Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Üks isevärki kala: meriroosahven

Üks isevärki kala: meriroosahven

Kloun-meriroosahven

VÄHESED kalad haaravad meie tähelepanu sel moel kui meriroosahvenad. Vahest võluvad nad meie südant oma kirevate värvidega, mis toovad silme ette tsirkuseklouni. Või hämmastab meid hoopis see, et nende kodu asub meriroosi kõrvetavate kombitsate vahel.

Nagu paljud Hollywoodi näitlejad, lasevad meriroosahvenad end meelsasti pildistada. Sukeldujate ja snorgeldajate rõõmuks need kalad otsekui poseerivad piltide jaoks, sest nad pole eriti pelglikud ega uita harilikult oma kodukesest kaugele.

Meriroosahvenad teeb ebatavaliseks nende esmapilgul riskantne eluviis. Elupaik mürgiste kombitsate vahel võib tunduda sama kui luua endale kodu ussipessa. Ometi on meriroosahven ja tema valitud meriroos lahutamatud. Tänu millele on see kummaline kooselu võimalik ja mis teeb selle nii edukaks?

MA EI SAA SINUTA ELADA

Amphiprion bicinctus

Nagu hea partnerluse korral tavaks, nii annavad ka meriroosahven ja meriroos teineteisele seda, mida kumbki vajab. Selline  suhe pole meriroosahvenale mitte lihtsalt võimalus mõnusalt ära elada, vaid lausa hädavajalik. Merebioloogid on leidnud, et meriroosahven ei suuda looduses ilma oma võõrustajata elada. Need kalad on kehvad ujujad ning langeksid ilma kaitsva meriroosita näljaste röövloomade saagiks. Aga kui neil on turvaline kodu ja varjupaik, kuhu ohu korral pageda, võib meriroosahven elada koguni kümne aastaseks.

Meriroos on pere loomiseks ja elamiseks turvaline koht. Meriroosahven koeb marja oma võõrustaja vahetusse lähedusse ning mõlemad vanemad hoiavad marjateradel hoolega silma peal. Hiljem võib kalaperet näha ujumas sellesama meriroosi ümber.

Mida selline kooselu meriroosile annab? Meriroosahven on nagu ihukaitsja, kes kihutab minema liblikkalad, kellele meeldib süüa meriroosi kombitsaid. Ja on vähemalt üks meriroosiliik, kes ei saa ilma oma asukata üldse elada. Näiteks kui uurijad meriroosahvenad eemaldasid, siis olid meriroosid juba kõigest ööpäevaga täielikult kadunud. Ilmselt olid liblikkalad need nahka pistnud.

Paistab, et meriroosahven pakub oma võõrustajale ka vajalikke aineid. Ammoonium, mida see kala eritab, soodustab meriroosi kasvu. Ja kui kala kombitsate vahel ringi ujub, paneb ta vee ringlema, nii et hapnikurikas vesi jõuab meriroosini.

TA LÄHEB SINNA, KUST TEISED EEMALE HOIAVAD

Amphiprion perideraion

Meriroosahvena keha katab limakiht, mis kaitseb teda kõrvetada saamise eest. Paistab, et tänu niisugusele keemilisele kaitserüüle, peab meriroos seda kala üheks omasuguseks. Ühe merebioloogi sõnul saab meriroosahvenast justkui kala meriroosi nahas.

Mõned uurimused näitavad, et uue meriroosi väljavalimisel peab meriroosahven läbima kohanemisprotsessi. On täheldatud, et kui see kala esimest korda meriroosile ligineb, puudutab ta seda korduvalt mitme tunni jooksul. Ilmselt võimaldab niisugune kontakt meriroosahvenal kohandada oma kaitserüüd, nii et see kaitseks teda uue meriroosi mürgi eest. Kalake saab kohanemisprotsessi käigus arvatavasti veidi kõrvetada, kuid pärast seda saavad need kaks omavahel kenasti läbi.

Selliste erisuguste olevuste koostöö on vaimustavaks õppetunniks meeskonnatöö kohta. Eri kultuuri ja taustaga inimesed saavutavad oma jõud ühendades paljudes valdkondades hämmastavaid tulemusi. Nagu meriroosahven, võime ka meie vajada natuke kohanemisaega, et teistega koos töötada, aga tulemused on seda väärt.