Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

 INTERVJUU | RAJESH KALARIA

Ajupatoloog põhjendab oma usku

Ajupatoloog põhjendab oma usku

PROFESSOR Rajesh Kalaria Inglismaalt Newcastle’i ülikoolist on rohkem kui 40 aastat uurinud inimaju. Varem uskus ta evolutsiooni, kuid hiljem muutis oma seisukohta. Ärgake! palus tal oma tööst ja usust lähemalt rääkida.

Rääkige palun oma religioossest taustast.

Minu isa sündis Indias ja ema Ugandas, kuigi ka tema oli India päritolu. Nad elasid suures osas hindu tavade järgi. Mina sündisin meie pere kolmest lapsest teisena. Me elasime Keenias Nairobis. Lähikonnas elas ka teisi hindusid.

Mis sütitas teis huvi teaduse vastu?

Mind on alati huvitanud loomad ning sageli käisime sõpradega matkamas ja telkimas, et nautida kaunist loodust. Algul soovisin saada veterinaarkirurgiks. Aga pärast tehnikakolledži lõpetamist Nairobis läksin Inglismaale Londoni ülikooli patoloogiat õppima. Hiljem spetsialiseerusin inimaju uurimisele.

Kas õpingud mõjutasid teie uskumusi?

Mõjutasid küll. Mida enam ma teadust uurisin, seda raskem oli mul uskuda hindu mütoloogiat ja traditsioone, näiteks kummardada loomi ning pühapilte ja -kujusid.

Miks te hakkasite uskuma evolutsiooni?

Kui olin noor, siis paljud inimesed minu ümber uskusid, et inimevolutsioon sai alguse Aafrikas, ning sageli arutasime seda teemat koolis. Ka õpetajate ja ülikooli õppejõudude jutust jäi mulje, et kõik lugupeetud teadlased usuvad evolutsiooni.

Mingil ajal te hakkasite uuesti mõtlema elu päritolu peale. Miks?

Olin õppinud juba mõni aasta bioloogiat ja anatoomiat, kui  üks tudeng rääkis, mida kõike ta oli Piiblist Jehoova tunnistajatelt teada saanud. See tekitas minus uudishimu. Seega, kui Jehoova tunnistajad korraldasid Nairobis meie kolledži aulas kokkutuleku, läksin sinna. Hiljem selgitasid kaks Jehoova tunnistajast misjonäri mulle mõningaid Piibli õpetusi. Nende usk Suurde Kavandajasse, kes teab vastuseid elu tähtsaimatele küsimustele, ei tundunud mütoloogiana. See oli minu arust täiesti mõistlik.

Kas meditsiinialased teadmised takistasid teil uskuda loomist?

Vastupidi! Anatoomiat õppides nägin, kui hästi on organismid kavandatud ja kui keerukad nad on. Mulle ei tundunud enam mõistlik uskuda, et selline ülim keerukus võiks olla juhitamatu protsessi tulemus.

Kas te võiksite tuua mõne näite?

Juba 70. aastate algusest olen uurinud inimaju ning see erakordne organ hämmastab mind siiani. Selles asuvad meie mõtted ja mälu ning see on paljude kehafunktsioonide juhtimiskeskus. Aju on ka paljude meie meelte keskpunkt ning see tõlgendab nii keha seest kui ka väljastpoolt keha tulevat informatsiooni.

Aju toimib just nii, nagu ta toimib, suuresti tänu selle keerukale keemiale ning neuronite ehk peamiste ajurakkude võrgustikele. Inimajus on miljardeid neuroneid, mis suhtlevad üksteisega pikkade närvikiudude ehk aksonite kaudu. Aksoni abil võib üks neuron luua tuhandeid ühendusi teiste neuronite haruliste närvikiudude ehk dendriitidega. Ja kõigi ühenduste arv ajus on lausa astronoomiline! Sellega asi veel ei piirdu. Säärane neuronite ja dendriitide tihnik ei ole kaootiline, vaid selles valitseb kord. Selline nii-öelda juhtmestik on lihtsalt hämmastav!

Palun selgitage.

Niisugune juhtmestik areneb äärmise korra järgi siis, kui beebi on ema kõhus ja ka vahetult pärast tema sündi. Neuronid saadavad välja närvikiude, et need võtaksid ühendust teiste, võib-olla kõigest mõne sentimeetri kaugusel olevate neuronitega; rakutasandil on tegemist tohutu vahemaaga. Närvikiu sihiks pole aga mitte lihtsalt konkreetne rakk, vaid mingi konkreetne osa selles rakus.

Kui uus närvikiud neuronist välja kasvab, juhivad teda keemilised teetähised, mis otsekui ütlevad: „Stopp”, „Mine” või „Pööra”, kuni närvikiud on sihtmärgini jõudnud. Ilma selgete juhisteta eksiks kasvav närvikiud peagi ära. Kogu protsess on geniaalselt korraldatud, alates juhistest, mis on kirjas meie DNA-s.

Me ei mõista aga kaugeltki kõike seda, kuidas aju areneb ja töötab, sealhulgas, kuidas see loob mälestusi, tundeid ja mõtteid. Juba ainuüksi fakt, et aju töötab – rääkimata sellest, kui hästi see toimib ja kui kaunis on selle areng –, osutab minu arust mõistusele, mis on kaugelt üle meie endi mõistusest.

Miks te otsustasite saada Jehoova tunnistajaks?

Jehoova tunnistajad näitasid mulle tõendeid selle kohta, et Piibel on Jumala sõna. Näiteks ei ole Piibel teadusraamat, aga kui see puudutab teaduslikke teemasid, on see järjepidevalt täpne. See sisaldab ka ennustusi, mis on alati täide läinud. Ja see parandab nende inimeste elu, kes selle õpetusi ellu rakendavad. Minu enda elu kinnitab seda. Sellest ajast alates, kui minust sai 1973. aastal Jehoova tunnistaja, on Piibel olnud minu teejuht. Tänu sellele on minu elu tõeliselt rahuldustpakkuv ja mõttekas.