Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Hämmastavate karpide saladusi avastamas

Hämmastavate karpide saladusi avastamas

Hämmastavate karpide saladusi avastamas

MIS toodab veekindlat superliimi, töötab nagu tolmuimeja ja õpetab teadlastele kogunisti, kuidas geene parandada? See väike silmatorkamatu limune on karp.

Karpe leidub kõikjal maailmas. Mõned neist elavad meredes, teised mageveekogudes, jõgedes ja järvedes. Nende kahe poolmega koja sees paikneb pehme keha, mida katab nahakurd ehk mantel. Nii nagu muud limused, saab ka karp toidust ja ümbritsevast veest kaltsiumi ja süsinikdioksiidi, millest mantel eritab koja. Kui meie, inimesed, tahaksime millegi säärasega hakkama saada, tuleks meil süüa kivitükke, töödelda neid enda sees ning eritada neist seejärel kokkupandavad ehitusmaterjalid, mis automaatselt moodustaksid seinad ja katused. Ometi pole mitte karbi koda see, mis teadlasi huvitab, vaid hoopis tema jalg.

Karbi superliim

Püüa karpi kivi küljest lahti kangutada ja sa näed, kui uskumatult kõvasti ta sellest kinni hoiab! See on hädavajalik, et karp suudaks vastu panna terava nokaga näljasele merelinnule või pekslevatele merelainetele. Kuidas õnnestub karbil nii kõvasti kivi külge kinnituda? Kui karp on leidnud koha, kus end sisse seada, pistab ta kojast välja keelekujulise jala ning surub selle kõvale pinnale. Erilised näärmed eritavad piki jalga kulgevasse vakku vedelat valkude segu. Vedelik kõvastub kiiresti peenikeseks ja elastseks 2 sentimeetri pikkuseks niidiks. Kui selle niidi tillukesest käpataolisest otsast eritub tilk naturaalset liimi, tõstab karp oma jala üles ning esimene ankrutross ongi valmis. Need strateegiliselt asetatud niidid moodustavad kimbu, mida kutsutakse büssuseks, mis kinnitab karbi oma uue kodu külge umbes nii, nagu telginöörid hoiavad telki maa küljes. Kogu see protseduur kestab kõigest kolm-neli minutit. (Vaata pilti.)

Kujuta ette, kui inimestel oleks väga tugev ja mürgitu liim, mis tungib isegi kõige väiksematesse pragudesse ning jääb iga pinna külge koguni vee all. Laevaehitajad saaksid seda kasutada laevade parandamiseks, ilma et neil tuleks laevad kuivdokki viia. Automehhaanikutel oleks hea meel, kui oleks olemas veekindel värv, mis hoiaks autod roostevabana. Kirurgid liimiksid selle ohutu ainega kokku katkisi luid ja sulgeksid haavu. Hambaarstid täidaksid sellega hambaauke ja parandaksid murdunud hambaid. See loetelu võiks jätkuda lõputult.

Ometi ei kavatse teadlased selle superliimi tootmiseks kasutada karpe endid. Ühe grammi sellise liimi saamiseks läheks vaja umbes 10 000 karpi, nii et kogu maailma nõudluse rahuldamine selle superliimi järele tähendaks hävingut karpidele, kelle paljud liigid on juba niigi hävimisohus. Selle asemel on Ameerika teadlased eraldanud ja klooninud geene, et saada viit karbi kleepuvat valku, ning neil on plaanis hakata neid tootma suurel hulgal laboratooriumis, et tööstustel oleks võimalik neid katsetada. Ka Suurbritannia teadlased uurivad üht karbi eritatud kleepuvat valku. Siiski on karbid inimestest ühe sammu võrra ees. Ainult karbid teavad instinktiivselt, millist valkude segu läheb tarvis erisugustele pindadele kinnitumiseks. Imetledes karpide sellist oskust, küsib molekulaarbioloog Frank Roberto: „Kuidas te küll seda järgi teha kavatsete?”

Tolmuimeja

Karbid on filtreeriva toitumisviisiga. Enamik karbiliike imeb iga päev mitu liitrit vett ning kurnab peale toidu ja hapniku veest välja ka saasteaineid, nagu kahjulikud bakterid ja toksilised kemikaalid. Seega on karbid suurepärased veepuhastajad. Tänu karpidele on ka võimalik varakult veereostust avastada. Näiteks on viidud sadu karpe Norra ranniku lähedale merre ümber Ekofiski naftavälja. Iga paari kuu tagant tõmbavad teadlased need karbid üles ja mõõdavad nende kodade saastetaset, et näha, kas merre lastud kemikaalid kahjustavad mereelustikku. Alates 1986. aastast on karpe kasutatud Karbijälgimise Projektis Põhja-Ameerika ranniku- ja sisevetes. Kontrollides igal aastal karpidesse kogunenud kemikaale, saavad uurijad niiviisi jälgida igasuguseid muudatusi veekvaliteedis. Kui palju kasu on küll karpidest!

Ühte magevees elavat triibulist karbiliiki, tavalist rändkarpi, peetakse üldiselt kahjuriks. See pöidlaküüne suurune Ida-Euroopast pärit karp toodi Põhja-Ameerikasse tõenäoliselt kogemata 1980. aastate keskel, mil üle Atlandi ookeani sõitnud laev tühjendas sinna oma ballastveed. Kuna rändkarpidel polnud uues elukohas looduslikke vaenlasi, hakkasid nad Suures järvistus ja selle lähedastes vetes kiiresti paljunema, ummistasid ära veetorud ja kinnitusid laevade, kaide ja sildade külge, tekitades sellega kahju miljonite dollarite ulatuses. Samuti on rändkarpide tõttu vähenenud mõningate kohalike karbiliikide arvukus.

Ent rändkarpidest on olnud ka kasu. Kuna rändkarbid on suurepärased filtreerijad, puhastavad nad kiiresti sogast järvevett, tõmmates endasse hõljuvaid vetikaid. Tänu sellele kasvavad veealused rohelised taimed jälle jõudsalt ning on varjupaigaks teistele järveelanikele. Praegu uurivad teadlased, kas karpide filtreerimisvõimet saaks kasutada ka selleks, et hävitada ühiskondlikest veeallikatest kahjulikke baktereid ning kõrvaldada veepuhastusjaamadest heitvett.

Muu kasu

Kas sa tead, et mõningates magevee karpides arenevad pärlid, millest mõned on päris hinnalised? Pärlmutter, millega kaetakse ehteid ja millest valmistatakse nööpe, võib olla samuti pärit karpidest. Vikerkaarevärviliselt sirav pärlmutterkiht asub karbi koja sisepinnal ning seda kasutatakse tihti pärlikasvanduses. Karbi koja küljest lõigatakse väga väike pärlmutterkuulike, mis sisestatakse austri mantlisse. Kuna austrit on ärritatud, hakkab see kuulikest katma pärlmutrikihtidega, kuni moodustub pärl.

Lisaks sellele on mõned meres elavad karbid inimestele toiduks. Nende hõrgust ja toitvast lihast on inimesed sajandeid erisuguseid toite valmistanud. Prantsuse peredes süüakse näiteks moules marinière’i ehk valge veini ja šaloti puljongis aurutatud karpe. Hispaanlased eelistavad paella’t, rooga, mis on tehtud paljudest koostisosadest, belglased aga serveerivad karpe suures auravas potis koos friikartulitega. Kuigi karbikasvandusega tegelevad kõikjal maailmas suurärid, tegutsevad mõningates Euroopa riikides veel ka perefirmad. Hoiatuseks neile, kel on soov süüa maitsvaid karpe, olgu aga öeldud, et karpe tuleb osta usaldusväärsetest kohtadest ning kunagi ei tohiks neid ise rannast korjata, kui pole täiesti kindel, et vesi on puhas.

Kes teab, milliseid saladusi karbid veel paljastavad? Elavad ju mõned karbid rohkem kui sajandi vanuseks. Karbil on pisike süda, mis pumpab läbipaistvat verd, kuid tal puudub aju. Kuidas suudab siis karp saada hakkama niisuguste hämmastavate asjadega, mida eespool kirjeldati? Piibel vastab: „Küsi ... maa loomadelt, et need teeksid sind targaks, ja et mere kalad jutustaksid sulle! Kes neist kõigist ei tea, et seda on teinud Jehoova käsi” (Iiob 12:7–9).

[Kast/pilt lk 24]

Geeniparandaja

Süvaveekarp Bathymodiolus elab maakera ühes karmimas paigas, Kesk-Atlandi mäestikus, kus kuumad allikad purskavad välja tohutult mürgiseid kemikaale, mis rikuvad pidevalt karbi geneetilist struktuuri. Ent neil karpidel on erilised ensüümid, mis parandavad tema DNAd. Teadlased uurivad neid ensüüme, lootes avastada seda, kuidas parandada inimese DNAd, mida rikuvad haigused või vananemine.

[Joonis/pilt lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Kinnitumisviis, mida kasutavad paljud karbid

Jalg

Tüvi

Büssusniidid

Niit

Kleepjas eritis

[Pilt lk 22]

Karbid on suurepärased veepuhastajad

[Allikaviide]

Ontario Ministry of Natural Resources/Michigan Sea Grant

[Pildid lk 23]

Aasia rohekarp

Söödav südakarp

Tavaline rändkarp

Kalifornia rannakarp

Karp Villosa iris

(Mitte elusuuruses)

[Allikaviited]

Aasia rohekarp: Courtesy of Mote Marine Laboratory; tavaline rändkarp: S. van Mechelen/University of Amsterdam/Michigan Sea Grant; karp Villosa iris ja vasakus nurgas: © M. C. Barnhart

[Pilt lk 24]

Hispaania roog paella, kuhu lisatakse tihti karpe