Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Maa, kus elavad metsikud kaamelid ja hobused

Maa, kus elavad metsikud kaamelid ja hobused

 Maa, kus elavad metsikud kaamelid ja hobused

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

KUIDAS kujutad sina ette Austraalia sisemaad? Kas su silme ette kerkib maa, kus hüppavad kängurud ja elavad lennuvõimetud emud, kus on tolmused ja punased kõrbed ning kõrvetavalt kuumad päevad? Jah, mingil määral on see maa tõesti selline, kuid seal on ka palju muud.

Kas sa oled kuulnud, et Austraalias elavad maailma viimased metsikud kaamelikarjad ning suurimad metshobuste ja -eeslite karjad? Sellest, kuidas need tugevad loomad Austraaliasse toodi ja kuidas nad on suutnud elus püsida, teatakse vähe. See on jutustus vastupidavusest ja kokkupõrgetest ning meenutus vanadest aegadest.

Hõlvatud kaameli abiga

Viimased nelikümmend aastat on Austraalia sisemaal elavad karjused kurtnud selle üle, mille üle kaebas ka üks kauboi raamatus „The Camel in Australia”: „Olen näinud tõendeid selle kohta, kuidas viis kaamelit on maha tõmmanud seitsme miili pikkuse aia ... Ühes kohas lõhkusid nad ära ka aiapostid.”

Kallid aiad pole otsusekindla kaameli pikkadele jalgadele ja suurele kogule mingiks  takistuseks. Ent ometi oli just tänu nendelesamadele tugevatele jalgadele võimalik rajada selle kontinendi kõrvetavale sisemaale teed.

Indiast aastal 1860 Austraaliasse toodud kaamelid olid maadeuurijate Burke’i ja Willsi saatjateks nende seiklusrohkel reisil Lõuna-Austraaliast Põhja-Austraaliasse. Need eksootilised loomad said tänu oma tohutule jõule ja vastupidavusele esimeste maadeuurijate lemmikreisikaaslasteks. „Kütusesäästlikud” kaamelid suutsid kanda 800 kilomeetrit 300-kilogrammiseid koormaid ning neile piisas selleks matkaks kõigest 15 liitrist veest.

Imeliselt visad kaamelid aitasid kanda toitu ja varustust piiriäärsetesse linnadesse, kus kaevandati kulda; rajada telegraafiliine Adelaide’ist Darwinisse ja mõõdistada Austraalia raudteed, mis ühendab Sydneyt Perthiga. Kaamelite abiga rajati tee üle nelja miljoni ruutkilomeetri suurusele maa-alale, kus on praegu raske sõita isegi moodsate masinatega.

Kodustatud kaamelite arv oli kõige suurem 1922. aastal, mil neid oli ühtekokku 22 000. Kui aga loomade asemel hakati kasutama autosid, lasti paljud kaamelid vabadusse. Praegu elab Austraalia kõrbetes väidetavasti üle 200 000 metsiku kaameli ning arvatakse, et kuue aastaga nende arv kahekordistub.

Siiski pole mitte kõiki kaameleid vabadusse lastud. Kesk-Austraalia Kaameliliidu esindaja ütles ajakirjale „Ärgake!”: „Austraalias on ainuke haigustest puutumata kaamelikari maailmas ning igal aastal eksporditakse neist väike osa Ameerika Ühendriikide ja Aasia loomaaedadesse ja loodusparkidesse.” Kohalikud reisikorraldajad pakuvad turistidele ka võimalust kaameli seljas  ratsutada ning avastada uuesti Austraalia metsikut sisemaad, kus elab teisigi vabakslastud koormakandjaid loomi.

Kes on brambid?

Esimeselt inglise laevastikult astusid Austraalia pinnale vangid, sõdurid ja hobused aastal 1788. Selle maa hobuse ajalugu, nii nagu inimesegi oma, on ühtaegu romantiline ja traagiline.

Uue maa alistamiseks kasutasid need pioneerid hobuseid, kellega sõideti kontinendi nelja nurka. Eksinud ja põgenenud loomad rajasid oma karjad ning neid hobuseid hakati kutsuma brambideks. Sõna brambi võib tulla Queenslandi aborigeenide sõnast baroomby, mis tähendab ’metsik’.

Need metshobused inspireerisid luuletajat Andrew B. (Banjo) Patersoni ning tänu tema ballaadile „Mees lumiselt jõelt” („The Man From Snowy River”) hakkasid paljud austraallased armastama sealseid metsikuid hobuseid. Metsikute hobuste arv kasvas pärast Esimest maailmasõda, mil nõudlus waler’ite (hobusetõug, mida kasutati eriti Austraalia kergratsaväes ja Briti India armees) järele vähenes ning need hobused lasti vabadusse. Praegu on Austraalias arvestuste kohaselt 300 000 metsikut hobust.

Vabas looduses tambivad hobused oma  kapjadega õrna pinnast nagu sepahaamriga ja lõhuvad joogikohtade nõlvakuid. Kui saabub põud, kannatavad nad nälga või surevad janusse. Maal, mis on kariloomade tõttu niigi kurnatud, on metsikud hobused muutunud talumatuks koormaks. Seepärast tapetakse seal igal aastal tuhandeid loomi. Osa sellest lihast läheb inimeste tarbeks, osa müüakse loomatoiduks.

Veel suurearvulisemalt elab aga vabaduses brambi sugulasi eesleid. Eeslid, kes on viljakamad kui metshobused ja kes asustavad suuremat maa-ala kui kaamelid, on aga saanud oma edu ohvriks.

Juudalik lahendus

Sarnaselt hobustega toodi kodueeslid Austraaliasse 18. sajandi lõpus veoloomadeks ja selleks, et nendega põldu künda, ning nad harjusid siinsete oludega kiiresti. 1920. aastatel lasti neid massiliselt vabadusse ning nende populatsioonid kasvasid ulukeeslite karjadest 30 korda suuremaks.

Sarnaselt kaamelitega on eeslid loodud elama kõrbes ning nad ei higista veetustumise puhul ja suudavad jääda ellu, kui on kaotanud vett 30 protsendi ulatuses oma kehakaalust. (12–15-protsendine veekadu oleks paljudele teistele loomadele hukatuslik.) Neile meeldib süüa lopsakatel karjamaadel, kuid nad võivad toituda ka puittaimedest, mida ei puutu kariloomad. 1970. aastatel elas poolel kontinendil rohkem kui 750 000 eeslit. Eeslite paljunemine sai ohuks ökoloogiale ja karjakasvatusele ning tarvis oli midagi ette võtta.

Ajavahemikus 1978 kuni 1993 tapeti ainuüksi Loode-Austraalias süstemaatiliselt üle 500 000 eesli. Nüüd on aga käigus juudaprogramm. See tähendab seda, et 300 eesli külge on pandud raadiosaatja ning raadiosaatjaga eeslid lastakse vabadusse, kus nad ühinevad oma karjaga. Eesleid jälitatakse helikopteriga ning nende kaaslased hukatakse. Kui raadiosaatjaga eeslid ühinevad järgmise karjaga, likvideeritakse ka see.

„See on pikaajaline probleem,” ütles Lääne-Austraalia põllumajandustöötaja ajakirjale „Ärgake!”. „Kui jätta ellu väikesed eeslite salgad, on neid peagi sama palju kui 1970. aastatel,” hoiatas ta. „Paljud inimesed ei saa aru, miks neid loomi tapetakse ja miks surnukehasid ära ei koristata. Inimesed aga ei tea, kui ligipääsmatud on need kohad. Seal pole teid ning enamikku kohtadesse pääseb ainult helikopteriga. Kuna see probleem tekkis inimese tõttu, tuleb tekitatud kahju limiteerida nii humaanselt kui võimalik.”

Vastupidavad ja viljakad

On mõistetav, kui sa kujutad nüüd Austraalia sisemaad paigana, mis kihab soovimatutest loomadest. Kuid Austraalia sisemaa on väga suur. Need loomad elavad piirkonnas, mis on Euroopa-suurune ja peaaegu sama kõrvaline kui kuu, ning sealne maastik meenutab neid mõlemat. Juba üksnes karjade jälitamine on raske, rääkimata nende kontrolli all hoidmisest.

Erinevalt paljudest kohalikest ohustatud liikidest on need vastupidavad ja viljakad loomad rajamas endale selle maa ökoniššis püsivat paika. Need loomad, kellel pole looduslikke vaenlasi ja keda ei ohusta haigused, elavad Austraalia sisemaal vabaduses.

[Pilt lk 16]

Austraalia kõrbetes elab umbes 200 000 metsikut kaamelit

[Allikaviide]

Agriculture Western Australia

[Pildid lk 16, 17]

Simpsoni kõrbe äärealal elavad brambid

[Pilt lk 17]

Kaamelikaravan veab villa, 1929

[Allikaviide]

Image Library, State Library of New South Wales

[Pilt lk 18]

Brambide kokkuajamine Austraalia sisemaa kombe kohaselt

[Allikaviide]

© Esther Beaton

[Pilt lk 18]

Eeslile pannakse külge raadiosaatja

[Allikaviide]

Agriculture Western Australia