Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Sügis — vaatemänguline aastaaeg

Sügis — vaatemänguline aastaaeg

 Sügis – vaatemänguline aastaaeg

SÜGIS on eriline aastaaeg. See on aeg, mil päikesepaistelised päevad ja jahedad ööd annavad parasvöötmemaades metsaga kaetud kõrgendikele sadade värvivarjunditega kollase, oranži ja punase tooni. See on aeg, mil igihaljad männid ja seedrid muutuvad tuhmiks fooniks erkpunastes ja -kollastes rüüdes puudele, mis talveks oma lehed langetavad.

Eriti armastatakse sügist idamaades, Jaapanis ja Koreas. Jaapanis käiakse sügisvärve „jahtimas” ehk tehakse sügisesi retki, imetlemaks looduse kunsti.

Kuna paljude Korea rahvusparkide ilu on sel aastaajal oma täies hiilguses, antakse ajalehtedes teada, millal on parim aeg sügisvärve vaatama minna. Paljude inimeste lemmikkohaks on Soraksan, mis on üks Korea kuulsamaid rahvusparke. Sealsed graniitkaljud, mille tippe ehivad männid, sobivad idamaa maastikule ideaalselt. Soraksani graniitmonoliidid kannavad sügiseti justkui pöökidest ja vahtratest lõõmavat kaelakeed. Kes tõuseb hommikul vara, võib saada unustamatu vaatepildi osaliseks, kui nende mägede tipud ilmuvad nähtavale hommikuudust.

„Kuigi mulle meeldib alati mägedes käia, on sügis selleks kõige parem aeg,” ütleb elavaloomuline 70-ndates aastates korealane Park Ii-kyun. „Näib, nagu kataks Jumal sügiseti mäed kireva rüüga, mis muudab oma värve iga päev, värve, mis pilvitu  sügistaeva all sädelema hakkavad.” Tema naisele Kông-youngile meeldib vaadata, kuidas sügislehed laperdavad õhus nagu kuldsed liblikad.

Miks muudavad lehed värvi?

Teadmishimulistele inimestele tekitab selline värvimuutus küsimusi. Millest sõltub see, kas lehed muutuvad kollaseks või punaseks?

Sügisvärvid on osa protsessist, mis aitab puudel talveks valmistuda. Lühemad sügispäevad alarmeerivad puude sisemist kella katkestama järk-järgult vee ja toitainete liikumist lehtedesse. Seetõttu hakkab varre ja leherootsu vahele moodustuma eraldusvööde. See eraldusvööde, mis koosneb korgikihist, blokeerib igasuguse aineringluse lehe ja ülejäänud puu vahel, mistõttu leht lõpuks maha variseb.

Samal ajal, kui see protsess veel kestab, hakkavad taimepigmendid karotinoidid andma lehtedele kollast või oranži värvust. Need pigmendid on tavaliselt kogu suvi lehtedes olemas, kuid rohelist värvust andva klorofülli domineerimise tõttu pole neid näha. Punase värvuse tekitab peamiselt antotsüaan, pigment, mida lehed hakkavad tootma alles sügisel. Sügisel aga klorofüll laguneb ning domineerivaks saavad kollane ja punane pigment. Kui klorofüll on lagunenud, värvub papli leht helekollaseks, vahtraleht aga erkpunaseks.

Vaatemängulise sügise otsinguil

Enamik loodusearmastajaid on pannud tähele, et sügisene värvidemäng on igal aastal ja igas paigas erisugune. Palju sõltub sellest, millised heitlehised puud mingis  kohas kasvavad. Kõige kaunimaid punaseid värve võib näha eri liiki vahtrapuudel. Paljud neist kasvavad idamaades looduslikult ning neid istutatakse sageli parkidesse ja aedadesse.

Teine faktor on kliima. See, kui palju lehed toodavad antotsüaani, sõltub paljuski ilmast. Kui päevad on selged ja päikesepaistelised ning ööd jahedad, toodavad lehed maksimaalse koguse antotsüaani. Tavaliselt esinevad Kaug-Idas sellised tingimused. Nii Jaapan kui ka Korea on mägised maad. Paljud sealsetest kõrgendikest on kaetud lehtpuumetsaga, nii et need on sügisvärvide imetlemiseks ideaalsed paigad.

Kaunis taastöötlus

Kogu see protsess, kuidas puud langetavad lehti, on nii praktiline kui ka ilus. Tänu sellele, et puud langetavad lehed, säilitavad nad talvel vett ja energiat. Samuti vabanevad nad mürgistest jääkidest, mis kuhjuvad suve jooksul lehtedesse.

Mis saab aga nendest miljarditest lehtedest, mis sügisel maha langevad? Putukad, seened, ussid ja muud mullas elavad loomakesed muudavad selle orgaanilise aine peagi huumuseks, mis on viljaka mulla tähtis koostisosa. Nii et pärast seda, kui sügisesed lehed on pakkunud muljetavaldava vaatepildi, annavad nad väetist, et kevadel kõik jälle kasvama saaks hakata. Kas sa oskaksid kujutada ette ilusamat taastöötlust? Kui peatume, et imetleda Jumala kätetööd, võime tunda, et „väljapuud plaksutavad käsi”, kui nad toovad oma Loojale sõnatut kiitust (Jesaja 55:12; Laul 148:7–9).