Minu võitlus endometrioosiga

JUTUSTANUD DEBORAH ANDREOPOULOS

TULEB kohe alguses mainida, et ma pole seda sorti naisi, kes pidevalt oma tervise pärast muretsevad. Ma ei lase end häirida väikestest valudest siin ja seal. Püüan võtta elu sellisena, nagu ta on. On häid ja halbu päevi.

Kuid teismeikka jõudes hakkas mind kimbutama terav valu. Menstruaaltsükli rasketel päevadel oli mul tihtilugu näriv valu munasarjades, aga ka peavalu, kõhulahtisus, peapööritus, iiveldus ja ristluuvalu. Mõnikord vaevas mind mitu haigussümptomit üheaegselt. Panin tähele, et siis oli abi kehalisest liikumisest ja puhkusest, ent oli raske selle jaoks aega leida.

Valu on midagi väga isiklikku. Seda ei saa ei mõõta ega teistele sugugi alati veenvalt kirjeldada. Mõnikord olin ülalmainitud sümptomitest vaevatuna päevade kaupa voodis, mõnikord sundisin end tõusma ja igapäevatoimetustes aktiivsemalt osalema, olles eelnevalt manustanud valuvaigisteid. Mul polnud enam sugugi kerge tööl käia ja normaalset elu elada. Tundsin ülisuurt meelehärmi. Tajusin, et midagi on korrast ära. Ent selle mõtte hajutasid arstide rahustavad sõnad tavapärastel arstlikel läbivaatustel.

Kui olin saanud 30-aastaseks, hakkasid haigussümptomid süvenema. Põletavalt teravad valuhood tulid ja läksid ilma näilise põhjuseta. Lõikav valu äratas mind keset ööd üles. Oli aeg, mil magasin kogu nädala jooksul vaid mõni tund. Peale selle oli mul aeg-ajalt mitme päeva jooksul väike palavik. Lõpuks kasutasin mitmesuguste valude pärast valuvaigisteid ning soolestiku pärast spasmolüütilisi ravimeid, peale selle maoravimeid ning salve ja tablette selja raviks.

Salakaval tõbi

Mind vaevanud haigussümptomid võis kanda mitmete tuntud haiguste arvele. Minu haigusseisund võttis nii migreeni, vaagnaõõne liidete, düsmenorröa (menstruaalsete krampide), ärritunud soole sündroomi, koliidi kui ka gastriidi ilme. Pidasin valude peasüüdlaseks düsmenorröad, ent tol ajal ma ei teadnud, et düsmenorröavalu intensiivsus erineb minu kogetust täielikult.

Mulle öeldi, et rasked tsüklid ja valu on tavapärased ning et kaasteguriteks võivad olla pärilikkus, regulaarse kehalise liikumise puudumine, pikad tööpäevad kontorilaua taga, hormonaalsed häired, väsimus ja stress, aga ka see, et ollakse juba rohkem kui 30-aastane, ilma et oleks sünnitatud last. Üks arst ütles mulle koguni, et kõik mu sümptomid on hea tervise märk!

Kuidas aga oli lugu teiste murettekitavate sümptomitega? Minu kurnatus kanti  pingelise töö ja stressi arvele. Palaviku põhjuseks peeti väsimust. Soolte- ja maovalude süüdlaseks arvati stress ja halvad toitumisharjumused. Seljavalude põhjuseks peeti lülisambaviga ja halba rühti. Niisiis paistis iga asja kohta olevat seletus. Paraku oli tõsiasi see, et ma tundsin end ikka kohutavalt halvasti.

Viimaks ometi õige diagnoos

Aprillis 1998 tehti mulle ultraheliuuring, kuid tulemused näitasid, et minu munasarjad on korras. Järgmise nelja kuu jooksul muutus mu tervis veelgi halvemaks. Otsustasin arsti juurde minna. Arst määras mulle taas ultraheliuuringu ning leidis mingi väga suure moodustise väljaspool emakat. Seejärel saatis ta mu günekoloogi juurde. Günekoloog kinnitas, et mul on emaka kõrval väga suur, 10–12-sentimeetrine tsüst või tsüstide kogumik, otsekui oleksin neljandat kuud rase! Ta hakkas kahtlustama, kas minu tervisehädade põhjuseks pole mitte endometrioos.

Olin algul nõutu. Ma ei teadnud endometrioosist suurt midagi. Mul keerles peas palju küsimusi. Mis seda põhjustab? Kuidas see hakkab mõjutama mu elu? Edasi valdas mind kergendus. Olin palju aastaid olnud valu lõksus, ilma et oleksin leidnud väljapääsu. Kui mulle pärast korduvaid arstlikke läbivaatusi ükski ravi leevendust ei toonud ja ma oma seisundi kohta rahuldustpakkuvat selgitust ei saanud, tundsin end täiesti abitu ja rõhutuna, nii et lõpuks süüdistasin end normaalse igapäevase valu ületähtsustamises. Ütlesin endale, et valu intensiivsus on vaid minu kujutluse vili.  Kuid nüüd said kõik need mõistatuslikud haigussümptomid selgituse.

Põhjused ja ravivõimalused

Arst soovitas mul juba lähipäevil lõikusele minna – tsüst või tsüstid oleksid võinud iga moment lõhkeda. Ent otsustasime koos abikaasaga enne raviprotseduuri diagnoosiga lähemalt tutvuda ning tundmatu haiguse endometrioosi kohta võimalikult palju teada saada.

Selgus, et mõningate arvestuste kohaselt võib endometrioosi põdeda koguni kuni 30 protsenti fertiilses eas naisi! Endometrioosi põhjus pole teada. Ühe teooria kohaselt liigub menstruatsiooni ajal mingi osa menstruaalkudet läbi munajuhade tagasi, kinnitub kõhuõõnde ja hakkab seal vohama. Teine  teooria ütleb, et endomeetriumikude levib emakast teistesse elunditesse lümfisüsteemi või vereringe kaudu. Geeniteooria kohaselt võib endometrioos kanduda mõnes suguvõsas edasi geenidega või siis võib mõnede naiste puhul olla tegemist haigestumist soodustavate teguritega. Süüks peetakse ka toksiine ja dioksiine meie saastatud keskkonnas.

Meile räägiti, et iga endometrioosijuht on isesugune. Haigusele annavad oma näo kollete asukoht, see, kui sügavale koesse nad ulatuvad, ning nende kogusuurus. Saime teada, et ka kõige väiksem kolle võib põhjustada talumatut valu, kui ta lähedalasuvat närvi ärritab.

Mõnede arstide arvates toob lõpliku lahenduse vaid emaka ja munasarjade eemaldamine. Kuid enne sellise lahendusega nõustumist võib tarvitada hormoone, takistamaks ovulatsiooni nii kaua kui võimalik. Seeläbi sunnitakse endometrioosi ravi ajaks või mõnikord koguni kuudeks või aastateks pärast seda taanduma. Mõningatel juhtudel soovitatakse ka konservatiivset operatsiooni – kas kõhuõõne avamislõikust või laparoskoopilist lõikust –, mille käigus kasvajad eemaldatakse või hävitatakse, misläbi saab haigussümptomeid leevendada.

Operatsioon ja haiguse kordumine

Minu puhul tundus olevat kõige kohasem viimane variant. Pärast tsüstide kirurgilist eemaldamist tabas mind üllatus, kui arst ütles mulle, et operatsioon ei pruukinud veel kõiki mu tervisehädasid kõrvaldada. Ta ütles mulle, et ma vajan lootust ja olukorraga leppimist, elamaks tulevastest tagasilöökidest hoolimata võimalikult täisverelist elu. Ka kinnitas ta mulle, et on valmis mind igal ajal aitama.

Arst ütles, et ma peaksin käima iga kolme kuu tagant munasarjade ultraheliuuringutel ning olema valmis sõltuvalt seisundist aeg-ajalt ravimeid tarvitama. Ta soovitas mul alustada otsekohe ravi gonadotropiini vabastava hormooniga. See praktiliselt lõpetas munasarjade talitlust stimuleerivate hormoonide eritumise ning kutsus esile pseudomenopausi.  Et see ravim võib põhjustada luude hõrenemist ja teisi menopausiga seonduvaid muutusi, võib seda tarvitada vaid kuue kuu jooksul.

Umbes poolteist kuud pärast ravi lõpetamist tundsin taas torkavat valu. Olin küll endometrioosi kordumise tõenäosusest lugenud ning end järgmise haiguspuhangu suhtes ette valmistada püüdnud, ent ma ei oodanud, et see tuleb nii ruttu. Ultraheliuuring näitas, et seekord on mul suur tsüst vasakus munasarjas. Tarvitasin soovitatud ravimit nädal aega ning valu andis järele. Mõne kuu möödudes oli see tsüst kadunud. Kuid aasta hiljem ilmus veel üks tsüst. Igal juhul tuleb mul kogu ülejäänud elu olla valvas ja arstide hoole all.

Kuna endometrioos on hormonaal- ja immuunsüsteemi haigus, aitavad muudki tegurid peale ravimite organismil tasakaalu saavutada. Mul on tulnud teha oma toidusedelis muudatusi – lülitada sellesse rohkem värskeid juurvilju ning hulgaliselt puuvilju ja ka vitamiine, ent piirata kofeiinitarbimist. Olen kehaliselt aktiivsem ning võtan rohkem aega puhkuseks. Kõik see on aidanud mul kahandada ravimite kõrvalmõjusid ning muuta organismi tugevamaks.

Olen kõigi nende raskete katsumuste ajal hinnanud abikaasa kaastundlikku toetust ja armastavat mõistmist. Samuti on teinud südame soojaks see, et mind on toetanud töökaaslased – Vahitorni Ühingu Kreeka harubüroo vabatahtlikud töötajad. Eelkõige olen aga ammutanud jõudu isiklikest suhetest Jehoovaga, kes on mind ’toetanud haigevoodis’ (Laul 41:4).

[Kast/pilt lk 10]

Rääkige sellest!

Haigus ja valu võivad pingestada igat suhet. Ent samal ajal võivad need ka pakkuda võimalust vaimseks kasvuks. Kui põdeja haigusel ei näi tulevat lõppu, võib tema käitumine tavapärasest märkimisväärselt erineda. See võib seada perekonnaliikmed, eriti abikaasa, raskesse olukorda. Selle asemel et alla anda, peaksid abikaasad arendama ja kasutama oma suhtlemisoskust – olema aeglased süüdistama ja nobedad andestama.

Endometrioosi põdev naine peaks pidama meeles, et mehele on kogu menstruaaltsükkel tundmatu elukogemus ning et naise haigusseisund võib olla talle täiesti mõistetamatu. Kui aga mees kaasata probleemi põhjalikku analüüsiprotsessi, võib ta muutuda mõistvamaks. Toome siin ära mõned soovitused haigele.

▪ Sinu mees ei oska su mõtteid lugeda – räägi talle, kus ja mis sul valutab

▪ Vali arst, kes annab nii sulle kui abikaasale põhjalikumaid teadmisi endometrioosi kohta ning pühendab teile vajaduse korral lisaaega

▪ Räägi mehele oma seisundi muutustest – ka positiivsetest muutustest!

▪ Palu tal haigusseisundi kohta kirjandusest infot hankida

[Kast/joonised lk 11]

Mis on endometrioos?

Endometrioos tuleneb sõnast endomeetrium (emakaõõne sisepinda kattev limaskest). Endometrioos on haigusseisund, kus endomeetriumitaoline kude paikneb mitmesugustes piirkondades väljaspool emakat. Haigus võib esineda naaberelundeis nagu munasarjades, põies ja sooltes, kusjuures mõningatel juhtudel võib see levida kõikjale vaagnapiirkonnas.

Ehkki endometrioosiga kaasneb ebanormaalne koevohang, pole tavaliselt tegemist vähktõvega. Endometrioosi ei muuda ebatavaliseks mitte kude ise, vaid selle paiknemine väljaspool emakat. Endomeetriumikude aitab raseduse ajal emakas arenevat loodet toita. Kui naine pole rase, siis see irdub menstruatsiooni ajal.

Kuid väljaspool emakat paikneval endomeetriumikoel pole võimalust organismist väljuda. Tagajärjeks on sisemine veritsemine, kolletest irduva vere ja endometrioosikoe riknemine, põletik ümbritsevatel aladel ning armkoe tekkimine. Sõltuvalt kollete asukohast võivad komplikatsioonideks olla ka liidete tekkimine, sooleverejooks või -sulgus, põie funktsioonihäired ning kollete rebendid, misläbi haigus võib edasi kanduda. Haigussümptomid võivad aja jooksul tõsisemaks muutuda, ehkki mõningatel juhtudel haigus taandub ja süveneb tsükliliselt.

[Joonised]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Munajuhad

Munasarjad

Emakas

Endomeetrium (emakaõõne sisepinda kattev limaskest)

Iga kuu endomeetrioosikolded lõhkevad ja veritsevad, ent ei saa organismist irduda

Endometrioosikolded

Liited munasarjades

Endometrioosikolded

[Kast/pilt lk 12, 13]

KAS „MINGI IMELIK NAISTEHAIGUS”?

Jõudmaks paremini selgusele selles, kuidas endometrioos inimestele vaimselt ja emotsionaalselt mõjub, kõnetas „Ärgake!” Wisconsini osariigi Milwaukee endometrioosiühingu presidenti Mary Lou Ballwegi. Toome ära väljavõtte intervjuust.

K: Kuidas endometrioos naisele emotsionaalselt mõjub?

V: Igal konkreetsel juhul sõltub see suurel määral haiguse avaldusvormist. Teismelistele võib see emotsionaalselt üsna laastavalt mõjuda. Tütarlapsed ei suuda mõista, mis tegelikult lahti on, seda eriti veel sellepärast, et tavaliselt ei saa nende haigusseisund mitte kohe õiget diagnoosi. Ka on nad nendes küsimustes ülimalt tundlikud. Nad ei soovi sellistest tervisehädadest ei vanematele ega kellelegi teisele kõnelda. Seetõttu võib neis noortes kinnistuda arvamus, et nad pole nii tugevad ja tublid nagu teised inimesed. Tihti on neil õppetööga raskusi ning kannatab seltskondlik elu. Meile on teada, et paljud tütarlapsed on koolist lahkuma pidanud. Saame igal nädalal kuulda vähemalt ühest tütarlapsest, kes endometrioosiga seotud tõsiste tervisehädade pärast koolis hakkama ei saa.

K: Kuidas on lugu abielus ja vanemate naistega?

V: Valu võib mõjuda abielule laastavalt, eriti kui naise haigusele pole leitud diagnoosi. Kui diagnoos on olemas, saavad mees ja naine ühiselt tegutseda, sest nad teavad, milles on asi. Loodetavasti suudavad nad siis üheskoos leida haiguse mõju vastu tegutsemise mooduseid. Ent kui naise haigusseisundile pole pandud õiget diagnoosi, on olukord päris hull. Ühele naisele meie töötajate hulgast ütles arst tema mehe juuresolekul, et haigussümptomid on tema kujutluste vili. Mees jäi arsti uskuma ja nüüd on nad lahku läinud. Selline vajakajäämine mõistmises on peamisi raskusi. Kui inimene läheb koju ja räägib oma perekonnaliikmetele, et tal on krooniline haigus, näiteks hulgiskleroos, saab talle tõenäoliselt osaks kaastunne ja toetus. Kui ta aga läheb koju ja ütleb neile, et tal on endometrioos – no mis asi see veel on? Nende meelest on see mingi imelik naistehaigus, millest keegi rääkidagi ei taha. Haige võib jääda igasugusest toetusest ilma.

K: Millist tuge võiksid teie arvates abikaasa, lapsed ja vanemad endometrioosi põdevale naisele osutada?

V: Arvan, et kõigepealt peaksid nad naist ja tema seisundi muutusi uskuma. Nad peaksid püüdma pakkuda samasugust tuge nagu iga teise tervisehäda puhul. Tähtis on seejuures haiguse kohta kõikvõimalikku teavet hankida. Haigust lähemalt tundes suudetakse mõista selle mõju, samuti ravimite kõrvalmõju. Lisaks arvan, et maailma enamikus ühiskondades kehtib üks tabu – naise organismi bioloogiast on piinlik rääkida. See teeb tõesti kurvaks. Niisiis arvan, et eeldatavasti on meie tõsiseim ülemaailmne ülesanne muuta inimeste hoiakuid selles suhtes, mida tähendab olla naine.

[Pilt]

Mary Lou Ballweg