Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Väikesed relvad, suured probleemid

Väikesed relvad, suured probleemid

 Väikesed relvad, suured probleemid

AASTAID on relvastuskontroll keskendunud tuumarelvadele. Pole midagi imestada, kuna üks aatomipomm võib hävitada terve linna. Ent vastupidiselt väiksematele relvadele pole neid tohutu võimsusega relvi kasutatud sõjas juba üle 50 aasta.

Tunnustatud sõjaajaloolane John Keegan kirjutab: „Alates 1945. aasta 9. augustist pole tuumarelvadega tapetud mitte kedagi. Suurem osa 50 000 000 inimesest, kes on alates sellest ajast sõdades hukkunud, on tapetud suhteliselt odavate masstoodangurelvadega ja väiksekaliibriliste relvadega, mis maksavad vaid pisut rohkem kui samal ajaperioodil maailma üle ujutanud transistorraadiod ja kuivpatareid. Kuna odavad relvad pole suurt häirinud elu arenenud maades (välja arvatud mõnes piirkonnas, kus lokkab narkokaubandus ja poliitiline terror), siis ei kipu jõukad riigid nende relvade kasutamise õudsetest tagajärgedest eriti välja tegema.”

Mitte keegi ei tea täpselt, kui palju käsi- ja kergerelvi on praegu käibel, kuid eksperdid arvavad, et lahingutehnika alla käivaid tulirelvi võib olla liikvel umbes 500 miljonit. Lisaks on eraisikute käes kümneid miljoneid tsiviiltüüpi vintpüsse ja püstoleid.  Tagatipuks toodetakse ja lastakse igal aastal turule uusi relvi.

Eelistatud relvad

Miks on viimastel aastatel hakatud eelistama käsirelvi? Üks põhjusi on kokkupõrkepiirkondade vaesus. Enamik 1990ndatel peetud sõdu toimus sellistes vaestes riikides, kus kõrgtehnoloogiliste relvade ostmine käib üle jõu. Käsi- ja kergerelvad on sellistes maades rohkem taskukohased. Näiteks kui üks moodne hävituslennuk maksab ligikaudu 50 000 000 dollarit, siis sama summa eest saab osta armeele 200 000 automaatpüssi.

Mõnikord on käsi- ja kergerelvad veelgi odavamad. Koondatavad sõjaväed annavad kümneid miljoneid relvi niisama ära või kasutatakse neid korduvalt eri konfliktides. Mõnedes riikides on niivõrd palju automaatpüsse, et neid müüakse vähem kui kuue dollari eest tükk või vahetatakse kitse, kana või kasutatud rõivaste vastu.

Ent lisaks madalale hinnale ja laiale kättesaadavusele on käsirelvade populaarsusel teisigi põhjusi. Need relvad tapavad hästi. Üks kiirtulega automaatvintpüss võib minutis teha ühtejärge sadu valanguid. Neid on ka lihtne käsitseda ja hooldada. Kümneaastast last võib õpetada tavalist automaatpüssi lahti võtma ja uuesti kokku panema. Laps võib lisaks kiiresti õppida, kuidas sellisest vintpüssist rahva pihta sihtida ja tulistada.

Üks nende relvade populaarsuse põhjusi on nende tugevus ja see, et need on aastaid töökorras. Vietnami sõjas kasutusel olnud automaatpüssid nagu AK-47 ja M-16 on käigus siiamaani. Aafrikas on käibel I maailmasõjas kasutusel olnud vintpüssid. Lisaks on neid relvi kerge transportida ja peita. Üks hobune võib poolsõjaväelisele rühmitusele paksus džunglis või eemalasuvates mägedes tosin vintpüssi kohale kanda. Hobusekolonn võib ühele väikesele armeele piisaval hulgal vintpüsse kätte toimetada.

Relvad, narkootikumid ja teemandid

Ülemaailmne relvaäri on üsnagi komplitseeritud. Tohutud relvavarud liiguvad seaduslikult riigist riiki. Pärast külma sõda vähendati nii Idas kui Läänes armeesid ning valitsused andsid või müüsid ülejäänud varustuse liitlasmaadele. Oslo rahu-uuringute instituudi teaduri sõnul on alates 1995. aastast  ainuüksi Ameerika Ühendriigid ära andnud rohkem kui 300 000 vintpüssi, püstolit, automaatrelva ja granaadiheitjat. On arvestatud, et relvade äraandmine on odavam kui nende demonteerimine, hoidmine ja valvamine. Mõnede analüütikute arvestustel toimetatakse igal aastal seaduslikult üle riigipiiri umbes kolme miljardi dollari väärtuses käsi- ja kergerelvi.

Illegaalne relvaäri võib aga olla tunduvalt ulatuslikum. Mustal turul liikuvaid relvi tuleb enamikul juhtudel osta. Mõnes Aafrika sõjas on mässuliste rühmitused ostnud sadade miljonite dollarite väärtuses käsi- ja kergerelvi ning mitte raha, vaid teemantide eest, mis nad teemandikaevanduspiirkondadest jõuga enda valdusse on võtnud. „The New York Times” kommenteeris: „Kus valitsused on korrumpeerunud, seal on mässulised halastamatud ja piirid läbitavad ... Sädelevad kivid on põhjustanud sunnitööd, mõrvu, killustumist, massilist kodutust ja üleüldist majanduse kokkuvarisemist.” On paradoksaalne, et vääriskivisid, millega makstakse lahingurelvade eest, võidakse hiljem müüa peentes juveeliärides igavese armastuse hinnalise sümbolina!

Relvi seostatakse ka ebaseadusliku narkokaubandusega. Pole sugugi tavatu, et kuritegelikud organisatsioonid kasutavad samu teid narkootikumide ja relvade smugeldamiseks. Relvadest on saanud peaaegu et käibiv valuuta, kuna neid vahetatakse narkootikumide vastu.

Kui relvad vaikivad

Kui sõda lõpeb, satuvad seal kasutatud relvad tihtilugu kurjategijate kätte. Vaadelgem, mis juhtus ühes Aafrika riigis, kus poliitiline vägivald muutus kuritegelikuks vägivallaks. Poliitilise vägivalla tagajärjel hukkus vaid kolme aastaga umbes 10 000 inimest. Selle konflikti lõppedes levis kuritegelik vägivald. Taksojuhtidevaheline konkurents põhjustas niinimetatud taksosõja, kus palgati mõrtsukaid, kes tulistasid konkureerivate firmade kliente ja autojuhte. Üha rohkem kasutati röövide ja muude kuritegude toimepanekul automaatvintpüsse. Püssidega sooritatud mõrtsukatööde arv tõusis seal ühel viimasel aastal 11 000ni, mis on maailmas mittesõdivate riikide seas teisel kohal.

Teadmine, et kurjategijad on relvastatud ja ohtlikud, külvab hirmu ja ebakindlust.  Paljudes arengumaades elavad rikkad tegelikult suisa kindlustes, ümbritsetuna müüridest ja elektritaradest, mis kaitsevad neid nii päeval kui ööl. Ka arenenud riikide elanikud võtavad tarvitusele ettevaatusabinõusid. See käib isegi nende piirkondade kohta, kus pole olnud ühtegi tsiviilkokkupõrget.

Seega külvavad relvad ebakindlust nii sõdivates maades kui ka nendes, kus on rahu. Ükski inimene ei saa kindlaks teha, kui palju on püssidega tapetud, ega üles märkida kõiki surnuid, haavatuid, leinajaid ja kodust välja aetuid. Ent me teame, et maailm on relvadest üle ujutatud ja et relvade arv muudkui kasvab. Üha rohkem kostub ka hääli, et midagi tuleb ette võtta. Mida saaks teha? Mida tehakse? Neid küsimusi vaatleme järgmises artiklis.

[Kast/pilt lk 7]

Endine sõdur tunneb end „üsna näruselt”

Üks lapssõdur, kes võitles samas sõjas, mille eest põgenesid esimeses artiklis mainitud pagulased, sattus äkki tegevusetult ja ilma ühegi sendita sellesse linna, mille eest ta oli aidanud võidelda. Ta rääkis kibestunult sellest, kuidas tema juhi poeg sõitis linnas ringi uhke mootorrattaga ja kuidas endised sõjaväeülemad manipuleerisid, et võimule pääseda ja lugupidamist saavutada. „Kui mõtlen nendele viiele aastale, mis ma veetsin põõsastes inimesi tappes ja ise märklauaks olles, tunnen end üsna näruselt,” ütles sõdur. „Me olime valmis andma oma elu inimeste eest, kes järgmisel päeval enam ei mäletanud, kuidas nad saavutasid oma positsiooni.”

[Allikaviide]

KAAS ja lk 7: lapssõdur: Nanzer/Sipa Press

[Kast/pilt lk 8]

„Pole kuhugi peituda”

Moodsatel lahingurelvadel, kui hästi nad ka ei tapaks, on omad piirangud. Nendest saab lasta vaid kuulidega. Need ei tapa inimesi, kes on varjunud tugeva müüri või barrikaadide taha. Võitlusärevuses ei pruugi sõduri sihtmärk sugugi paigal püsida. Käsirelvadega on ka parimate tingimuste juures võimalik täpselt sihtida vaid 460 meetri kaugusele.

USA sõjaväevõimud on leidnud sellele „probleemile” lahenduse – uue kõrgtehnoloogilise universaalse lahingurelva OICW (Objective Individual Combat Weapon – individuaalne lahinguülesande võitlusrelv). OICW on piisavalt kerge ühe sõduri jaoks ning ei lase üksnes kuule, vaid ka 20-millimeetriseid plahvatavaid granaate. Veel üks ainulaadne joon: see võib tappa ka barrikaadide taha varjunud vaenlased. Sõdur peab vaid sihtima püssiga lastava suunas. Püss kalibreerib automaatselt sihtpunkti kauguse ja seab valmis granaadi tillukese elektroonilise süütenööri, nii et see plahvatab täpselt õiges kauguses ning ohver satub teravate raud-šrapnellide tule alla. „Selle erakordsed võimalused lasevad USA võitlussalkadel tulistada peaaegu et nurga taha,” ütles selle relva valmistamisega tegeleva kompanii esindaja. Infrapunane sihik võimaldab relva täpselt sihtida isegi pimeduses.

Säärase relva eest „pole kuhugi peituda”, kiitlevad selle valmistajad, kes väidavad ka, et see relv on viis korda tapvam kui automaatpüss M-16 ja kaks korda suurema laskekaugusega kui granaadiheitja M-203. Sõdurid, kes seda kasutavad, ei pea muretsema, et nende sihtmärk paigal püsiks. Nad peavad vaid vaatama läbi sihiku ja vajutama päästikule ning päästma valla kuuli- ja granaadirahe. Kui kõik plaanitud rada pidi läheb, saab esimene sõjaväeüksus OICW relva kätte aastal 2007.

Kriitikud küsivad aga: kuidas kasutatakse seda relva, kui sõdurid patrullivad rahvarohketes paikades, kus vaenlasvõitlejad on tõenäoliselt süütute tsiviilkodanike seas? Mis juhtub, kui OICW-d müüakse üle maailma sõjavägedele, kes võivad välja astuda oma rahva vastu? Ning mis juhtub siis, kui need relvad satuvad terroristide ja kurjategijate kätte?

[Allikaviide]

Alliant Techsystems

[Pildid lk 6]

Käsi- ja kergerelvi vahetatakse tihti teemantide ja narkootikumide vastu