Tuuleveskid – minevikumälestised

„ÄRGAKE!” HOLLANDI-KORRESPONDENDILT

SELLISED 17. sajandi Hollandi kunstnikud nagu Jacob van Ruisdael, Meindert Hobbema, Rembrandt van Rijn ja teised kujutasid oma maalidel ja gravüüridel tihti tuuleveskeid. Ja see pole ka ime. Tollal ilmestas Hollandi maastikku ligikaudu 10 000 tuulikut. Need pilkupüüdvad ehitised polnud aga vaid kunstnike inspiratsiooniallikad. 15. sajandi algusest 19. sajandi lõpuni täitsid tuuleveskid ülesannet, mille tarvis praegu diisel- ja elektrimootoreid kasutatakse. Nad tootsid energiat vee pumpamiseks, vilja jahvatamiseks, puidu saagimiseks ja paljude muude tööde tegemiseks. Erinevalt praegusaegsetest mootoritest tootsid aga tuuleveskid energiat keskkonda saastamata.

Kuidas tiivad liikuma pannakse

Hollandis võib veel tänapäevalgi imetleda sajanditevanuseid tuulikuid, kuigi neid on alles vaid tuhande ringis. Kas sooviksid nende tuulepüüdjate kohta rohkem teada saada? Külastagem siis 350 aastat vana tuuleveskit, mis asub Kesk-Hollandis kauni Vechte jõe ääres.

On ilus kevadhommik. Jan van Bergeijk, kes töötab möldrina, pakub meile kõigepealt tassi kuuma, auravat kohvi ning ütleb, et ilm on veski töölepanemiseks ideaalne. Kõigepealt tuleb tuuliku pea tuulde pöörata. Jan selgitab, kuidas seda tehakse, astudes endast kaks korda suurema puuratta kodaratele. See ratas on ühendatud tuuleveski peaga. Jan keerab ratast, pöörates nii pea asendisse, kus tuuliku 13-meetrised tiivad kõige enam tuult püüavad. Seejärel lukustab ta ratta maa külge, et see liikuma ei hakkaks. Siis tõmbab Jan iga tiiva sõrestikule purjeriide. Pärast keti kinnitamist laseb Jan pärsi lahti ja nii võtavad tiivad tuult ning hakkavad aeglaselt liikuma. Vaatame mõnda aega imetlusega, kuidas tuuliku tiivad õhus vuhisevad. Siis kutsub Jan meid tuuleveski sisse, et näha, kuidas see seestpoolt töötab.

Pilk tuuleveski sisse

Ronime mööda järsku treppi üles ja jõuame tuuliku pea sisse, kus paikneb horisontaalne puuvõll, mille külge on kinnitatud tuuleveski tiivad. Tänu hammas- ja pulkratastele paneb horisontaalne võll liikuma püstvõlli. Kui märkame lähedal rippumas searasva, ütleb Jan, et sellega määritakse kivilaagreid, millel pöörleb puust võll. Tammepuust hammasrataste määrimiseks kasutab ta aga meevaha. Siin näitab Jan meile ka seda, kuidas tiibade liikumist on võimalik aeglustada. Ühe ratta ümber on puust tallad. Kui neid kokku suruda, toimivad need nagu pidurid, kui neid aga järele anda, hakkavad tiivad vabalt pöörlema.

 Kui me ettevaatlikult järsust trepist alla läheme, silmitseme püstvõlli, mis ulatub tuuliku ülaosast põrandani välja. Tunneme tuulikus vana puidu lõhna ja kuuleme, kuidas rattad liikudes nagisevad. Püstvõlli jalamil on teine hammas- ja pulkrataste konstruktsioon. See masinavärk paneb liikuma vesiratta. Seisatame korra, et vaadata pöörlevat ratast ning kuulata veepladinat ja tuuliku tiibade vihinat. Tundub, nagu oleksime ajas tagasi läinud. Oleme kõigest vaimustuses ja rõõmsad.

Elu tuuleveskis

Mõningates veskites, näiteks jahuveskis, polnud vanasti elamiseks ruumi. Kogu tuuliku sisemuse täitsid mehaanilised osad ning mölder elas oma perega tavaliselt tuuleveski kõrval talus. Niisuguses tuuleveskis, kus meie parasjagu oleme, olid aga olemas ka eluruumid.

Tuulikus elamine võib tänapäeval tunduda romantilisena, vanasti oli see siiski kõike muud kui tore. Esimesel korrusel oli elu- ja magamistuba. Seal oli kaheinimesevoodi, kööginurgake ja sahver. Kuni 20. sajandi keskpaigani asus käimla väljas. Jan ütleb, et suure perega möldrid, näiteks need, kellel oli enam kui kümme last, mõtlesid välja kõikvõimalikke kohti, kuhu oma lapsi magama panna. Vahel magas kõige noorem laps oma vanemate voodi all, teised lapsed aga kas elutoas või teisel korrusel, vahel isegi kolmandal korrusel otse ragisevate rataste all.

Mõningaid veskeid kasutati selleks, et kuivatada poldreid – madalaid maa-alasid, mis võisid varem olla järve- või merepõhi. Need veskid pidid pumpama vett nii päeval kui ka öösel. Tuuleveskid olid rajatud keset tuulist lagendikku, ja nii oli tuuleveskis alati külm ja kõle. Kui mõelda veel tugevatele tuultele ja äikesetormidele, on selge, et tuuleveski elanike elu polnud sugugi kerge. Praegu on Hollandi tuuleveskitest asustatud umbes 150 ning enamasti elavad seal oskuslikud möldrid.

Tuulikud mitmeks otstarbeks

Samal ajal kui tuulik vett pumpab, läheme meie välja ja istume pingile. Jan räägib meile, millisel otstarbel on tuulikuid kasutatud – jahuveskeid teravilja jahvatamiseks, kuivendusveskeid vee jõkke või reservuaari pumpamiseks, õliveskeid seemnetest õli eraldamiseks, paberiveskeid paberi valmistamiseks, saeveskeid puidu lõikamiseks  jne. Esimene veski, mis oli mõeldud kuivendamiseks, ehitati 15. sajandi alguses. Hiljem kasutati selliseid veskeid mitme Amsterdami lähedal asuva järve, näiteks Schermeri, Beemsteri ja Wormeri kuivendamiseks.

Praegu elavad ja töötavad sajad tuhanded hollandlased maa-alal, mis oli varem järvevee all. Hollandi kõige suurem lennujaam, mis asub Amsterdami lähedal, on rajatud kuivendatud järve põhjale. Reisijad, kes kõnnivad lennujaamas, asuvad tegelikult neli meetrit allpool merepinda. Siiski pole põhjust karta, et lennureisist võiks saada merereis. Pumbajaamad, millele annavad energiat diisel- ja elektrimootorid (tuulikute järeltulijad), töötavad ööpäev läbi, et hoida reisijate jalgealust kuivana.

Suhtlevad tuulikud

Samal ajal kui seisame tuuliku vihisevate tiibade lähedal, küsib Jan, kas oleme kuulnud suhtlevatest tuuleveskitest. „Suhtlevatest tuuleveskitest? Ei,” vastame meie. Jan selgitab, et Hollandi laugel maastikul võib tuuleveskeid näha kilomeetrite kaugusele ja tänu sellele on möldrid saanud oma kaugetele naabritele tuuleveski tiibade asendi kaudu sõnumeid saata. Näiteks, kui mölder tegi väikese pausi, asetas ta tuuliku tiivad horisontaalselt ja vertikaalselt (A). Diagonaalselt asetatud tiivad tähendasid aga seda, et mölder pole tööl (B). Sellises asendis olid tiivad ka halva ilma korral, et hoida need nii madalal kui võimalik, mis vähendas pikse sisselöömise ohtu. Kui tiib jäeti peatuma enne kõige kõrgema punktini jõudmist, väljendas mölder sellega oma rõõmu ja ootust (C). Kurbust ja leina kujutas aga see, kui tiib jäeti seisma pärast seda, kui see oli kõige kõrgemast punktist veidi allapoole liikunud (D).

Hollandis oli ka palju kohalikke tavasid. Näiteks Amsterdamist põhja pool oli kombeks kaunistada tuulikuid pidulikel sündmustel, näiteks pulmade ajal. Neil puhkudel asetati tuuliku tiivad diagonaalselt ning tiibade vahele riputati kõiksugu kaunistusi. Teise maailmasõja ajal, mil Holland oli Saksa armee poolt okupeeritud, kasutati tuuliku tiibade asendit, et hoiatada peidus olevaid inimesi peatse haarangu eest. Need ja teised huvitavad faktid tegid meie kohtumise mölder Janiga meeldejäävaks sündmuseks.

Mõned aastad tagasi leidsid Hollandi tuulikute säilitamiseks tehtud pingutused avalikku tunnustust, kui ÜRO Hariduse, Teaduse ja Kultuuri Organisatsioon kandis Rotterdami sadamalinna lähedal asuva Kinderdijki 19 tuuleveskit maailmapärandi nimistusse. Nii et tuuleveskid, mis olid kunagi niisama hästi kui vabrikud, on meie ajal saanud kultuurimälestisteks. Peale selle aitavad paljud vabatahtlikud kogu Hollandi tuuleveskeid nii säilitada kui ka kaitsta. Tänu nende inimeste pingutustele võivad kõikjalt maailmast tulnud turistid näha mõningaid neist tuuleveskitest, mis inspireerisid möödanikus kuulsaid kunstnikke.

 [Kast/pildid lk 23]

Tuuleveskite ekspordikeeld

Umbes 300 aastat tagasi muutusid tuuleveskid väga populaarseks ja Hollandist viidi tuuleveskite osasid välja lastitäite viisi. Peale selle otsisid välismaalased Hollandist inimesi, kes oskaksid tuuleveskeid kavandada, ehitada ja korras hoida, ning pakkusid neile tööd teistes riikides. Peagi hakati hollandi tüüpi tuulikuid ehitama nii Baltimaades, Hispaanias, Iirimaal, Inglismaal, Portugalis, Prantsusmaal kui Saksamaal. 18. sajandi keskpaigaks oli tuuleveski osasid nii väheseks jäänud, et Hollandi valitsus pidi asjasse sekkuma. 1752. aasta veebruaris keelustas valitsus tuuleveskite eksportimise. Hollandi ajaloolase Karel Davidsi sõnul ei tohtinud sellest ajast alates aidata ühelgi välismaalasel osta, ehitada ega transportida ühtki Hollandi tuuleveski osa ega eksportida ühtki tööriista, mida kasutati tuuleveskite ehitamiseks. Kes ütles, et kaubanduspiirangud ja tööstusspionaaž on nüüdisaja nähtused?

[Pildid]

All: Jan pöörab tuuleveski pea tuulde; pulk- ja hammasrattad; elutuba

[Allikaviide]

Kõik fotod: Stichting De Utrechtse Molens

[Joonis/pildid lk 22]

(Vt trükitud väljaannet.)

A

B

C

D

[Pildi allikaviide lk 21]

„De Saen”, Peter Sterkenburg, 1850: Kooijman Souvenirs & Gifts (Zaanse Schans Holland)