Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Hädamaandumine

Hädamaandumine

 Hädamaandumine

JUTUSTANUD CÉSAR MUÑOZ

Veetnud toreda puhkuse oma sugulaste juures Mehhikos Monterreys, asusin tagasiteele Méxicosse, kus ma töötan Jehoova tunnistajate harubüroos. Oli 2002. aasta 1. detsember, pühapäev. Lennuk startis õhtul kell seitse.

 PÄRAST umbes poolteisetunnist rahulikku lendu alustas lennuk maandumist. Äkki tõusis aga lennuk järsult ülespoole ning kõik pardalolijad kohkusid altpoolt kostuvast hirmsast mürinast. Seejärel teatas kapten, et telik on kinni kiilunud ega tule välja. Mõned hirmunud reisijad hakkasid nutma, teised palvetasid valju häälega. Mõtlesin, mis saab edasi.

Kapten andis teada, et püüab teha midagi teliku välja laskmiseks. Niisiis lasi kapten lennukil umbes tunni aja jooksul México linna kohal lennates üles-alla ja küljelt küljele rappuda. Niisugune rappumine oli mitu korda hullem igasugusest lõbustuspargis atraktsioonidel sõidust. Midagi mõnusat selles sõidus küll ei olnud. Kapten teadustas jälle: „Peame kahetsusega teatama, et telik ei tule välja. Ainus võimalus on ilma ratasteta hädamaandumine.” Vaatasime ahastusega üksteisele otsa, kartes kõige hullemat.

Meile anti juhised hädamaandumiseks. Pidime võtma kingad jalast ja kõrvaldama kõik, mis võiks tekitada vigastusi, samuti istusime soovitatud asendisse. Olin kindel, et lennuk puruneb maandumisrajal. Palvetasin Jehoova Jumala poole ning tundsin, kuidas ta täitis mind rahutundega (Filiplastele 4:6, 7).

Olin tihti kuulnud, et kui inimene seisab surmaga silmitsi, jookseb tal terve elu silme eest läbi ning ta mõtleb sellele, mida oleks pidanud teisiti tegema. Nii tundsin ka mina kurvastust, et ma polnud rääkinud Jumala Kuningriigist enda kõrval istuvale tüdrukule, ning otsustasin, et kui jään ellu, kasutan teistele kuulutamiseks igat võimalust. Analüüsisin ka kiiresti oma jumalateenistust.

Kui lennuk hakkas maanduma, nägin all tuletõrje- ja kiirabiautosid ning suurt inimhulka. Seejärel tundsime tohutut põrutust, kui lennuk vastu maandumisrada mürtsatas. Lennuki hõõrdumisest maandumisrajaga lendas sädemeid. Tuletõrjeautod mõlemal pool maandumisrada hakkasid kohe lennukit veega uhtuma, et seda maha jahutada.

Pärast väga pingelisi hetki jäi lennuk seisma. Hakkasime kõik aplodeerima, olles ülimalt õnnelikud, et piloot oli suutnud selle olukorraga toime tulla. Seejärel anti meile korraldus lennukist otsekohe evakueeruda. Suundusime kiiremas korras väljapääsu poole ja libistasime end järsust kaldteest alla maandumisraja kõrvale murule.

Seistes lennukist ohutus kauguses ja värisedes üleelatust, vaatasin risti üle maandumisraja lebavat lennukit. Õnneks said vaid vähesed reisijad vigastada, ja sedagi üsna kergelt. Mõningatele anti kiirabiautodes abi šokist ülesaamiseks.

Jõudsin koju plaanitust neli tundi hiljem. Kuid kõike arvesse võttes olin õnnelik, et üldse elus olin. See õnnetus pani mind mõtlema. Mõistsin, kui ebakindel on inimelu. Selle võib kaotada vaid hetkega. Siis, kui surm on silme ees, võib olla juba liiga hilja oma elu muuta või tehtule midagi juurde lisada. Nüüd hindan ma palju rohkem võimalust oma elu targalt kasutada ning soovin elada nii, et iga minu elupäev Jumal Jehoova teenistuses oleks tähendusrikas (Laul 90:12).