Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Inimesed turvalise elupaiga otsinguil

Inimesed turvalise elupaiga otsinguil

 Inimesed turvalise elupaiga otsinguil

„20. sajandi lõppemine pole toonud lõppu verevalamisele ega tagakiusamisele, mis sunnib inimesi oma elu päästmiseks põgenema. Kümned miljonid inimesed on alustanud uut aastatuhandet pagulaslaagrites ja teistes ajutistes varjupaikades, kartes surma saada, kui nad söandavad koju tagasi minna.” (Bill Frelick USA pagulaskomiteest)

JACOBIL oli unistus. Ta igatses elada kohas, kus inimestel oleks turvatunne, kus pommid ei tapaks tema perekonna kitsesid ja kus ta saaks koolis käia.

Tema kaaslinlased ütlesid, et selline koht on tõesti olemas, kuid asub väga kaugel. Jacobi isa ütles, et teekond sinna on väga ohtlik ning et inimesed on sellel rännakul surnud nälga ja janusse. Kui aga Jacobi naaber, kelle abikaasa oli tapetud, oma kahe lapsega teele asus, otsustas Jacob, et temagi läheb.

Poisil polnud kaasas ei toitu ega riideid ning esimesel päeval ta vaid jooksis. Teekond turvapaika oli täis inimeste surnukehasid. Järgmisel päeval kohtas Jacob üht naist oma kodulinnast, kes ütles, et ta võib nende salgaga ühineda. Nad käisid mitu päeva ja möödusid mahajäetud küladest. Kord pidid nad ületama miinivälja, kus üks nende rännukaaslane surma sai. Söögiks korjasid nad taimede lehti.

Kümne päeva pärast hakkas inimesi näljast ja kurnatusest surema. Siis tabas neid pommirünnak. Lõpuks ületas Jacob piiri ja jõudis pagulaslaagrisse. Praegu käib ta koolis ja lennukite müra teda enam ei hirmuta. Need lennukid, mida ta praegu näeb, kannavad pommide asemel toitu. Ent Jacob igatseb oma perekonna järele ja soovib koju tagasi minna.

Maailmas on miljoneid Jacobi-suguseid pagulasi. Paljud neist on sõjast traumeeritud ning kannatavad nälga ja janu. Vaid vähesed on saanud elada normaalset perekonnaelu ja paljud ei lähe kunagi tagasi oma koju. Need on maailma kõige vaesemad inimesed.

 ÜRO Pagulaste Ülemkomissari Amet jaotab need kurnatud rändajad kahte gruppi. Välispagulaseks peetakse inimest, kes põgeneb oma riigist põhjendatud hirmu tõttu tagakiusamise või vägivalla ees. Sisepagulane on samamoodi sunnitud lahkuma oma kodust sõja või mõne muu ähvardava ohu tõttu, kuid ta elab siiski samas riigis. *

Keegi ei tea täpselt, kui palju välis- ja sisepagulasi vireleb ajutistes laagrites või kui palju inimesi eksleb turvalise elupaiga otsinguil abitult paigast paika. Mõne allika kohaselt võib kogu maailmas olla umbes 40 miljonit pagulast, kellest pooled on lapsed. Kust nad kõik tulevad?

Meie aja mureküsimus

Pagulasprobleem saavutas enneolematu ulatuse pärast Esimest maailmasõda. Sõja tagajärjel hakkasid suurriigid lagunema ja etnilisi vähemusi hakati taga kiusama. Seetõttu otsisid miljonid eurooplased varjupaika teistes riikides. Oma eelkäijast tunduvalt laastavam Teine maailmasõda sundis kodust põgenema miljoneid inimesi. Alates aastast 1945 on sõjad olnud rohkem küll kohaliku iseloomuga, ent võitlustulle sattunud tsiviilelanikele mõjuvad need sama traumeeri-valt.

„Kuigi sõjaga kaasnevad alati pagulased, on ainult 20. sajandil rahvusvahelisse konflikti kaasatud terveid rahvaid,” selgitab Gil Loescher oma 1993. aastal välja antud raamatus „Beyond Charity–International Cooperation and the Global Refugee Crisis”. „Kuna enam ei tehtud vahet võitlejatel ja tsiviilkodanikel, põhjustas see tohutu pagulaste hulga, kes püüdis meeleheitlikult põgeneda valimatute vägivallategude eest.”

Paljude tänapäeva kokkupõrgete puhul on tegemist kodusõjaga, mis mõjub nii võitlemisealistele meestele kui ka naistele ja lastele äärmiselt laastavalt. Õhutatuna sügavalejuurdunud etnilistest ja religioossetest lahknemistest, ei paista mõnel säärasel konfliktil lõppu tulevatki. Ühes Aafrika riigis, kus kodusõda on kestnud juba 18 aastat, on neli miljonit sisepagulast, kusjuures sajad tuhanded on põgenenud üle piiri.

Nagu alati, on kodunt lahkumine sõjast väsinud tsiviilelanike ainus viis vägivalla eest põgeneda. „Pagulased ei lahku oma kodumaalt ega taotle sissepääsu teise riiki sugugi mitte vabal tahtel ega isikliku mugavuse pärast, vaid äärmise häda sunnil,” selgitab raamat „The State of the World’s Refugees 1997–98”. Praegusel ajal pole sugugi kerge teise riiki pääsemiseks luba saada.

1990. aastatel langes maailmas välispagulaste arv 17 miljonilt 14 miljonile. See näiline muutus paremuse poole on aga eksitav. Sama aastakümne jooksul tõusis sisepagulaste hulk arvestuste kohaselt 25–30 miljonini. Mis põhjusel?

 Ametlikult pagulase staatuse saamine on keerustunud mitmel põhjusel. Naabermaad ei ole huvitatud pagulastest kas seetõttu, et ei suuda nende massilise sissevooluga toime tulla, või õigustatud kartuse tõttu, et suur pagulaste hulk võib põhjustada majanduslikku ja poliitilist ebastabiilsust. Mõnikord ei pruugi aga hirmunud tsiviilelanikel jätkuda enam vastupidavust, toitu või raha, et võtta ette vaevaline ja pikk teekond üle piiri. Nende ainsaks valikuvõimaluseks võib olla siirdumine mõnda turvalisemasse paika oma maal.

Majanduspagulaste kasvav tulv

Ühes miljonite tõeliste pagulastega on ka miljoneid vaesunud inimesi, kes püüavad oma elujärge parandada ainsal neile teadaoleval moel – siirdudes teise riiki, kus elutingimused on paremad.

2001. aasta 17. veebruaril jooksis Prantsuse rannikumadalikule vana roostes prahilaev. Sellel oli umbes tuhat meest, naist ja last, kes olid merel ilma toiduta peaaegu nädal aega. Selle ohtliku reisi eest oli nad kõik maksnud 2000 USA dollarit, ilma et oleksid teadnud, mis riiki nad viiakse. Kapten ja meeskond kadusid peatselt pärast laeva kaldale jooksmist. Õnneks päästeti need hirmunud reisijad ja Prantsuse valitsus lubas arutada nende varjupaigataotlusi. Igal aastal üritavad miljonid inimesed samamoodi põgeneda.

Enamik neist majandusmigrantidest on valmis trotsima raskusi ja ebakindlust. Kuidagiviisi kraabivad nad kokku reisiks vajaliku raha, kuna kodumaal valitsev vaesus, vägivald, diskrimineerimine ja repressiivsed režiimid – ning vahel need kõik üheskoos – on kustutanud neis igasuguse parema elu lootuse.

Paljud hukkuvad parema elu otsinguil. Viimasel aastakümnel uppusid või jäid kadunuks 3500 migranti, kes püüdsid ületada Gibraltari väina Aafrikast Hispaaniasse. Aastal 2000 lämbusid 58 Hiina migranti, kes olid peidetud Belgiast Inglismaale sõitvasse veoautosse. Tunduvalt rohkem migrante suri janusse Sahara kõrbes, kus ülekoormatud veoautologud otse keset kõrbet koost lagunesid.

Kõigest hoolimata kasvab majanduspagulaste arv maailmas järjepanu. Aastas smugeldatakse Euroopasse umbes pool miljonit inimest ja Ameerika Ühendriikidesse ligikaudu 300 000 inimest. Aastal 1993 oli ÜRO Rahvastikufondi arvestuste kohaselt maailmas 100 miljonit migranti, kellest üle kolmandiku asus elama Euroopasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Sellest ajast alates on see arv kahtlemata märkimisväärselt kasvanud.

Paljud nendest migrantidest ei leia kunagi turvalist elupaika, mida nad otsivad. Vaid vähesed pagulased leiavad kindla ja alalise varjupaiga. Liigagi tihti vahetavad need rändajad ühe probleemistiku teise vastu. Järgmine artikkel vaatleb lähemalt mõnda mureküsimust ja nende põhjusi.

[Allmärkus]

^ lõik 8 Nendes artiklites ei mõtle me sisepagulaste all neid 90–100 miljonit inimest, kes on sunnitud mujale elama asuma selliste arenguprogrammide tõttu, mis hõlmavad tammide ehitamist, kaevandustöid ja metsanduse või põllumajanduse arendamise plaane.