tuul ulgus ja mulle tundus, et maja seinad kukuvad kohe kokku. Kui laed hakkasid sisse varisema, mõtlesin, kuidas majast välja pääseda.

Arvasin, et mul ei jää muud üle, kui möllavatesse lainetesse hüpata, aga see tundus liiga jube, sest nägin, kuidas tuul kõrvaltänavatest valget lainevahtu üles keerutab. Teadsin, et kui ma vette hüppan, siis ma tõenäoliselt ka upun.”

Lõpuks päästeti Joe ühe paadiga ja viidi silla juurde. All vees hulpis läbisegi laipu ja väljaheiteid. Järgmisel ööl tuli Joel magada auto pakiruumis. Siis aga õnnestus tal helikopteri ja bussiga linna kultuuri- ja spordikeskusesse pääseda. „Seal koheldi mind hästi,” ütleb ta. „Olin vahepeal peaaegu omadega sassis. Mind kummitas pidevalt mõte, kust ma saaksin pudelikese vett.”

Tagasi vaadates mõistab Joe, et ta oleks võinud seda hirmsat läbielamist vältida. „Olen saanud oma õppetunni,” ütleb ta. „Järgmine kord, kui kästakse evakueeruda, siis olen ma esimene, kes lahkub!”

Hädalised puu otsas

Orkaan tekitas suurt kahju ja külvas surma ka Mississippi osariigi rannikuäärsetes linnades Biloxis ja Gulfportis. Ajalehe „The New York Times” 2005. aasta 31. augusti numbri järgi ütles Biloxi suhtekorralduse juht Vincent Creel, et „paljud inimesed ignoreerisid evakueerumiskäsku sellepärast, et nii nende endi kui ka nende majadega polnud midagi juhtunud orkaan Camille’i ajal” 1969. aastal. Kuigi Camille’i peeti Katrinast tugevamaks orkaaniks, puhus Katrina Creeli sõnul liikvele nii suure veeseina, et seda võiks võrrelda tsunamilainega.

Üks kohalik elanik, kes ignoreeris hoiatusi, oli Inell, kes oli elanud Biloxis peaaegu terve oma elu. Ta jutustab: „Olime aastate jooksul palju torme üle elanud. Seepärast ei pannud mind ka Katrina liigselt muretsema.” Inell otsustas jääda koos oma 88-aastase ämma, poja, tütre ja väimehe ning kahe koera ja kolme kassiga oma majja, mis oli tugeva konstruktsiooniga. Biloxi jõudis torm 29. augusti hommikul kell kümme. Inell meenutab: „Märkasin, et vesi tungis sisse ühest magamistoast. Siis aga hakkas vett igalt poolt sisse tulema. Otsustasime pööningule ronida. Veevool aga ei lakanud. Kartsime, et võime pööningule lõksu jääda, aga meil polnud ka kuskile mujale minna.

Mu poeg rebis pööningu akna võrku augu, et saaksime selle kaudu välja ujuda ja veepinnale jõuda. Jõudnud veepinnale, haarasime kinni katuse räästast. Kolm meist olid maja paremal poolel, tütar aga vasakul. Märkasin lähedal üht suurt puud ja nii ujusime poja ja ämmaga puu juurde ning klammerdusime kõvasti selle külge. Siis kuulsin, kuidas mu tütar mind appi karjub. Väimees, kes viimasena august välja tuli, ujus teda päästma. Tütrel ja väimehel õnnestus end upitada tühja paati, mis oli seisnud sissesõiduteel ning loksus nüüd meie maja lähedal. Nad kutsusid ka mind paati, kuid ma ei riskinud end mässavatesse lainetesse heita. Tundsin end puu külge liibununa päris turvaliselt ega kavatsenud sealt kuskile liikuda.

Nägin, kuidas vesi ümber maja ja mööda tänavat alla voolab. Sain aru, kui rumal ma olin olnud, et hoiatust kuulda ei võtnud.

Veetase hakkas langema ning lõpuks olime kõik paadis koos. Kuskilt ilmus välja tuletõrjeauto, mis meid haiglasse toimetas. Olime tõesti tänulikud, et ellu jäime.”

Jehoova tunnistajate evakuatsiooniplaan

Katrina tagajärgi oli tunda Mehhiko lahe ranniku ääres Louisianast Alabamani, kus purunesid tuhanded kodud. Orkaanid pole aga Ühendriikide selle piirkonna elanikele midagi uut. Nii on siinsetel Jehoova tunnistajatel evakuatsiooniplaanid olnud olemas juba mitu aastat. Igal aastal tavaliselt juunikuus, enne kui algab tormiperiood, vaatavad New Orleansi 21 Jehoova tunnistajate kogudust evakuatsiooniplaani uuesti üle. Niisiis teadis enamik kohalikke Jehoova tunnistajaid, mida hädaolukorras ette võtta. Mis kasu oli sellest plaanist, kui linna tabas orkaan Katrina?

Niipea kui linna võimud andsid teada, et on vaja evakueeruda, võtsid kogudusevanemad koguduseliikmetega ühendust, et õhutada neid linnast lahkuma. Paljud, kellel oli võimalik, tegid ise korraldusi, et koos oma pere ja sõpradega evakueeruda. Haigetele ja eakatele aga pakuti abi ning transporti. John, kes on Jehoova tunnistajate hädaabikomitee liige, ütles: „Ma olen kindel, et tänu selle plaani järgi tegutsemisele suutsime päästa palju inimesi.” Enamik Jehoova tunnistajaid sai linnast välja enne, kui torm sinna jõudis. Selleks, et katastroofipiirkondades kiiresti abi osutada, organiseeris Jehoova tunnistajate USA harubüroo hädaabikomiteed.

Tunnistajate otsimine staadionil

Umbes 16 000 põgenikku, kellest enamik oli pärit Louisianast, leidis varjupaika Texasest Houstoni sisestaadionilt, kus neile anti ka süüa ja juua. Kui Houstoni Jehoova tunnistajate hädaabikomitee sai teada, et selle suure rahvamassi seas on tunnistajaid, mindi neid sinna otsima.

Kui kogudusevanemad reedel, 2. septembri varahommikul hiigelsuurele staadionile jõudsid, leidsid nad eest tuhandeid mehi, naisi, noori, lapsi ja imikuid. Jalgpalliväljak oli täis välivoodeid, ning hädalised ootasid kannatlikult, mis edasi saab. Staadionil võis ka näha pikki arstiabi järjekordi ning meedikuid, kes jooksujalu abivajajaid kiirabiautodesse toimetasid.

„Mulle tundus, nagu oleksin sattunud põgenikelaagrisse,” ütles Samuel, üks kaaskristlasi otsima tulnud kogudusevanem. Kuidas oli võimalik niisugusest tohutust rahvamassist üksikuid tunnistajaid üles leida? Kogudusevanemad hakkasid mööda vahekäike edasi-tagasi jalutama, käes suured plakatid, kus oli kirjas, et nad otsivad Jehoova tunnistajaid. Kõndinud kolm tundi tulutult ringi, said nad aru, et appi tuleks võtta mingi parem nipp. Nii palusid nad Punasel Ristil läbi valjuhääldi teada anda, et kõik ristitud Jehoova tunnistajad koguneksid staadioni idapoolse trepi juurde.

Pärast seda hakkaski naerusuiseid tunnistajaid kogudusevanemate juurde kogunema. Samuel meenutab: „Vennad ja õed nutsid rõõmust. Nad kallistasid meid kõvasti ega tahtnud meil käest lahti lasta, kartes, et võivad suures rahvamassis meid silmist kaotada.” Reede ja laupäeva jooksul leiti 24 Jehoova tunnistajat, kes viidi tunnistajate enda organiseeritud hädaabikeskusesse.

Enamik neist tunnistajatest oli kaotanud peaaegu kogu oma vara. Ainus, mis neile oli jäänud, olid määrdunud riided, mida nad parasjagu seljas kandsid. Ühel tunnistajal oli kaasas kingakarbi suurune kast, kus ta hoidis dokumente. See oli ka kõik, mis ta oli suutnud päästa.

Paljud, kes nägid staadionil kogudusevanemaid, said aru, et need on Jehoova tunnistajad, ning küsisid neilt Piibleid ja piiblilist kirjandust. Ühtekokku sooviti 220 Piiblit. Tunnistajad pakkusid ka kohase teemaga „Ärgake!” numbrit „Loodusõnnetused – kas need on muutumas aina rängemaks?” (22. juuli 2005).

Tagasi koju

Üks orkaanis ellujääja oli New Orleansi ühe televisioonikanali peadirektor ja reporter. Seoses oma tööga oli ta varemgi palju purustusi näinud. Ent kui ta Louisianasse Jeffersoni tagasi pöördus, et midagigi oma varast päästa, avanes ta ees hirmus vaatepilt. „Orkaan oli teinud põhjalikku hävitustööd. Olime telerist näinud, kuidas tulvaveed purustasid tammid ning tõusid üle kanali kallaste. Kuid suuri purustusi tekitasid ka tugevad tuuled. Minu korterist pole peaaegu midagi järel, kõik hallitab, mädaneb ja haiseb. Hais on lausa lämmatav. See on kohutav, lihtsalt kohutav. Aga õnneks oleme ise elus.”

Alan, keda mainiti artikli alguses, sõitis lõpuks oma perega tagasi koju New Orleansi lääneossa Metairie’sse. Orkaan oli sedagi paika kõvasti räsinud. „Vaatepilt oli väga kole,” ütleb ta. „Linnas oleks justkui aatomipomm lõhkenud. Üks asi on seda kõike uudistest kuulda või telekast vaadata, hoopis midagi muud on aga ise läbi oma kodukandi jalutada või autoga sõita ja näha, mida orkaan on teinud. Seda on raske uskuda.

Näiteks see, kuidas igal pool haises. See oleks olnud nagu mädaneva liha hais, surma lehk. Paljud ärid olid täielikult purunenud või üle ujutatud. Iga nurga peal olid politseinikud või sõdurid. Mulle tundus, nagu oleksin sattunud sõjapiirkonda.”

Kannatanute abistamine

Hädalistele organiseerisid abi nii linna-, osariigi- kui ka föderaalvõimud. Kõige suuremat abi andis USA Föderaalne Eriolukordade Agentuur (FEMA). Tuhandetele kannatanutele pakkusid abi ka teised organisatsioonid. Orkaani laastatud piirkondadesse veeti suurtes kogustes toitu, joogivett ja riideid. FEMA kirjutas välja tšekke ning andis ka muul moel rahalist abi, et sealsed elanikud suudaksid esimesed päevad ja nädalad toime tulla. Mida aga tegid Jehoova tunnistajad?

Kahjustuste hindamine ja taastamistööd

Niipea, kui orkaan oli rannikut tabanud, organiseerisid tunnistajad gruppe, kelle ülesandeks oli käia läbi katastroofipiirkonnad, et teada saada, kui paljud tunnistajate kodud ja kuningriigisaalid on saanud kannatada või purunenud. Kuidas aga kõike seda taastada? Jehoova tunnistajate juhtiv kogu New Yorgis Brooklynis andis heakskiidu organiseerida USA harubüroo juhtimise all hädaabikomiteed. Need kutsusid mitmelt poolt Ühendriikidest kohale regionaalsed ehituskomiteed, et alustada taastamistöid. * Mida suudeti korda saata?

2006. aasta 17. veebruaril teatas Mississippi osariigi Long Beachi hädaabikomitee, et tunnistajatele kuulunud 632-st purunenud majast on 531 täiesti renoveeritud ning 101 vajavad veel parandamist. Tunnistajad pakkusid abi ka naabritele. 17-st kuningriigisaalist, mille katus oli kõvasti kannatada saanud, said veebruari keskpaigaks uue katuse 16 saali. Mida on aga teinud Louisiana osariigi pealinna Baton Rouge’i komitee?

See komitee hoolitseb Louisiana piirkonna eest, mis sai orkaan Katrina tõttu kõige enam kannatada. 2700-st tunnistajate kodust, mis vajasid parandamist, sai veebruari keskpaigaks korda 1119, kuid ees ootas veel suurem töö. Jällegi abistati ka naabreid ja peresid, kes olid äärmises raskuses. Selles piirkonnas olid suurt kahju kannatanud 50 kuningriigisaali. Veebruariks oli 25 neist parandatud. Texase Houstoni meeskonnal tuli remontida 871 kodu, mis said orkaan Rita tõttu kannatada septembris. 20. veebruariks oli saanud korda 830 kodu.

Õppetund orkaanist

Tuhanded inimesed, kes jäid orkaan Katrina teele, mõistsid, kui tähtis on hoiatusi kuulda võtta. Paljud nõustuksid kindlasti Joe mõttega, kes ütles: „Järgmine kord, kui kästakse evakueeruda, siis olen ma esimene, kes lahkub!”

Jehoova tunnistajad jätkavad veel praegugi Mehhiko lahe ääres hädaliste abistamist. (Galaatlastele 6:10.) Siiski pole Jehoova tunnistajate peamiseks tööks humanitaarabi andmine. Nende peamine ülesanne on hoiatada inimesi millegi enama kui läheneva tormi eest ning nad teevad seda 235 maal. Piibel ennustab, et Jumal teeb peagi lõpu praegusele kurjale maailmale ning taastab maa peal sellise olukorra, mis oli algusest peale tema eesmärk. Kui sa soovid teada, mida Piibel selle kohtumõistmise aja kohta räägib, võta ühendust oma kodukandi Jehoova tunnistajatega või kirjuta sulle sobival aadressil, mis on kirjas selle ajakirja 5. leheküljel. (Markuse 13:10; 2. Timoteosele 3:1–5; Ilmutuse 14:6, 7; 16:14–16.)

[Allmärkus]

^ lõik 32 Regionaalsed ehituskomiteed koosnevad Jehoova tunnistajate vabatahtlikest meeskondadest, kellel on suured kogemused kuningriigisaalide ehitamises ja remontimises. Ühendriikides on ühtekokku umbes 100 niisugust meeskonda ning mujal maailmas veelgi enam.

[Pilt lk 14, 15]

Satelliitpilt orkaan Katrina silmast

[Allikaviide]

NOAA

[Pilt lk 15]

Üleujutatud New Orleans

[Allikaviide]

AP Photo/David J. Phillip

[Pildid lk 15]

Orkaan Katrina tekitas purustusi ning nõudis palju inimelusid

[Allikaviide]

AP Photo/Ben Sklar

[Pilt lk 16, 17]

Texase Houstoni sisestaadion, kust otsis ulualust umbes 16 000 inimest

[Pildid lk 17]

Jehoova tunnistajate kogudusevanemad, kes otsisid evakueerunute seast oma usukaaslasi

[Pilt lk 18]

Jehoova tunnistajad olid abi eest väga tänulikud

[Pilt lk 18]

Vabatahtlikud parandavad kannatada saanud katust

[Pilt lk 18]

Vabatahtlikud jagasid abivajajatele ka süüa

[Pilt lk 19]

Alan