Kujutle sõjaväe eelposti heitmas valvsaid pilke üle põuase ja rünkliku maastiku. Sel üksluisel maastikul on vilisti sõjameeste tähelepanu köitnud kaks meest. Need on iisraellased, kes seisavad lageda taeva all teisel pool mäekuru. Sõjameestele teeb asi nalja. Neil pole muretsemiseks mingit põhjust. Vilistid on juba kaua valitsenud iisraellaste üle, kes ei saa isegi oma põllutööriistu teritatud ilma vilistitest vaenlastelt abi palumata. Seepärast pole iisraeli sõjameestel ka korralikke relvi. Ja neid mehi siin on ju kõigest kaks. Isegi kui nad oleksid hambuni relvastatud, ei suudaks nad erilist kahju teha. Mõnitades pilkavad vilistid: „Tulge aga üles meie juurde, küll me siis teid õpetame!” (1. Saamueli 13:19–23; 14:11, 12.)

Õppetund oli tõesti soolas, aga selle said hoopis vilistid. Kaks iisraellast jooksid jäärakust alla, läbi oru ning hakkasid mööda mäekülge üles ronima. Mäenõlv oli niivõrd järsk, et nad pidid end käte ja jalgadega kõvasti kinni hoidma, aga nad rühkisid üle kaljurahnude ikka edasi, otse valvesalga poole. (1. Saamueli 14:13.) Nüüd nägid vilistid, et esimene mees ongi relvastatud ja kohe tema kannul tuleb relvakandja. Kas ta tõesti arvab, et nad võivad kahekesi tervet väeosa rünnata? Kas ta on aru kaotanud?

Ei, ta ei olnud aru kaotanud. Teda pani tegutsema tugev usk. See mees oli Joonatan, kelle loost on praegusaja kristlastel palju õppida. Kuigi meie ei sõdi relvadega, võime Joonatani vapruse, ustavuse ja ennastsalgavuse eeskujul kasvatada endas ehtsat usku. (Jesaja 2:4; Matteuse 26:51, 52.)

Ustav poeg ja vapper sõjamees

Et mõista, miks Joonatan eelposti ründas, on meil vaja teada veidi tema minevikku. Joonatan oli esimese Iisraeli kuninga Sauli vanim poeg. Kui Saul kuningaks võiti, oli Joonatan juba suur mees, võib-olla 20-aastane või veelgi vanem. Tundub, et Joonatan oli isaga lähedane, sest viimane usaldas oma poega väga. Tol varasemal ajal polnud Saul Joonatani silmis mitte lihtsalt pikk ja nägus mees ning vapper sõdur, vaid temas oli midagi veelgi olulisemat – ta oli tugeva usuga alandlik mees. Joonatan ei imestanud sugugi, miks Jehoova just Sauli kuningaks valis. Isegi prohvet Saamuel ütles Sauli kohta, et teist temasarnast pole kogu rahva seas. (1. Saamueli 9:1, 2, 21; 10:20–24; 20:2.)

Joonatan võitles, uhkustunne rinnus, oma isa käe all Jehoova rahva vaenlaste vastu. Tolleaegsetel lahingutel polnud midagi ühist tänapäeva rahvuskonfliktidega. Jehoova oli valinud Iisraeli rahva enda esindajaks ja seetõttu ründasid seda alatasa rahvad, kes teenisid ebajumalaid. Daagoni-nimelist ebajumalat teenivad vilistid püüdsid sageli Jehoova valitud rahvast survestada või koguni hävitada.

Tol ajal oli sõdimine selliste meeste jaoks nagu Joonatan osa Jehoova Jumala ustavast teenistusest ja Jehoova õnnistas Joonatani pingutusi. Peagi pärast kuningaks saamist määras Saul oma poja juhtima 1000-mehelist väehulka ning Joonatan viis selle lahingusse vilistite garnisoni vastu Gebas. Kuigi ta mehed olid kehvalt relvastatud, saavutas Joonatan tol päeval Jehoova abiga võidu. Vilistid kogusid seepeale kokku suure väeüksuse. Paljude Sauli sõdurite püksid sõelusid püüli. Mõned põgenesid ja peitsid end ära, teised läksid koguni vaenlase poolele üle. Joonatan aga ei kaotanud hetkekski julgust. (1. Saamueli 13:2–7; 14:21.)

Päeval, mil sissejuhatuses kirjeldatud sündmus juhtus, otsustas Joonatan koos oma relvakandjaga vaikselt laagrist lahkuda. Mikmases asuvale eelpostile liginedes rääkis Joonatan relvakandjale oma plaanist: nad näitavad ennast mäe otsas olevatele vilisti sõduritele, ja kui vilistid kutsuvad neid mäele enda vastu võitlema, on see märk sellest, et Jehoova tuleb oma sulastele appi. Relvakandja oli plaaniga päri. Võib-olla julgustasid teda Joonatani sõnad „miski ei takista Jehooval meid päästa kas paljude või vähestega”. (1. Saamueli 14:6–10.) Mida Joonatan sellega mõtles?

Kahtlemata tundis Joonatan oma Jumalat hästi. Ta teadis, et minevikus oli Jehoova aidanud oma rahval võita vaenlasi, keda oli iisraellastest palju rohkem. Mõnikord andis Jehoova võidu koguni ühe inimese käe läbi. (Kohtumõistjate 3:31; 4:1–23; 16:23–30.) Seepärast oli Joonatan kindel, et küsimus polnud mitte Jehoova teenijate arvus, tugevuses ega relvastuses, vaid nende usus. Usu ajel lasi Joonatan Jehooval otsustada, kas nad relvakandjaga peaksid eelposti ründama. Ta valis märgi, millega Jehoova sai näidata oma heakskiitu. Kui Joonatan oli mõistnud, et tal on Jehoova heakskiit, tegutses ta otsustavalt.

Pane Joonatani usu juures tähele kahte asja. Esiteks, ta tundis Jehoova, oma Jumala vastu suurt aukartust. Ta teadis, et kuigi kõikvõimas Jumal Jehoova hea meelega õnnistab oma ustavaid teenijaid, ei toetu ta eesmärkide täideviimisel inimjõule. (2. Ajaraamat 16:9.) Teiseks, Joonatan otsis tõendit Jehoova heakskiidust enne tegutsema hakkamist. Tänapäeval me ei püüa saada Jumalalt üleloomulikke märke, mis kinnitaks, et Jehoova on mingi meie toimimisviisi heaks kiitnud. Kuna meil on terviklik Jumala sõna, mis on tema vaimu mõjutusel kirja pandud, on meil olemas kõik, mida vajame Jumala tahte teada saamiseks. (2. Timoteosele 3:16, 17.) Kas me uurime enne tähtsate otsuste tegemist hoolega Piiblit? Kui uurime, siis on näha, et hoolime Jehoova tahtest rohkem kui enda omast, nagu seda tegi ka Joonatan.

Niisiis ruttasid kaks meest, sõdalane ja tema relvakandja, mööda kaljujärsakut valvesalga poole. Kui vilistid lõpuks aru said, et neid rünnatakse, saatsid nad mehed sissetungijaid tagasi tõrjuma. Vilistid polnud mitte ainult arvulises ülekaalus, vaid nad asusid ka soodsamal, kõrgemal positsioonil, nii et kahel ründajal poleks pidanud pikka pidu olema. Joonatan aga saavutas võidu ühe sõjamehe üle teise järel. Relvakandja tema taga andis neile surmava hoobi. Need kaks meest tapsid sel väikesel lahinguplatsil 20 vaenlase võitlejat! Lisaks tegi Jehoova veel midagi. Piiblist võime lugeda: „Kogu laagrit ja kõiki valvesalga mehi haaras kabuhirm ning isegi rüüstesalga mehed vabisesid. Toimus maavärin ja Jumal pani kõigi südamesse õudustunde.” (1. Saamueli 14:15.)

Joonatan ründab koos relvakandjaga vaenlaste täisrelvastuses eelposti

Saul oma meestega vaatas eemalt, kuidas kaos ja paanika haaras vilisteid, kes hakkasid koguni üksteist tapma. (1. Saamueli 14:16, 20.) Iisraellased võtsid julguse kokku ja asusid ründele, kasutades võib-olla neid relvi, mille nad võtsid langenud vilistitelt. Jehoova andis tol päeval oma rahvale suure võidu. Ja ta on tänapäeval samasugune Jumal kui noil ärevatel aegadel. Kui me usaldame teda nagu Joonatan ja tema anonüümne relvakandja, ei pea me seda kunagi kahetsema. (Malaki 3:6; Roomlastele 10:11.)

„Ta tegi seda kõike koos Jumalaga”

Saulile polnud see võit aga sugugi sama magus kui Joonatanile. Saul tegi sellega seoses paar ränka viga. Ta ei kuulanud Jehoova võitud prohveti Saamueli sõna, kui tõi ohvri, mille oleks pidanud tooma Saamuel, kes oli peale prohveti ka leviit. Kohale jõudes ütles Saamuel Saulile, et sõnakuulmatuse pärast ei jää Sauli kuningavõim püsima. Ja siis, kui Saul oma mehed lahingusse saatis, pani ta nad järelemõtlematu vande alla: „Neetud olgu mees, kes sööb enne õhtut, enne kui ma olen oma vaenlastele kätte maksnud!” (1. Saamueli 13:10–14; 14:24.)

Sauli sõnadest on näha, et temaga oli toimunud kahetsusväärne muutus. Kas tõesti oli sellest alandlikust, vaimsest mehest saanud auahne egoist? Polnud Jehoova ju palunud tal nende vaprate ja rasket tööd tegevate sõdurite peale panna sellist ebamõistlikku piirangut. Kas Sauli sõnad „enne kui ma olen oma vaenlastele kätte maksnud”, viitavad sellele, et ta arvas, et tema mängis selles sõjas kõige tähtsamat rolli? Kas ta oli unustanud, et kõige tähtsam pole mitte tema vere-, kuulsus- ja võidujanu, vaid hoopis Jehoova õiglus?

Joonatanil polnud isa mõtlematust vandest aimugi. Kibedast lahingust väsinuna torkas ta kepiotsa meekärje sisse ja limpsas mett. Otsekohe tundis ta, kuidas jõud temasse tagasi tuli. Siis aga rääkis üks sõjamees talle tema isa kehtestatud söömiskeelust. Joonatan vastas: „Mu isa on tõmmanud maale häda kaela! Vaadake ometi, kuidas mu silmad säravad, sest ma maitsesin veidike mett! Kui rahvas oleks täna söönud oma vaenlastelt võetud saaki, oleksime veelgi rohkem vilisteid tapnud!” (1. Saamueli 14:25–30.) Tal oli tuline õigus. Joonatan oli oma isale ustav, aga ta ei usaldanud teda pimesi. Ta ei nõustunud mõtlematult isa sõnade ja tegudega, ja sellise tasakaaluka suhtumise pärast peeti temast lugu.

Kui Saul Joonatani üleastumisest teada sai, keeldus ta nägemast viga oma korralduses. Ta oli koguni veendunud, et nüüd tuleks ta poeg hukata. Joonatan ei hakanud vaidlema ega armu paluma. Tema vastus oli erakordne. „Eks ma pean siis surema,” nõustus ta ennastsalgavalt. „Kas Joonatan peab tõesti surema,” tõstsid iisraellased häält, „tema, kes on toonud Iisraelile selle suure võidu!? See on mõeldamatu! Nii tõesti, kui Jehoova elab, ei tohi juuksekarvagi tema peast langeda, sest ta tegi seda kõike koos Jumalaga!” Kuidas Saul reageeris? Ta otsustas mõistuse häält kuulda võtta. Jutustuses öeldakse: „Nõnda päästis rahvas Joonatani surmast.” (1. Saamueli 14:43–45.)

„Eks ma pean siis surema”

Tänu oma julgusele, töökusele ja omakasupüüdmatusele oli Joonatan saavutanud hea maine. Ohtu sattudes oli sellest palju kasu. Meilgi on hea mõelda sellele, millise inimesena meid tuntakse. Piibel õpetab, et hea nimi on väga väärtuslik. (Koguja 7:1.) Kui teeme Joonatani sarnaselt endast kõik oleneva, et meil oleks Jehoova ees hea nimi, saavutame sellise maine, millel on suur väärtus.

Kurjus võtab maad

Kuigi Saul tegi vigu, võitles Joonatan aastaid tema kõrval ikka ustavalt edasi. Võime vaid aimata, millist tuska tegi Joonatanile see, kui ta nägi oma isas arenemas sõnakuulmatuse ja uhkuse vaimu. Saulis võttis kurjus üha enam maad ja Joonatan ei saanud selle takistamiseks midagi teha.

Kõige raskemaks läks olukord siis, kui Jehoova andis Saulile ülesande minna sõtta amalekkide vastu. Amalekid olid kurjusest niivõrd läbi imbunud, et Moosese päevil ennustas Jehoova kogu selle rahva hukku. (2. Moosese 17:14.) Jehoova käskis Saulil hävitada kõik amalekkide kariloomad ja hukata kuningas Agag. Saul võitis lahingu ning kahtlemata võitles Joonatan vapralt tema käe all nagu tavaliselt. Siis aga ignoreeris Saul ülbelt Jehoova käsku ning jättis kuningas Agagi ja parema osa loomakarjast hävitamata. Prohvet Saamuel andis Saulile teada Jehoova kohtuotsuse „Kuna sina oled põlanud Jehoova sõna, siis põlgab tema sind ja sa ei jää kuningaks”. (1. Saamueli 15:2, 3, 9, 10, 23.)

Peagi pärast seda võttis Jehoova oma püha vaimu Saulilt ära. Ilma Jehoova armastava toeta vaevles Saul meeleolukõikumiste, heitlike tujude ja paaniliste hirmude küüsis. Just nagu hea vaim Jumalalt oleks asendunud halva vaimuga. (1. Saamueli 16:14; 18:10–12.) Kui kurb võis küll Joonatan olla, kui ta nägi, et tema kunagi nii väärikast isast oli saanud hoopis teine inimene. Sellegipoolest ei lakanud Joonatan kunagi ustavalt Jehoovat teenimast. Ta toetas oma isa nii hästi kui oskas ja rääkis temaga vahel vägagi otsekoheselt, aga tema elu keskmes oli tema muutumatu Jumal ja taevane isa Jehoova. (1. Saamueli 19:4, 5.)

Kas oled kunagi pidanud kõrvalt vaatama, kuidas sulle armsas inimeses, võib-olla mõnes pereliikmes, toimub muutus halvemuse poole? See võib olla kohutavalt valus kogemus. Joonatani puhul osutusid tõeks laulukirjutaja hilisemad sõnad: „Kui ka mu isa ja ema mind hülgaksid, võtaks Jehoova mind enda juurde.” (Laul 27:10.) Jehoova on ustav. Ebatäiuslikud inimesed võivad sulle pettumust valmistada või sind alt vedada, aga Jehoova võtab sind enda hoolde ja on sulle parim isa, keda võid ette kujutada.

Tõenäoliselt sai Joonatan teada, et Jehoova kavatses Saulilt kuningavõimu ära võtta. Kuidas ta sellele reageeris? Kas ta mõtles, milline kuningas tema ise oleks? Kas ta soovis teha heaks isa väärtegusid ning olla ustavam ja sõnakuulelikum kuningas? Me ei tea täpselt, mida ta mõtles, aga kui ta seda ka soovis, siis need soovid ei täitunud kunagi. Kas see tähendab, et Jehoova oli oma ustava teenija hüljanud? Sugugi mitte. Piibli kõige kaunim lugu ustavast sõprusest on kirja pandud Joonatani näitel. Sellest sõprusest räägibki järgmine artikkel.