Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kaitse oma kuulmist!

Kaitse oma kuulmist!

 Kaitse oma kuulmist!

„Kogu maailmas on rohkem kui 120 miljonit kuulmispuudega inimest.” (Maailma Tervishoiuorganisatsioon)

KUULMISVÕIME on kallihinnaline and. Kui me aga vananeme, nõrgeneb meie kuulmine järk-järgult. Ja näib, et praegune müra- ning kärarikas ühiskond on seda protsessi kiirendanud. Üks kurtide instituudi vanemteadur USA-st Missouri osariigist Saint Louisist märkis: „Umbes kolm neljandikku ameeriklaste kuulmiskahjustustest ei ole põhjustatud mitte ainult vananemisest, vaid ka sellest, mida inimene on oma kõrvadele lasknud elu jooksul osaks saada.”

Lühiajaline intensiivne müra võib kahjustada sisekõrva õrnu struktuure. Sagedamini on aga kuulmiskahjustused „mürarikka töö, mürarikka vaba aja tegevuse ja mürarikka meelelahutuse koosmõju tagajärg”, ütles audioloog dr Margaret Cheesman. Mida sa teha võiksid, et oma kuulmist kaitsta? Et sellele küsimusele vastust leida, peaksid teadma üht-teist kuulmismeele talitluse kohta.

Helid, mida me kuuleme

Paistab, et meie elukeskkond muutub järjest mürarikkamaks. Paljud inimesed peavad iga päev taluma mitmesuguse tugevusega helisid alates sõiduautode, busside ja veoautode mürinast tänaval ning lõpetades elektritööriistade undamisega töökohal.

Vahel me ka ise süvendame probleemi sellega, et keerame heli liiga valjuks. Populaarseks on saanud kaasaskantavad CD- või kassettpleierid, millest kõrvaklappidega muusikat kuulatakse. Kanada Muusikute Kliiniku kaasasutaja Marshall Chasini sõnul näitavad Kanadas ja USA-s tehtud uuringud, et järjest suurem hulk noori kannatab kuulmiskahjustuste all, mille põhjuseks on ülikõva muusika kuulamine kõrvaklappidega.

 Aga millal on heli liiga vali? Heli kolm omadust on vältus, sagedus ja amplituud. Vältus osutab ajale, mille kestel heli kuuldakse. Heli sagedust ehk kõrgust kirjeldatakse helilaine võngete arvuga ühes sekundis ehk hertsides. Terve inimese kõrv suudab tajuda helisid, mille sagedus on 20 kuni 20 000 võnget sekundis.

Heli amplituudi ehk tugevust mõõdetakse detsibellides (dB). Tavalise kõne helitugevuse tase on ligikaudu 60 detsibelli. Audioloogid ütlevad, et mida kauem viibib inimene müras, mille tugevus ületab 85 detsibelli, seda ulatuslikum on sellest tulenev kuulmiskadu. Mida tugevam on heli, seda kiiremini tekivad kuulmiskahjustused. Ajakirjas „Newsweek” öeldi: „Meie kõrv suudab kahjustumata taluda kaks tundi trellpuuri mürinat (100 dB), kuid mitte rohkem kui 30 minuti pikkust viibimist lärmikas lõbustuskeskuses, kus mängitakse videomänge (110 dB).” Iga 10-detsibelline tõus helitugevuse skaalal tähendab umbes kümme korda tugevamat „helirünnakut” kõrvadele. Katsed näitavad, et valutunne tekib kõrvades umbes 120-detsibellise helitugevuse juures. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, võimaldavad mõned kodused stereoseadmed keerata heli kõvemaks kui 140 detsibelli! (Vaata allolevat kasti.)

Mõistmaks, mil moel võivad tugevad helid kuulmist kahjustada, vaadelgem, mis leiab meie kõrvas aset siis, kui sinna jõuab helilaine.

Kuulmismeele talitlus

Väliskõrva osa kõrvalest on kavandatud püüdma helilaineid ja juhtima neid kuulmekäiku, mille kaudu need jõuavad trummikileni. Sinna jõudes panevad helilained trummikile võnkuma ning trummikile omakorda paneb võnkuma keskkõrvas asuvad kolm kuulmeluukest. Edasi kanduvad võnked üle sisekõrva, vedelikuga täidetud luulisesse õõnsusse. Siin liiguvad võnked vedelikus läbi teo – sisekõrva teokojakujulise kuulmiselundi –, kus asuvad karvarakud. Teos oleva vedeliku vahendusel mõjutatakse karvarakkude jätkeid osalema närviimpulsside tekitamises. Need impulsid kanduvad edasi ajju, kus need dekodeeritakse ja kus neid tajutakse helina.

Limbiline süsteem võimaldab ajul otsustada, milliseid helisid tähele panna ja milliseid ignoreerida. Näiteks ema ei pruugi mängiva lapse häält üldsegi teadvustada, kuid ta reageerib momentselt hädakisale. Kaks kõrva võimaldavad  meil tajuda heli stereofooniliselt, mis on väga otstarbekas. Nii suudame kindlaks määrata heliallika asukoha. Kui aga heli koosneb kõnest, suudab aju mõista korraga ainult ühte sõnumit. „See ongi põhjus, miks ei suuda inimesed samal ajal, kui nad kuulavad kedagi telefoni teel, kuulata, mida ütleb keegi kõrvalseisja,” öeldakse raamatus „The Senses”.

Kuidas müra kahjustab kuulmist

Seda, kuidas tugevad helid võivad kuulmist kahjustada, aitab ehk kujutleda järgmine võrdlus. Üks töötervishoiu raport võrdleb sisekõrva karvarakumembraane nisupõlluga ning kõrva saabunud heli tuulega. Õrn tuulehoog – nagu keskmise tugevusega heli – kiigutab nisupäid, kuid ei tee neile kahju. Kui tuul tõuseb, muutub tugevamaks ka surve nisuvartele. Äkiline väga vali tuuleiil või pidev pikaajaline mõõdukas tuul võib nisutaimi lõplikult kahjustada, nii et need surevad.

Sama peab paika seoses müra ning sisekõrvas olevate väikeste õrnade karvarakkudega. Hetkeline vali kärgatus võib rebestada sisekõrva kudesid ja jätta armid, mis põhjustavad püsiva kuulmiskahjustuse. Ka pikaajaline viibimine suhteliselt tugevas mürakeskkonnas võib õrnu karvarakke püsivalt kahjustada. Olles kord kahjustatud, need enam ei taastu. Tagajärgedele võib lisanduda ka tinnitus – surisev, pinisev või üürgav heli peas või kõrvus.

Kaitse ja säilita oma kuulmist

Mõnikord on kuulmiskahjustus päritud või tekkinud mõne õnnetusjuhtumi tagajärjel. Üldjuhul me aga saame rakendada ettevaatusabinõusid, et oma kallihinnalist kuulmismeelt kaitsta ja säilitada. Võimalikest ohtudest kuulmisele tasub olla teadlik. „Oodata probleemi tekkimist ja alles siis midagi ette võtta on sama kui kanda päikesekaitsekreem nahale alles pärast põletust,” ütles üks audioloog tabavalt.

Sageli seisneb probleem rohkem selles, kuidas me kuulame, mitte niivõrd selles, mida me kuulame. Näiteks, kui sa kasutad kõrvaklappe, võiks helitugevus olla niisugune, mis ei takistaks sul kuulmast ümbritsevaid hääli. Kui su autos või kodus on stereosüsteemid keeratud nii valjuks, et tavalist kõnet pole võimalik kuulda, siis võib seda võtta kui indikaatorit selle kohta, et ka müra on piisavalt vali, et kahjustada kuulmist. Asjatundjad hoiatavad, et 2–3-tunnine 90-detsibellise müra käes viibimine võib kõrvu juba kahjustada. Mürarikkas keskkonnas on soovitatav kasutada kõrvatroppe või muid kuulmiskaitsevahendeid.

Lapsevanemad peaksid meeles pidama, et lapsed on kuulmiskahjustuste vastu kaitsetumad kui täiskasvanud. Ärge unustage, et ka mürategevad mänguasjad võivad kuulmisele ohtu kujutada. Mõni kõristatav lelu võib tekitada kuni 110-detsibellist häält!

Meie kõrvad on väikesed, õrnad ja imetlusväärsed mehhanismid. Tänu nendele võime kuulda väga mitmekesiseid ja kauneid hääli meid ümbritsevas maailmas. Kuulmine on kallihinnaline and, mida tasub kindlasti kaitsta.

[Kast lk 20]

Mõningate tavaliste helide ligikaudsed müratasemed

• Hingamine – 10 detsibelli

• Sosistamine – 20 detsibelli

• Kõnelemine – 60 detsibelli

• Liiklus tipptunnil – 80 detsibelli

• Toidumikser – 90 detsibelli

• Mööduv rong – 100 detsibelli

• Kettsaag – 110 detsibelli

• Mööduv reisilennuk – 120 detsibelli

• Püssilask – 140 detsibelli

[Kast lk 21]

Kuulmisvõime langusele võib osutada see, kui sa

• keerad raadio või teleri nii valjuks, et see häirib teisi

• palud alatasa, et teised kordaksid, mida nad ütlesid

• kortsutad sageli kulmu, kallutad end ette ja keerad kõrva kõneleja poole

• ei kuule hästi, mida räägitakse avalikel kogunemistel või kärarikkas ruumis, näiteks seltskondlikul koosviibimisel või rahvarohkes kaubakeskuses

• küsid sageli teiste käest, mida öeldi

[Joonis lk 20]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kõrvalest

Kolm luukest keskkõrvas

Trummikile

Tigu

Ajju suunduvad närvid