Hüppa sisu juurde

 Piibli seisukoht

Kas diplomaatia toob maailma rahu?

Kas diplomaatia toob maailma rahu?

KAS sa tahaksid, et sõdimine lõpeks? Kindlasti peab nii riigisisestele kui ka rahvusvahelistele konfliktidele leiduma mingi diplomaatiline lahendus. Paljud arvavad, et sõdimisele võiks lõpu teha riigijuhtide koostöö. Võib-olla oled sa aga diplomaatias pettunud. Diplomaadid on juba sajandeid ratifitseerinud lepinguid, formuleerinud resolutsioone ja pidanud tippkohtumisi, kuid see on lahendanud lõplikult vaid üksikud probleemid.

Piiblis räägitakse üsna palju diplomaatiast ja rahust ning see vastab ka järgmistele küsimustele: Millised tegurid takistavad diplomaatial rahu toomast? Kas kristlased peaksid tegelema diplomaatiaga? Kuidas saavutatakse tõeline rahu?

Mis takistab rahu saavutamist?

Piiblis on mitu jutustust, mis näitavad, et silmast silma kohtumine võib tuua rahu. Näiteks  suutis Abigail veenda Taavetit ja ta sõjaväge loobuma tema perele kätte maksmast (1. Saamueli 25:18—35). Jeesus rääkis tähendamissõna kuningast, kellel ei jäänud muud üle, kui saata oma saadikud rahu sõlmima (Luuka 14:31, 32). Niisiis tunnistab Piibel, et vahel on tänu diplomaatiale suudetud konflikte lahendada. Miks on siis aga rahuläbirääkimistel nii vähe edu?

Piibel ennustas, et me elame praegu raskel ajal. Kurat-Saatana kurja mõju tõttu on inimesed ”vastu igasugusele kokkuleppele, . . . raevukad, hea põlgajad, petised, kangekaelsed, uhkust täis” (2. Timoteosele 3:3, 4, UM; Ilmutuse 12:12). Peale selle andis Jeesus teada, et praeguse elukorralduse lõpu tunnusmärgiks on ”sõjad ja sõjasõnumid” (Markuse 13:7, 8). Kes eitaks seda, et sõdu peetakse aina rohkem? Kas on siis midagi imestada, et rahupüüdlused tihtipeale liiva jooksevad?

Mõtle ka sellele, et kuigi diplomaadid püüavad sõdu ära hoida, on nende peamiseks eesmärgiks edendada omaenda riigi huve. See on diplomaatia tuum. Kas kristlased peaksid end diplomaatiaga siduma?

Ükskõik milline poleks ka diplomaatide motiiv, pole neil ei oskusi ega jõudu lahendada maailma probleeme lõplikult

Kristlased ja diplomaatia

Piibel soovitab: ”Ärge lootke õilsate peale, inimlaste peale, kelle käes ei ole abi!” (Laul 146:3). Ükskõik milline poleks ka diplomaatide motiiv, pole neil ei oskusi ega jõudu lahendada maailma probleeme lõplikult.

Kui Pontius Pilaatus Jeesuse üle kohut mõistis, ütles Jeesus: ”Minu riik ei ole sellest maailmast; oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!” (Johannese 18:36). Rahuplaane rikuvad tihtilugu natsionalistlik vihavaen ja omakasupüüdlikkus. Seepärast ei sekku kristlased selle maailma konfliktidesse ega diplomaatiasse.

Kas see tähendab, et kristlased on maailma probleemide suhtes ükskõiksed? Kas nad on teiste kannatuste suhtes tundetud? Mitte sugugi. Piibel kirjeldab tõelisi jumalateenreid kui inimesi, kes ”ohkavad ja ägavad” kõigi hirmsate asjade pärast, mis nende ümber toimuvad (Hesekiel 9:4). Kristlased lihtsalt loodavad selle peale, et Jumal toob rahu, nagu ta on seda lubanud. Kas sõdade lõpetamine kindlustabki rahu? Jumala Kuningriik suudab kindlasti sõjad lõpetada (Laul 46:9, 10). Kuid lisaks sellele tagab see kõigile maakera elanikele ka täieliku turvatunde ja heaolu (Miika 4:3, 4; Ilmutuse 21:3, 4). Niisugust rahu ei suuda ealeski tuua diplomaatia ega mingisugused rahuorganisatsioonide pingutused.

Piibli ennustused ja ajalugu näitavad selgelt, et diplomaatiale lootmine toob vaid pettumust. Need, kes loodavad rahutoomises Jeesus Kristuse peale ja toetavad Jumala Kuningriiki, näevad, kuidas saavutatakse tõeline rahu. Peale selle võivad nad sellest rahust rõõmu tunda igavesti (Laul 37:11, 29).