Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Raskused sõjaajal valmistasid mind tulevikuks

Raskused sõjaajal valmistasid mind tulevikuks

 Raskused sõjaajal valmistasid mind tulevikuks

JUTUSTANUD ERNST KRÖMER

„See on teie tuba.” Nende sõnadega tervitati meid kaaslasega Lääne-Aafrikas Gabonis. Selles toas oli ruumi vaid madratsile. Niisugustes tingimustes tuli meil elada pool aastat.

MAAELU Teise maailmasõja aastatel valmistas mind ette rasketeks tingimusteks. Kui 1939. aastal puhkes sõda, okupeeris natsi-Saksamaa kiiresti Poola. Olin tollal nelja-aastane. Mul oli ka noorem vend ja õde ning kaks vanemat õde. Isa ütles, et kui Saksamaa kaotab sõja, ootavad meid ees rasked ajad.

Elasime väikeses Saksamaa külas Löwensteinis Alam-Sileesias, mis asub praegu Poola territooriumil. Meile kuulus umbes 25 hektarit maad, kus me kasvatasime teravilja ning pidasime kariloomi. Isa oli ka selle piirkonna taluühistu esimees. Pärast seda, kui natsid okupeerisid Sileesia, oli isa tööks organiseerida talupidajaid, et toetada sõjategevust.

Esimese maailmasõja ajal oli isa teeninud ratsaväes, kuid olles nüüd natside poolel, pääses ta seekord sõjaväeteenistusest. Kirikust olid minu vanemad juba ammu lahti öelnud, sest nad olid pettunud vaimulike tegevuses Esimeses maailmasõjas. Niisiis polnud ka minul noorena mingit huvi religiooni vastu.

Minu koolitee algas 1941. aastal, kuid mulle ei meeldinud koolis käia. Arvasin, et elus on palju huvitavamat teha kui koolipinki nühkida. 1945. aasta alguses, vaid mõni kuu enne sõja lõppu, hakkasid vene väed piirama Alam-Sileesia pealinna Breslaud (praegune Wrocław). Ühel laupäeva õhtul nägime, et meist umbes 50 kilomeetri kaugusel asuva linna kohal kumas valgus, mida tekitasid lõhkevad miinid ja lennukitelt heidetud pommid. Peagi tuli meil mägedesse põgeneda. Tagasi Löwensteini pöördusime alles pärast sõja lõppu.

Pärast sõda

Sõjale järgnes hirmus aeg. Naisi vägistati ning röövimine oli igapäevane sündmus. Suurem osa meie karjast varastati.

1945. aasta juulis arreteeriti mu isa. Pärast seitse ööd kestnud jõhkrat ülekuulamist lasti ta vabaks, kuid kolme kuu pärast arreteeriti ta uuesti ning viidi minema. See oli viimane kord, kui teda nägime. Kaks poolakat võtsid meilt ära meie talumajapidamise ning  väitsid end olevat selle omanikud. 1946. aasta aprillis kästi kõigil sakslastel külast lahkuda ning võtta kaasa ainult asjad, mida nad jaksavad kanda.

Ema oli selleks juba valmis ega sattunud paanikasse. Tal oli suur ratastega korv, kuhu ta pani voodiriided, ning meil igaühel oli seljakott, mille toppisime täis vajalikke asju. Poola miilits ajas meid loomavagunitesse, igasse 30 inimest. Umbes kahe nädala pärast jõudsime oma sihtkohta Hollandi lähedale Loode-Saksamaale.

Valitsus andis meie perele ja sugulastele, keda oli ühtekokku 19 inimest, Quakenbrückist kaheksa kilomeetri kaugusel asuvas talus kaks tuba. Mõne aja pärast leidsid mõned meie sugulased peavarju teiste talupidajate juures ja nii ei olnud meie toad enam nii täis tuubitud.

Ema tõi meie, laste heaks palju ohvreid, andes tihtipeale oma toiduportsu meile. Esimesel talvel polnud meil isegi küttepuid. Tubade seinad ja laed olid kaetud paksu jääkihiga ning meie toad nägid välja nagu lumeonnid. Õnneks olid meil soojad tekid ja tänu sellele jäime ellu.

Kontakt Jehoova tunnistajatega

1949. aasta paiku sai ema oma vennanaiselt ajakirja „Vahitorn”. Üks artikkel selles ajakirjas tuletas talle meelde, et sõja ajal oli Hitler raadiosaates mõistnud hukka ühe grupi, kes oli ennustanud Saksamaa kokkuvarisemist. Ema oli imestanud, kes need inimesed küll olla võiksid. Kui ta sai „Vahitornist” teada, et need olid Jehoova tunnistajad, tärkas tal asja vastu huvi ning ta otsustas nendega Piiblit uurima hakata.

Ühel päeval 1954. aasta aprillis kohtusin tunnistajatest abielupaariga, kes õpetas mu emale Piiblit. Pärast uurimist võtsin neilt vastu brošüüri „Kas igavene õnnelik elu maa peal on võimalik?” („Can You Live Forever in Happiness on Earth?”) ja tellisin „Vahitorne”. Kui olin brošüüri läbi lugenud, olin veendunud, et see on tõde. Andsin brošüüri ka oma tööandjale lugeda. Kui küsisin temalt, mida ta sellest arvab, ütles ta: „Ideed on küll väga toredad, aga see on liiga ilus, et olla tõsi. Ma lihtsalt ei suuda seda uskuda.”

„Mina olen täiesti kindel, et see on tõde,” ütlesin talle, „ja ma tahan selle järgi elada.” Naine raputas pead ja ütles: „See sõnum on leebetele inimestele, sina oled aga liiga metsik, et Jehoova tunnistajaks saada.” Sellegipoolest hakkasin oma elus muudatusi tegema.

Kuna meie kandis ei olnud ühtegi Jehoova tunnistajat, uurisin Piiblit üksinda ning sõitsin igal nädalal jalgrattaga umbes kümne kilomeetri kaugusele koosolekutele. Hiljem sain võtta osa ringkonnakokkutulekust, kus oli kohal palju Jehoova tunnistajate kogudusi. Seal osalesin esimest korda koos teistega avalikus kuulutustöös. Peagi hakkasin regulaarselt kuulutamas käima. 1954. aasta 14. juulil lasime end koos emaga ristida. Hiljem sai ka minu emapoolne vanaema 80 aasta vanuselt tunnistajaks.

Kuna maatöö nõudis liiga palju aega, tulin sealt ära ning leidsin tööd kaitsealal. Hiljem kolis meie pere Stuttgardi lähedal asuvasse väiksesse linna Reutlingeni. Sel ajal sai tunnistajaks ka minu noorem õde Ingrid. Mu teised õed ja vend pole siiani tunnistajaks saanud.

Täisajaline kuulutustöö

1957. aastal õnnestus emal lõpuks mu isa ametlikult surnuks tunnistada. Tänu sellele hakkas ta riigilt pensioni saama ning mul polnud enam tarvis teda materiaalselt toetada. Kuna mul ei olnud enam perekondlikke kohustusi, hakkasin tööl käima poole kohaga ning alustasin 1957. aasta aprillis täisajalist teenistust. Hiljem kutsuti mind teenima eripioneerina. Üks usukaaslane, kes oli kuulnud, et hakkan eripioneeriks, kutsus mind enda kontorisse ja ütles: „Ma arvan, et sul läheb veidi abi vaja.” Ning seejärel ulatas ta mulle 500 Saksa marka. Ostsin endale selle raha eest tarvilikke riideid ja raha jäi veel ülegi.

 1960. aastal olin nõus hakkama teenima Austrias, kus minu territooriumiks sai väike Scheibbsi küla ning mõneks ajaks ka Linzi linn. Samal aastal juhtus minuga raske mootorrattaõnnetus, mille tõttu murdsin jalaluu. Suutsin oma tööd jätkata alles pärast mitut operatsiooni. 1962. aastal tuli mul aga immigratsiooniprobleemide tõttu tagasi koju Reutlingeni sõita. Seal käisin veel ühel operatsioonil, mille käigus võeti mu jalast välja metallpulk, mis sinna varem oli pandud. Katkestasin pooleks aastaks pioneeritöö, et teenida ravi kuludeks raha.

Kui meie kogudust külastas reisiv ülevaataja, soovitas ta mul anda avalduse Saksamaa harubüroos Wiesbadenis töötamiseks. Nii ma tegingi ja kahe nädala pärast sain telegrammi, kus mul paluti tulla kohale nii kiiresti kui võimalik. Ühe nädala pärast ehk 1963. aasta mais olingi juba Saksamaa harubüroos, mida kutsutakse Peeteliks, ning hakkasin rotatsioontrükimasinaga ajakirju trükkima.

Hakkan usinalt õppima

Peetel on parim koht, kus olen eales elanud. Kohanesin sealse pingelise tööga kiiresti. 1965. aastal käisin Hispaanias, kuhu toimetasin salaja piiblilist kirjandust, kuna meie töö oli selles riigis tollal keelu all. Pärast Hispaanias käiku tekkis mul soov mõnda uut keelt õppima hakata ning valisin selleks inglise keele. Kasutasin keele õppimiseks iga vaba momenti. Umbes samal ajal moodustati Saksamaal esimene inglise keelt kõnelev grupp, kus ka mina hakkasin käima. Esimene kord, mil ma ingliskeelsest „Vahitornist” uurimisartiklit õppisin, võttis see aega seitse tundi. Järgmine kord, kui mul kulus selleks vaid viis tundi, sain aru, et olen juba mingisuguseid edusamme teinud.

1966. aastal sain kutse Ameerika Ühendriikidesse, misjonäre koolitava Gileadi piiblikooli 43. kursusele. Pärast kursuse lõpetamist 1967. aasta aprillis määrati mind koos Günther Reschkega Lääne-Aafrikasse Gaboni teenima. Kui saabusime Gaboni pealinna Libreville’i, elasime mõnda aega selles tillukeses toas, mida mainisin sissejuhatuses ning kuhu ei mahtunud ära isegi meie riided. Poole aasta pärast kolisime teise misjonikodusse.

Gabonis sai minu suurimaks võitluseks prantsuse keele õppimine. Õppisin hoolega ning lõpuks tundsin, et valdan vähemalt mingilgi määral seda uut keelt. 1970. aastal keelustati äkitselt meie töö Gabonis ning misjonäridele anti kaks nädalat aega riigist lahkuda.

Kesk-Aafrika Vabariigis

Niisiis määrati mind koos teiste misjonäridega Kesk-Aafrika Vabariiki. Kuigi ametlik riigikeel oli seal prantsuse keel, tuli meil õppida sango keelt, et kuulutada suuremale hulgale rahvale. Meid saadeti pealinnast Banguist peaaegu 300 kilomeetri kaugusele  Bambari linna misjonikodu rajama. Bambaris polnud ei elektrit ega kraanivett, kuid seal oli kaks kogudust, kes vajasid meie abi. See, millistes tingimustes olin elanud sõja ajal Euroopas, tegi mul Bambari ja teiste elukohtadega kohanemise palju kergemaks.

Pärast seda, kui olin teeninud Bambaris kaks aastat, määrati mind reisivaks ülevaatajaks. Selles riigis oli umbes 40 kogudust ning ma veetsin igas koguduses ühe nädala. Kuigi mul oli väike auto, kasutasin väga mudaste teede tõttu ikkagi ühissõidukeid.

Ainus koht riigis, kus autosid sai parandada, oli Bangui. Kuna mul tuli oma töö tõttu palju reisida, ostsin mõningad autoparandamise käsiraamatud, tööriistad ning parandasin oma autot enamasti ise. Kord läks katki mu auto kardaanliigend ning sõit jäi pooleli. Olin lähimast inimasustusest umbes 60 kilomeetri kaugusel. Mul ei jäänud muud üle, kui raiuda metsast tükk kõva lehtpuupuitu, millest tegin uue kardaanliigendi hargi. Kasutasin ohtralt määret, kinnitasin puuroika traadiga võlli külge ja jätkasin oma teekonda.

Eriti raske oli kuulutustöö maaterritooriumil ehk metsiku võsaga maa-alal, kus lugeda ja kirjutada oskasid vaid üksikud. Ühes koguduses oskas lugeda ainult üks inimene ja temalgi oli kõnedefekt. „Vahitorni” uurimine oli ebatavaliselt raske, kuid väga rõõmustav oli näha, kuidas koguduseliikmed tegid suuri pingutusi, et käsitletavast materjalist aru saada.

Küsisin hiljem mõningatelt, kas nad saavad kasu materjalist, mida nad täielikult ei mõista. Kui tore oli küll kuulda nende vastust: „Siin me saame üksteiselt julgustust.” (Heebrealastele 10:23–25.)

Kuigi paljud meie kristlikud vennad Aafrikas olid kirjaoskamatud, õpetasid nad mulle palju praktilisi oskusi. Hakkasin tol ajal hindama Pühakirja nõuannet pidada üksteist ülemaks kui iseennast (Filiplastele 2:3). Aafrika vennad olid mulle suureks eeskujuks, kuidas olla armastav, helde ja külalislahke ning kuidas metsikus looduses toime tulla. Gileadi piiblikooli tollase presidendi Nathan Knorri sõnad lõpuaktusel omandasid nüüd minu jaoks hoopis teise tähenduse. Knorr ütles tookord: „Olge alandlikud. Ärgem kunagi arvakem, et me teame kõike, sest me ei tea. Meil on veel palju õppida.”

Elu metsikus Aafrikas

Külastades Aafrika kogudusi, peatusin kohaliku koguduse perede juures. Minu külastusnädal oli kogudusele suur pidu, ja seda eriti laste jaoks. Koguduseliikmetel oli siis tavaks jahil ja kalal käia ning vennad-õed nägid rohkesti vaeva, et kõigile jätkuks piisavalt toitu.

Elades oma usukaaslaste juures onnides, tuli mul süüa kõike alates termiitidest kuni elevandilihani. Tihtipeale pandi lauale ahviliha. Eriti maitses mulle mets- ja okassea liha. Muidugi polnud iga päev pidupäev. Alguses võttis mul veidi aega, et kohaliku toiduga harjuda, aga hiljem suutsin juba kõike süüa, mida pakuti. Sain teada, et seedimisele on kasulik papaia koos seemnetega.

Aafrika võsas võib juhtuda kõiksugu ettenägematuid asju. Kord peeti mind surnud  inimese vaimuks, kes elab vees. Seal kandis usutakse, et see vaim võib inimesi vette tõmmata ja ära uputada. Niisiis kord, kui ma pärast pesemist ojast välja tulin, jooksis üks vee järele tulnud tüdruk suure kisaga minema. Kuigi üks Jehoova tunnistaja üritas selgitada, et olen usukuulutaja, mitte vaim, ei usutud teda. Nad väitsid, et nii sügaval võsas ei saa ühtki valget meest olla.

Tihti magasin väljas värske õhu käes. Kandsin endaga alati sääsevõrku kaasas, kuna see kaitses ka madude, skorpionide ja teiste elukate eest. Mitu korda sattusin ma rändsipelgate teele ja neilgi kordadel oli mul sääsevõrgust kasu. Ühel öösel, kui valgustasin oma võrku, märkasin, et terve võrk on sipelgaid täis. Lasin kähku jalga, sest teadsin, et need sipelgad, olgugi väikesed, võivad tappa isegi lõvi.

Kesk-Aafrika Vabariigi lõunaosas Kongo jõe lähedal kuulutasin ma pügmeedele, kes tõepoolest elatuvad maast. Nad on suurepärased jahipidajad ning teavad, mis on söögikõlblik ja mis mitte. Mõned neist rääkisid sango keelt ning nad olid alati valmis head sõnumit kuulama. Nad olid küll nõus sellega, et külastan neid uuesti, aga kui ma nende juurde tagasi läksin, tuli välja, et nad on mujale rännanud. Tollal ei saanud ükski pügmee tunnistajaks, kuid hiljem kuulsin, et mõni Kongo Vabariigis elav pügmee on lasknud ennast ristida.

Teenisin Kesk-Aafrika Vabariigis ringkonnaülevaatajana viis aastat. Reisisin ringi kogu riigis, külastades peamiselt maakohtade kogudusi.

Teenistus Nigeeria Peetelis

1977. aasta mais kutsuti mind Jehoova tunnistajate Nigeeria harubüroosse Lagosesse. Nigeerias, mis oli tollal kõige rahvarikkam riik Aafrikas, oli peaaegu 100 000 tunnistajat ning harubüroos töötas umbes 80 venda-õde. Mind määrati tööle garaaži, kus mu ülesandeks oli autosid korras hoida ja remontida.

1979. aastal hakkasin uuesti põllundusega tegelema, mis oli mulle juba noorest east tuttav töö. Farm, kus kasvatati harubüroole toitu, asus Lagosest 80 kilomeetri kaugusel Ilaros. Seal töötades sain aru, et põllupidamine troopilises vihmametsas on aga hoopis midagi muud kui Euroopas. Kolme ja poole aasta pärast pöördusin tagasi Lagosesse, kus asusin jälle autosid remontima.

1986. aastal viidi mind üle Lagosest 360 kilomeetri kaugusel asuvasse Igiedumasse, kus ehitati parasjagu suurt uut harubürookompleksi. Need hooned pühitseti 1990. aasta jaanuaris. Harubüroole kuuluvad trükikoda, väike farm ning korterid, mis mahutavad enam kui 500 inimest. Need rajatised paiknevad 60 hektari suurusel maa-alal, mis on piiratud 2 meetri kõrguse müüriga. Praegu olen ülevaataja farmis ja aiaosakonnas, kus töötab umbes 35 inimest.

Nüüdseks olen ma Nigeerias elanud juba 27 aastat ning olen tundnud rõõmu erisugustest töödest, mida olen harubüroos teinud. Olen õnnelik, et mu ema on jäänud Jehoovale ustavaks ning samuti mu noorem õde Ingrid, kes teenis eripioneerina 14 aastat ning teenib praegu Jehoovat koos oma abikaasaga.

Igasugustest raskustest hoolimata olen tundnud rõõmu Jehoova teenimisest ja vaimsete vendade-õdede seltsingust Lääne-Aafrikas. Olen tänulik hea tervise eest ning palvetan, et võiksin edaspidigi hea tervise juures olla, et ikka innukalt meie suurt Jumalat Jehoovat teenida.

[Kaart lk 21]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Nigeeria

Kesk-Aafrika Vabariik

Gabon

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pilt lk 18]

Koos oma ema Gertrudi ja õe Ingridiga 1939. aastal

[Pilt lk 20]

Misjonärina Gabonis

[Pilt lk 20]

Kesk-Aafrika Vabariigis peatusin seesugustes külades