Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kas kristlased peaksid osalema uusaastapidustustes?

Kas kristlased peaksid osalema uusaastapidustustes?

 Piibli seisukoht

Kas kristlased peaksid osalema uusaastapidustustes?

„VANA aasta viimase päeva pärastlõuna on tavaliselt rahulik,” sõnab Brasiilia arst Fernando. „Siis umbes kella 11 paiku õhtul hakkab saabuma hulganisti kas torke- või kuulihaavadega patsiente, autoõnnetuse läbi teinud teismelisi ja peksa saanud naisi. Peaaegu alati on põhjuseks alkohol.”

Ülaltoodut silmas pidades pole sugugi üllatav, et üks Brasiilia ajakiri viitas uue aasta esimesele päevale kui rahvusvahelisele pohmellipäevale. Üks Euroopa uudisteagentuur sõnab, et „uusaastapidustused on suunatud ilmalikele lõbuotsijatele” ning lisab, et see on „veel üks raund igaveses võitluses inimese ja alkoholi vahel”.

Õnneks mitte kõik ei tähista uut aastat purjutamisega ega vägivallategudega. Tegelikult on paljudel sellest sündmusest meeldivad mälestused. „Lapsena ootasime kannatamatult vana aasta viimast õhtut,” sõnab alguses tsiteeritud Fernando. „Sel õhtul mängiti alati palju ning oli külluslikult sööki ja jooki. Keskööl me embasime üksteist, andsime musi ja soovisime üksteisele „Head uut aastat!”.

Ka tänapäeval tunnevad paljud inimesed, et uusaastapidustused, kus nad osalevad, pole sugugi ohjeldamatud. Siiski peaksid kristlased uurima selle populaarse püha algupära ja tähendust. Kas uusaastapidustused on vastuolus Piibli õpetustega?

Tõigad minevikust

Uusaastapidustustes pole midagi uut. Muistsed raidkirjad näitavad, et neid peeti Babüloonias juba kolmandal aastatuhandel e.m.a. Märtsikuu keskel peetavad pidustused olid otsustava tähtsusega. „Sel ajal otsustas  jumal Marduk maa saatuse järgmiseks aastaks,” sõnab „The World Book Encyclopedia”. Babüloonia uusaastapidustused kestsid 11 päeva ja selle kommete hulka kuulusid ohverdamised, rongkäigud ja viljakusriitused.

Sel ajal algas Roomlaste aasta samuti märtsikuus. Ent aastal 46 e.m.a andis keiser Julius Caesar välja määruse, et uus aasta peab algama esimese jaanuariga. See päev oli juba pühitsetud algusejumalale Janusele ja nüüd pidi see tähistama ka Rooma aasta esimest päeva. Kuupäev muudeti, kuid karnevaliatmosfäär säilis. McClintocki ja Strongi „Cyclopedia” ütleb, et jaanuarikuu esimesel päeval inimesed „prassisid ohjeldamatult ja tegelesid igasugu paganliku ebausuga”.

Isegi tänapäeval mängivad uusaastapidustustes olulist rolli ebausukombed. Näiteks Lõuna-Ameerika mõnes paigas võtavad paljud uue aasta vastu paremal jalal seistes. Teised puhuvad pasunaid ja lasevad rakette. Tšehhis on uusaastapidustustel kombeks süüa läätseleent, Slovakkias aga pannakse laudlina alla raha või kalasoomuseid. Selliste rituaalide eesmärk on hoida eemal ebaõnn ja tagada õitseng ning need jäädvustavad muistset uskumust, et aastavahetusel on inimese saatuse otsustamisel määrav roll.

Piibli seisukoht

Piibel manitseb kristlasi elama ausasti, „mitte öistes pidutsemistes ega joominguis” * (Roomlastele 13:12–14; Galaatlastele 5:19–21; 1. Peetruse 4:3). Kuna uusaastapidustusi iseloomustavad tihti äärmuslikud ohjeldamatused, mille Piibel hukka mõistab, ei peaks kristlased neis osalema. See ei tähenda, et kristlased oleksid rõõmutud inimesed, kes ka teiste tuju tahavad ära rikkuda. Vastupidi, nad teavad Piibli sõnu, kus korduvalt öeldakse tõelise Jumala kummardajatele, et nad peaksid olema rõõmsad, milleks on ka küllaldaselt põhjusi (5. Moosese 26:10, 11; Laul 32:11; Õpetussõnad 5:15–19; Koguja 3:22; 11:9). Piibel tunnistab ka seda, et söök ja jook aitavad tihti kaasa inimese rõõmule (Laul 104:15; Koguja 9:7a).

Nagu näeme, lähtuvad uusaastapidustused paganlikest tavadest. Jehoova Jumala silmis on valekummardamine rüve ja jälestusväärne ning kristlased ei osale säärase taustaga kommetes (5. Moosese 18:9–12; Hesekiel 22:3, 4). Apostel Paulus kirjutas: „Mis on ühist õigusel ülekohtuga? Mis on ühist valgusel pimedusega? Kuidas sobib Kristus ühte Beliariga?” Paulusel oli tõesti põhjust lisada: „Ärge puudutage roojast” (2. Korintlastele 6:14–17).

Kristlased mõistavad ka, et ebausukommetest osa võtmisega ei taga nad endale õnne ega õitsengut – seda enam, et sellistes pidustustes osalemisega võivad nad sattuda hoopis Jumala ebasoosingusse (Koguja 9:11; Jesaja 65:11, 12). Lisaks manitseb Piibel kristlasi olema mõõdukad ja ennast valitsema (1. Timoteosele 3:2, 11). On selge, et inimesel, kes väidab end järgivat Kristuse õpetusi, poleks kohane osaleda sellistes pidustustes, mida iseloomustatakse kui äärmist ohjeldamatust.

Kui atraktiivsed ja meeliköitvad uusaastapidustused ka ei näiks, ütleb Piibel: „ärge puudutage roojast” ja „puhastagem endid kõigest liha ja vaimu rüvedusest” (meie kursiiv). Neile, kes sellega päri on, pakub Jehoova südantsoojendavat tagatist: „Ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks” (2. Korintlastele 6:17b–7:1). Tõesti, ta tõotab igavesi õnnistusi ja õitsengut neile, kes on talle ustavad (Laul 37:18, 28; Ilmutuse 21:3, 4, 7).

[Allmärkus]

^ lõik 12 Pauluse viide „öistele pidutsemistele ja joomingutele” võis hõlmata ka uusaastapidustusi, kuna need olid Roomas esimesel sajandil populaarsed.