Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kümne miljoni raamatuga klaasmaja

Kümne miljoni raamatuga klaasmaja

 Kümne miljoni raamatuga klaasmaja

„ÄRGAKE!” PRANTSUSMAA-KORRESPONDENDILT

MÖÖDA puust astmeid tuulisele esplanaadile jalutavat külastajat rabavad neli kõrget klaastorni, mis tekitavad lausa aukartust. See pole kaugeltki tavaline kompleks. Seine’i kallastel paikneb ultramoodne Prantsusmaa Rahvusraamatukogu. Võib öelda, et selle valmimine kestis sajandeid.

Ammune algus

Aastal 1368 kogus Charles V ligi tuhat käsikirja Pariisi Louvre’i kindluse torni. Alles pärast Saja-aastast sõda hakkasid aga Prantsusmaa kuningad püsikollektsiooni looma. Raamatukogu rikastasid kuningakoja soosingu taotlejate kingitused ja pärandused, kuid lisaks sellele ka raamatud, mida Euroopast ja Idamaadest tõid kaasa meresõitjad ja saadikud ning sõdurid sõjasaagi osana. 16. sajandil pani François I aluse seaduspärasele hoiustamisele, sätestades seaduse, mis nõudis, et kuninga raamatukokku toodaks iga ilmunud raamat.

Pärast seda, kui kuninga raamatukogu oli mõnda aega majutatud mitmetesse kuninga maaresidentsidesse, viidi see tagasi Pariisi, kus see rüüstati ususõdade ajal (1562–1598). Raamatukogu leidis endale püsivama kodu aastal 1721. Pärast Prantsuse revolutsiooni ajal toimunud religioossete ja aristokraatlike kogude konfiskeerimist sai raamatukogu enda valdusse sadu tuhandeid raamatuid, käsikirju ning reproduktsioone. Kuna kollektsioon oli hindamatu väärtusega, tuli iseäranis teravalt esile olemasolevate hoonete pidev ruumikitsikus.

Tohutu kasv

Aastal 1868 ehitati ja pühitseti üheksa klaaskupliga lugemissaal. Selle kavandas arhitekt Henri Labrouste, see mahutas 360 lugejat ja selles paiknes ligi 50 000 raamatut. Kõrvalolevates raamatuhoidlates oli ruumi veel miljoni köite jaoks. Kuuekümne aastaga kasvas aga raamatute arv selles raamatukogus üle kolme miljoni!

Loendamatutest renoveerimistöödest ja laiendamistest ei piisanud, kuna igal aastal vajati juurde kolme kilomeetri pikkuses riiuleid, et mahutada pidevalt lisanduvat raamatute ja ajakirjade tulva. Lõpuks aastal 1988 kuulutas president François Mitterrand välja projekti oletatavalt „maailma suurima ja moodsaima raamatukogu” ehitamiseks. See pidi „hõlmama kõiki teaduse valdkondi, olema kõigile ligipääsetav, kasutama moodsaimat teabe-edastustehnoloogiat, võimaldama konsulteerida kaugetest paikadest ja olema ühendatud teiste Euroopa raamatukogudega”.

Uue raamatukogu projekteerimiseks kuulutati välja rahvusvaheline konkurss. Esitati peaaegu 250 kavandit. Lõpuks kiideti heaks Prantsusmaa vähetuntud arhitekti Dominique Perrault’ kavand. Tema ideeks oli tohutu nelinurkne alusplaat (plintos), mille igas nurgas oleks püstises asendis oleva avatud raamatu kujuline torn. Kriitikud halvustasid ideed hoida raamatuid klaastornides – mida nad kutsusid päikeseahjudeks –,  kus raamatud on pideva päikesevalguse ja kuumuse käes. Kompromissina otsustati, et akende taha ehitatakse raamatute kaitseks puidust sirmid ning et kõige hinnalisemaid dokumente säilitatakse plintose hoidlates.

Kolimisraskused

Veel üks raske ülesanne oli kümne miljoni raamatu kolimine, millest paljud olid äärmiselt haprad ja haruldased, nagu raamatukogu kaks Gutenbergi Piibli eksemplari. Eelmised kolimised polnud toimunud sugugi ilma vahejuhtumiteta. Ühe pealtnägija andmeil kukkus 1821. aasta kolimisel palju raamatuid kaarikutelt tänavaporisse. Seekord kavatseti üleviimine korraldada teaduslikumatel alustel.

1998. aastal alustas grupp spetsialiste hiiglasliku tööga paigutada ümber miljonid raamatud. Et vältida kahjustusi, vargust ja kaotsiminekut, transporditi raamatuid pitseeritud vee- ja tulekindlates ning amortisaatoritega kappides. Peaaegu terve aasta vedas kümme märgistamata veoautot (mis oli veel üheks ettevaatusabinõuks) läbi Pariisi kurikuulsate liiklusummikute iga päev 25 000 kuni 30 000 raamatut nende uude koju.

Teadmiste varakamber

Uus raamatukogu on jaotatud kaheks tasandiks. Ülemises aias (haut-de-jardin) on 1600 istekohta tavakülastajatele ja seal on vaba juurdepääs ligi 350 000 raamatule. Alumise aia (rez-de-jardin) tasandil on 2000 istekohta, mis on reserveeritud uurimistöö tegijatele.

Raamatukogu on ehitatud miniatuurse metsa ümber. Punastest vaipadest ja puitseinpannoodega sisekujundus ning puidust sisustus loovad sooja, pingevaba õhkkonna, mis soodustavad keskendumist ja uurimistööd. Siin on ka audiovisuaalvahendite ruum, kus külastajad saavad kasutada CD-ROMe, videoid, helisalvestisi ja tuhandeid digitaalkujutisi ja -raamatuid.

Prantsusmaa raamatukogul on nüüd piisavalt riiuleid, et mahutada raamatuid lähema 50 aasta jooksul. Väärib tõesti mõtisklemist, missuguseid tohutuid pingutusi tehti säärase teadmiste varakambri ehitamiseks ja hoidmiseks!

[Pilt lk 24]

1868. aastal ehitatud lugemissaal

[Allikaviide]

© Cliché Bibliothèque nationale de France, Paris

[Pildi allikaviide lk 25]

©Alain Goustard/BNF. Architect: Dominique Perrault. © 2002 Artists Rights Society (ARS), New York/ADAGP, Paris