Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Rehvid — neist võib sõltuda sinu elu!

Rehvid — neist võib sõltuda sinu elu!

 Rehvid – neist võib sõltuda sinu elu!

KUJUTLE, et oled pandud rihmaga kinni terasest ja klaasist kokkukeevitatud kabiini, kus su läheduses paiknevad hapet ja plahvatusohtlikke vedelikke sisaldavad mahutid. Nüüd tõsta see eluohtlik konstruktsioon vaid sentimeetrite võrra maapinnast kõrgemale ning arenda sellega kiirust umbes 30 meetrit sekundis. Lisaks kõigele pane oma masin teiste samasuguste keskele ning lase neil üksteise võidu mööda söösta, samal ajal kui teised masinad kihutavad sinu poole vastassuunast!

Midagi taolist teed sa iga kord, kui istud sõidukisse ja sõidad mööda maanteed. Mis aitab sul sõidukit teel kontrolli all hoida ja end turvaliselt tunda? Väga suur roll on selles rehvidel.

Rehvide osatähtsus

Rehvidel on mitmeid olulisi funktsioone. Lisaks sellele, et need kannavad sinu sõiduki raskust, pehmendavad need teepinna kühmude, aukude ja muude ebatasasuste toimet sõidukile. Mis veelgi olulisem, rehvid tagavad üliolulise haardumise, et saaksid erisugustes teeoludes kiirust lisada, roolida, pidurdada ja valitud trajektooril stabiilselt püsida. Ent igal ajahetkel on maapinnaga kontaktis vaid väike, umbes postkaardisuurune osa rehvist.

Mida sa saad rehvide osatähtsust silmas pidades teha, et need ohutult ja tõhusalt oma ülesannet täidaksid? Ja kuidas oma sõidukile õigeid rehve valida, kui selleks peaks tekkima vajadus? Enne sellele vastamist oleks hea heita kiirpilk rehvide ajaloole.

Varased kautšukist eelkäijad

Olgugi et rattad on olnud kasutusel juba tuhandeid aastaid, tuldi ideele kinnitada sõiduki rataste välispinnale kumm suhteliselt hiljuti. Esmakordselt kaeti puit- või terasrattad loodusliku kautšukiga 19. sajandi algupoolel. Ent see kulus kiiresti, seetõttu tundus kummiga kaetavate rataste tulevik olevat tume. Nõnda oli see seni, kuni asja võttis otsusekindlalt käsile Charles Goodyear, leiutaja USA-st Connecticutist. Aastal 1839 leiutas Goodyear vulkaniseerimise, mille käigus kautšukit töödeldi kõrgel temperatuuril ja surve all väävliga. See protsess muutis kautšuki palju kergemini vormitavaks ning parandas suuresti selle  kulumiskindlust. Täiskummist rehvid võitsid küll populaarsust, ent need panid sõiduki kõvasti rappuma.

Aastal 1845 sai šoti insener Robert W. Thomson patendi pneumaatilisele ehk õhktäitega rehvile. Ent äriline edu hakkas õhkrehvi saatma alles siis, kui John Boyd Dunlop, kes ka oli šotlane, asus parandama oma poja jalgratta sõiduomadusi. Dunlop patenteeris uue rehvi aastal 1888 ning asutas oma kompanii. Sellegipoolest tuli õhkrehvi täiustamise käigus ületada veel märkimisväärseid takistusi.

Kord 1891. aastal avastas üks prantsuse jalgrattur, et tema rattakumm on tühi. Ta üritas seda parandada, ent see tal ei õnnestunud, sest kummi polnud võimalik ratta küljest eemaldada. Ta pöördus abi saamiseks kaasmaalase Édouard Michelini poole, kes oli kautšuki vulkaniseerijana tuntuks saanud. Michelinil kulus selle rattakummi parandamiseks üheksa tundi. See ajendas teda töötama välja õhkrehvi, mida sai remontimiseks hõlpsasti rattalt eemaldada.

Michelini rattakumme saatis selline edu, et järgmisel aastal oli nende õnnelikeks kasutajateks juba 10 000 jalgratturit. Üsna pea hakati õhkrehve kasutama prantsuse reisijate suureks rõõmuks ka Pariisi tõldadel. Demonstreerimaks, et õhkrehve oleks võimalik kasutada ka mootorsõidukite puhul, varustasid vennad Édouard ja André nendega aastal 1895 ühe võidusõiduauto, ent see finišeeris viimasena. Kuid ikkagi äratasid need eriskummalised rehvid inimestes sedavõrd suurt hämmingut, et nad üritasid rehve katki lõigata, et vaid näha, mida need Michelini-vennaksed neisse olid peitnud!

1930. ja 1940. aastatel hakkasid sellised uued vastupidavad materjalid nagu viskoossiid, nailon ja polüester asendama hapramaid materjale puuvilla ja looduslikku kautšukit. Pärast Teist maailmasõda töötati välja rehv, mis kinnitus õhukindlalt otse veljele, mistõttu saadi loobuda õhukindlast sisekummist. Hiljem lisandus teisigi uuendusi.

Tänapäeval nõuab rehvi valmistamine enam kui 200 liiki toorainet. Ja tänu nüüdisaegsele tehnoloogiale võivad mõned rehvid uhkeldada sellega, et peavad vastu 130 000 kilomeetrit või enamgi, mõned aga sellega, et taluvad võidusõiduautode mitmesajakilomeetrist tunnikiirust. Sealjuures on rehvid muutunud tavatarbijale taskukohasemaks.

Kuidas rehve valida

Mootorsõiduki omanikuna võib su ees seista keerukas ülesanne hankida uued rehvid. Kuidas jõuda selgusele selles, millal on õige aeg rehvid välja vahetada? Selleks tuleb regulaarselt uurida, kas ei ilmne rehvidel märke kulumisest või vigastustest. * Tootjad on varustanud rehvid kulumisnäidikutega, mida üldiselt kutsutakse kulumismärkideks, et oleks näha, millal rehvid pole enam kasutuskõlblikud. Kulumismärgid on protektori mustri pikitriipudega risti asetsevad tugevad kummist ribad. Hea oleks kontrollida ka, kas protektor pole lahti tulnud, randivitsad esile tunginud, rehvi külgedele kühmusid tekkinud või muid ebakorrapärasusi ilmnenud. Kui peaksid midagi sellist märkama, ei tohiks sõitu jätkata enne, kui rehv on parandatud või välja vahetatud. Kui tegemist on uute rehvidega, võib müüja garantiikirja olemasolu korral asendada kahjustatud rehvi soodustingimustel uuega.

 Samal teljel asuvad rehvid peaksid olema ühesugused. Juhul, kui sa paigaldad vaid ühe uue rehvi, vali sellele paariliseks kõige sügavama protektorimustriga rehv, et pidurdamisel haardumist tasakaalustada.

Valiku tegemine kõigi nende rehvitüüpide, -suuruste ja -mudelite vahel võib valmistada parasjagu peamurdmist. Ent kui saad vastuse mõnele võtmeküsimusele, muutub ülesanne märgatavalt kergemaks. Kõigepealt vaata läbi sõiduki tootja soovitused. Silmas tuleb pidada sõiduki kohta käivaid konkreetseid nõudeid, näiteks nõudeid rehvi ja ratta suuruse, sõiduki põhja kõrguse ning lubatud koormuse kohta. Oluline on ka sõiduki konstruktsioon. Moodsatele sõidukitele, millel on mitteblokeeruvad pidurid, veojõukontrollsüsteem ja nelikveosüsteem, on nähtud ette spetsiifilise koormuskarakteristikuga rehvid. Rehvide täpsed tehnilised andmed võib tavapäraselt leida sõiduki kasutusjuhendist.

Veel üks arvestatav tegur on teeolud. Kas sa kasutad oma sõidukit peamiselt sillutamata või sillutatud teedel, vihmase või kuiva ilmaga? Võib arvata, et sa teed sõite erisugustes oludes, sellisel juhul vajad sa ehk universaalrehve.

Kaaluda tuleks ka rehvi vastupidavust ja haardejõudu. Üldiselt võttes, mida pehmem on protektori materjal, seda suurem on rehvi haardumine, ent ka kulumiskiirus. Kui aga protektori materjal on suhteliselt kõva, on rehvi haardumine küll väiksem, kuid rehv peab tõenäoliselt kauem vastu. Nimiandmeid ja -tingimusi võib tavapäraselt leida kaupluse müügidokumentidest. Ära unusta, et eri tootjate rehviandmed on erisugused.

Kui oled oma otsinguid juba lähemalt piiritlenud, võib sinu lõpliku valiku määrata hind. Tuntud tootjad tagavad üldiselt parema kvaliteedi ja garantiitingimused.

Rehvide hooldamine

Rehvide korralikul hooldamisel tuleb pidada silmas kolme asja: õiget rehvirõhku, rehvide regulaarset ümberasetamist ning rataste tasakaalustamist ja kokkujooksu. Õige rehvirõhu hoidmine on väga oluline. Kui rehvis on liiga suur rõhk, kulub mustripinna keskmine osa enneaegselt. Ent kui rehvirõhk on liiga madal, kulub rehv mõlemast servast üleliia ning suureneb sõiduki küttekulu.

Õhu väljavoolu tõttu kummist langeb rehvirõhk kuu aja jooksul 0,05 baari või enam. Seepärast  ära arva, et sa saad rehvide välise vaatluse põhjal öelda, kas need on korralikult täis pumbatud. Kummitootjate Liidu väitel „võib rõhk rehvis väheneda koguni poole võrra, ilma et rehv lömmi vajuks”. Seetõttu kasuta rehvirõhu jälgimiseks rõhumõõturit ning tee seda vähemalt kord kuus. Paljud sõidukiomanikud hoiavad seda mõõturit käepäraselt kindalaekas. Alati, kui vahetad mootoriõli, kontrolli ka rehve, kuid ainult siis, kui rehvid on jahtunud – teiste sõnadega, kui sõidust on möödunud vähemalt kolm tundi või kui rehvidega on eelnevalt sõidetud alla pooleteise kilomeetri. Rehvirõhu tehnilised tingimused on tavaliselt kirjas sõiduki käsiraamatus või juhipoolsel uksel või kindasahtlis paikneval sildil. Rappuva sõidu vältimiseks ära püüa rehve pumbates saavutada maksimaalset sildil toodud rõhku.

Rehvid peavad kauem vastu ja kuluvad ühtlasemalt, kui neid regulaarselt ümber asetada. Juhul, kui sõiduki tootja teisiti ei soovita, oleks kasulik asetada rehvid ümber iga 10 000–13000 kilomeetri järel. Ka siinjuures tuleks sõiduki kasutusjuhendist järele vaadata, milline on soovitatav ümberasetusskeem.

Kõigele lisaks lase kontrollida rataste kokkujooksu igal aastal või alati, kui märkad ebatavalist vibratsiooni või mingit kõrvalekallet auto roolimise juures. Kuna sõiduki vedrustus on konstrueeritud nõnda, et oleks tagatud rataste õige kokkujooks erisuguse koormuse korral, on normaalsest kulumisest tingituna vajalik rehve perioodiliselt kontrollida ja kokkujooks õigeks seada. Autoteeninduse spetsialistil vedrustuse ja rataste kokkujooksu alal peaksid olema oskused sõiduki veermikku õigesti reguleerida, mis tagab maksimaalse rehvide vastupidavuse ja sõidukvaliteedi.

„Intelligentsed” rehvid

Mõned autod hoiatavad juhti arvuti vahendusel, kui rehvirõhk peaks jääma allapoole lubatud piiri. Mõningad rehvid tagavad rõhu kadumisel turvalise sõidu lühikeseks ajaks, mõningad aga sulgevad torkeaugu korral õhulekke. Jah, insenerid konstrueerivad sõiduomaduste pideva parandamise nimel aina uusi rehve.

Kuna moodsate sõiduvahendite puhul kasutatakse järjest paremate omadustega materjale, turvisemustreid, vedrustust ning rooli- ja pidurdusseadmeid, muudavad rehvid sõidukijuhtimise nii hõlpsamaks kui ka turvalisemaks.

[Allmärkus]

^ lõik 15 Vaata leheküljel 21 toodud rehvide kontrollimise meelespead.

[Teabegraafika/pildid lk 21]

Rehvihoolduse meelespea

Visuaalne kontroll:

□ Kas külgkattes on mõhnasid?

□ Kas mustri pealispinnal on näha traate?

□ Kas mustri sügavus vastab nõuetele või kas on rehvi kulumismärgid näha?

Lisaks pööra tähelepanu:

□ Kas rehvirõhk vastab sõiduki tootja soovitatud rõhule?

□ Kas oleks aeg rehvid ümber asetada? (Järgi tootja soovitatud läbitavat kilometraaži ja ümberasetusskeemi.)

□ Kas muutunud ilmastikuoludest tingitult tuleks paigaldada teistsugused rehvid?

[Pilt]

Kulumismärk

[Joonis lk 20]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Rehvi osad

Protektor tagab haardumise

Vööd stabiliseerivad ja tugevdavad protektorit

Külgkate kaitseb rehvi külge kahjustuste eest sõiduteel või vastu kõnnitee serva sõitmisel

Sarrus annab rehvile tugevuse ja elastsuse

Sisekiht ei lase õhul rehvist välja pääseda

Rant tagab õhutiheda liite veljega

[Pildid lk 19]

Varasema aja jalgratas ja auto, mis mõlemad olid varustatud õhkkummidega, ning töö algusaegade rehvivabrikus

[Allikaviide]

The Goodyear Tire & Rubber Company