Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lugejate kirju

Lugejate kirju

 Lugejate kirju

Üksindus. Kui olin lugenud läbi artiklisarja „Üksi, kuid mitte üksinduses” (8. juuni 2004), tundsin, et pean teile kirjutama. Alguses arvasin, et see teema ei ole huvitav, aga niipea, kui hakkasin seda lugema, mõistsin, et olen varjanud inimeste eest oma tundeid. Ajakirjas toodud soovitused olid just minu jaoks!

A. V., Ameerika Ühendriigid

Kannatan äkiliste haigushoogude ja depressiooni all ning ravimite kõrvalmõju tõttu magan suurema osa ajast. Tunnen end seepärast tihti üksikuna. Need artiklid aitasid mul mõista, et isegi siis, kui me tunneme üksindust, ei ole me tegelikult üksi.

J. C., Ameerika Ühendriigid

Olen 14-aastane. Vahepeal tahtsin, et klassikaaslased mind omaks võtaksid. Pidasin neid oma sõpradeks. Siis aga mõistsin, et ma erinen neist, sest olen kristlane, ja kui ma end nende sarnaseks ei muuda, siis nad hülgavad mu. Nüüd saan aru, et tõelisi sõpru, nii noori kui vanu, leiab kristlikust kogudusest.

N. C., Hispaania

See artikliseeria aitas mul mõista, miks ma olin nii pahur, kui mu mees käis ärireisidel ja mina jäin üksi koju. Teie nõuanne suhtuda üksindusse kui millessegi, mida tunnevad ka teised, ja rääkida küpsete sõpradega, on mulle suureks abiks olnud.

J. H., Tšehhi Vabariik

Kolin peagi elama paikkonda, kus on suurem vajadus evangeeliumikuulutajate järele. Kuigi mu emal on selle üle hea meel, tunneb ta aeg-ajalt üksindust. Just siis, kui mõtlesin, mida ma saaksin ema heaks teha, ilmus see artiklisari. Tahan emaga kogu aeg ühendust pidada ja rääkida talle oma kuulutustöö kogemusi.

N. K., Jaapan

Londoni Tower. Artikkel „Londoni Tower – ajaloolise ehitise tormiline minevik” ilmus täpselt õigel ajal (8. juuni 2004). Minu õpetaja ja mõned koolikaaslased olid just Londoni reisilt tagasi tulnud. Tänu sellele artiklile kujutasin ette, milline see reis võis olla, ilma et oleksin pidanud sellele raha kulutama.

P. L., Saksamaa

Muretsemine. Tundsin hiljaaegu end väga väsinuna just muretsemise pärast. Kui mõtlesin, et minu tunded on tingitud usupuudusest, läks mu enesetunne veelgi kehvemaks. Olin seega väga õnnelik, kui nägin artiklit „Piibli seisukoht: kas muretsemine on usupuuduse märk?” (8. juuni 2004). Jehoova on mind alati julgustanud, kui olen mures.

Y. I., Jaapan

Demograafia. Artiklis „Demograafia, Piibel ja tulevik” (8. mai 2004) kirjutasite, et iisraellased olid Egiptuses 215 aastat. Ent 2. Moosese 12:40, 41 räägib 430 aastast.

R. C., Ameerika Ühendriigid

„Ärgake!” vastab: 2. Moosese 12:40 (UM) ütleb: „Iisraeli poegade elamisaeg, kes olid elanud Egiptuses, oli nelisada kolmkümmend aastat.” Nagu näha, ei piirdu „Iisraeli poegade elamisaeg” ajaga, mil iisraellased olid Egiptuses. See hõlmab hoopis perioodi, mis algas Aabrahami saabumisega Kaananimaale. Apostel Paulus näitas, et see 430 aasta pikkune periood algas Aabrahamiga tehtud lepingu jõustumisest (Galaatlastele 3:16, 17). See toimus aastal 1943 e.m.a, mil Aabraham jõudis Kaananimaale. Piibli kronoloogia näitab, et iisraellased läksid Egiptusesse elama alles 215 aasta pärast. Seega elasid nad Egiptuses tegelikult 215 aastat. (Vaata teatmeteose „Insight on the Scriptures” 1. köitest teemat „Chronology” või soomekeelse väljaande 1. köitest „Ajanlasku”, välja andnud Jehoova tunnistajad.)