Hüppa sisu juurde

JÄLJENDA NENDE USKU | IIOB

„Ma ei loobu oma laitmatusest”

Iiob istub maas, pealaest jalatallani kaetud valulike paisetega. Pea maas ja õlad längus püüab ta oma viimseid jõuvarusid kokku võtta, et enda ümber tiirlevaid kärbseid minema peletada. Nõnda tuhas istudes väljendab ta oma leina. Et leevendada oma piinu, kratsib ta potikilluga oma paisetes nahka. Ta on kaotanud nii palju ja teda ei peeta enam miskiks. Nii tema sõbrad, naabrid kui ka sugulased on ta hüljanud. Kõik, isegi lapsed, pilkavad teda. Iiob arvab, et ka tema Jumal Jehoova on pöördunud tema vastu, kuid selles ta eksib. (Iiob 2:8; 19:18, 22.)

Jumal ütles Iiobi kohta: „Teist temasugust maa peal ei ole.” (Iiob 1:8.) Sajandeid hiljemgi arvas Jehoova ta nende silmapaistvate meeste hulka, kes olid tema silmis õiged. (Hesekiel 14:14, 20.)

Kas ka sina oled kogenud elus raskusi ja õnnetusi? Iiobi lugu võib pakkuda sulle suurt lohutust. See võib aidata sul paremini mõista omadust, mida vajab iga ustav jumalateenija, nimelt laitmatust. Laitmatu inimene on täielikult pühendunud Jumalale, nii et ta täidab tema tahet igal ajal, ka kõige rängema katsumuse korral. Uurime, mida me võime Iiobi elust veel õppida.

Mida Iiob ei teadnud

On alust arvata, et mõni aeg pärast Iiobi surma pani ustav jumalateenija Mooses kirja Iiobi loo. Jumala vaimu mõjutusel kirjutas Mooses nii sellest, mis puudutas Iiobi elu maa peal, kui ka mõnedest temaga seotud sündmustest, mis leidsid aset taevas.

Jutustuse alguses elab Iiob täisväärtuslikku ja õnnelikku elu. Ta on jõukas ja lugupeetud mees ning elab Uutsimaal, ilmselt kusagil Araabia põhjaosas. Ta aitab heldekäeliselt vaeseid ja kaitseb hädalisi. Iiobil ja ta naisel on kümme last. Ja mis kõige tähtsam, Iiob on väga jumalakartlik mees. Ta püüab kõiges olla Jehoovale meelepärane, nagu seda püüdsid olla ka tema kauged sugulased Aabraham, Iisak, Jaakob ja Joosep. Nii nagu need patriarhid, on ka Iiob oma peres preestriks, tuues korrapäraselt ohvreid oma laste eest. (Iiob 1:1–5; 31:16–22.)

Järsku toimub Iiobi loos pööre. Me saame heita pilgu taevasse ja näha asju, millest Iiobil polnud aimugi. Jehoovale ustavad inglid kogunevad Jumala ette ja nende sekka tuleb ka mässuline ingel Saatan. Jehoova teab, et Saatan põlgab õiglast meest Iiobit. Seega pöördub ta Saatana poole ja tõstab esile Iiobi silmapaistvat laitmatust. Saatan vastab jultunult: „Kas Iiob siis ilma tagamõtteta Jumalat kardab? Eks ole sa teinud kaitsva tara tema, ta maja ja kõige ümber, mis tal on?” Saatan vihkab laitmatuid inimesi. Sellega, et nad on südamest pühendunud Jumal Jehoovale, näitavad nad Saatanale, milline õel reetur see on. Seega väidab Saatan, et Iiob teenib Jumalat vaid isekatel põhjustel, ning kui Iiob kaotaks kõik, mis tal on, neaks ta Jehoovat otse näkku. (Iiob 1:6–11.)

Jehoova usaldab Iiobile suure ülesande: tõestada, et Saatan eksib. Iiob ise seda muidugi ei tea. Saatanal on luba röövida Iiobilt kõik, mis sel on. Ta ei tohi puutuda vaid Iiobit ennast. Nii asub Saatan mõnuga oma jõhkrat plaani ellu viima. Ühel ja samal päeval tabab Iiobit üks ränk löök teise järel. Ta saab teada, et tema kari – kõigepealt veised ja eeslid, siis lambad ja seejärel kaamelid – sai ootamatult hukka. Mis veel hullem, ka loomi valvanud sulased tapeti. Ühel korral, nagu Iiobile öeldi, oli põhjuseks „Jumala tuli”, arvatavasti välk. Veel enne, kui Iiobile jõuab kohale, mis on juhtunud – et tema sulased on surnud ja millisesse vaesusse ta on langenud –, tabab teda kõige rängem löök. Tema kümme last on kogunenud kõige vanema poja majja, kui äkki tõuseb marutuul ja maja variseb kokku, nii et kõik lapsed saavad surma. (Iiob 1:12–19.)

Meil on ilmselt üsna võimatu mõista, mida Iiob tunneb. Ta käristab oma riided lõhki, ajab pea paljaks ja langeb maha. Iiob järeldab: „Jehoova on andnud ja Jehoova on võtnud.” Tõesti, Saatan on osavalt jätnud mulje, nagu oleks Jumal need õnnetused saatnud. Sellegipoolest ei nea Iiob Jumalat, nagu Saatan oli arvanud. Iiob ütleb hoopis: „Jehoova nimi olgu kiidetud!” (Iiob 1:20–22.)

Iiob ei teadnud, et Saatan laimas teda Jumala ees

Ta neab sind näkku

Raevunud Saatan ei anna alla. Ta tuleb inglite kokkusaamise ajal jälle Jehoova ette. Jehoova kiidab ka seekord Iiobi laitmatust, mis pole Saatana rünnakute all murdunud. Saatan vastab: „Nahk naha vastu! Inimene annab oma elu eest kõik, mis tal on. Kui sa sirutad oma käe ja puudutad tema luud ja liha, siis neab ta sind näkku!” Saatan on kindel, et kui Iiob kaotaks oma tervise, küll ta siis Jumalat neaks. Jehoova, kes usaldab Iiobit täielikult, lubab Saatanal Iiobi tervise kallale minna, ent mitte teda tappa. (Iiob 2:1–6.)

Varsti ongi Iiob säärases trööstitus olukorras, millest artikli esimeses lõigus räägiti. Ja mida veel tema vaene naine tunneb! Kuigi naine on juba suures leinas oma kümne lapse kaotuse pärast, peab ta nüüd abitult pealt vaatama, kuidas tema mees kannatab. Ta hüüab meeleheites: „Kas sa ikka veel hoiad kinni oma laitmatusest? Nea Jumalat ja sure!” See pole üldse selle naise moodi, keda Iiob tundis ja armastas. Iiob võib vaid öelda, et naine räägib, nagu oleks ta aru kaotanud. Siiski ei nea Iiob Jumalat, ta ei tee oma huultega pattu. (Iiob 2:7–10.)

Kas sa tead, et see kurb tõsilugu puudutab ka sind? Pane tähele, et Saatan ei suunanud oma õela süüdistuse üksnes Iiobi, vaid kogu inimkonna vastu. Ta ütles: „Inimene annab oma elu eest kõik, mis tal on.” Teisisõnu, Saatan usub, et mitte keegi ei suuda jääda Jehoova ees laitmatuks. Ta väidab, et sul pole Jumala vastu tõelist armastust ning et oma naha päästmiseks oled sa valmis Jumala kohe hülgama. Saatan otsekui ütleb, et sa oled sama isekas kui tema! Kas tahad tõestada, et ta eksib? Meil kõigil on see võimalus. (Õpetussõnad 27:11.) Vaatame nüüd edasi, milline katsumus Iiobit veel tabab.

Võltslohutajad

Kolm Iiobi tuttavat kuulevad teda tabanud õnnetustest ning tulevad teda vaatama ja lohutama. Kui nad teda eemalt näevad, ei tunne nad teda äragi. Üleni valudes ja nahk haigusest mustaks tõmbunud, on temast järele jäänud vaid iseenda hale vari. Kolm meest, Eliifas, Bildad ja Soofar, teevad leinast suure vaatemängu: nad hakkavad valjult halama ja viskavad endale tuhka pea peale. Siis istuvad nad Iiobi kõrvale maha ega ütle midagi. Nad istuvad nii terve nädala, ööd ja päevad, lausumata ainsatki sõna. Nende vaikimine pole aga sugugi lohutav. Need kolm meest ei tunne Iiobi vastu mingit huvi ega küsi temalt midagi. Nad teavad vaid, et Iiob on suurtes valudes, mis on niigi ilmne. (Iiob 2:11–13; 30:30.)

Viimaks hakkab Iiob ise rääkima. Valust nõretavate sõnadega neab ta oma sündimispäeva. Ja ta avaldab oma armetu olukorra peamise põhjuse. Nimelt arvab ta, et Jumal on kõigi tema hädade taga. (Iiob 3:1, 2, 23.) Iiob on küll usumees, kuid ta vajab väga, et keegi teda lohutaks. Kui aga tema tuttavad rääkima hakkavad, mõistab Iiob õige pea, et nende vaikimine oli isegi parem. (Iiob 13:5.)

Esmalt võtab sõna Eliifas, kes on teistest ilmselt kõige vanem ning arvatavasti palju vanem ka Iiobist. Mõne aja pärast kõnelevad ka teised kaks. Üldjoontes järgivad nad rumalalt Eliifase arutluskäiku. Mõned nende väljaütlemised võivad näida üsna kahjutud. Näiteks lausuvad nad Jumala kohta mitmeid käibetõdesid: kui ülev ta on, ta karistab halbu inimesi ja annab tasu headele. Ent kohe algusest peale on ilmne, et nad ei suhtu Iiobisse eriti hästi. Eliifase arutluskäik on näiliselt loogiline: kui Jumal on hea ja karistab halbu, ning kuna Iiob on ilmselgelt saanud karistada, siis mida sellest järeldada? Kas ei tähenda see, et Iiob on teinud midagi halba? (Iiob 4:1, 7, 8; 5:3–6.)

Pole ime, et Iiob ei nõustu säherduse arutluskäiguga. Ta heidab selle otsusekindlalt kõrvale. (Iiob 6:25.) Ent kolm nõuandjat arvavad järjest enam, et Iiob varjab mingit väärtegu ning on ära teeninud kõik selle halva, mis temaga juhtus. Eliifas süüdistab Iiobit, et see on jultunud ja õel ega karda Jumalat. (Iiob 15:4, 7–9, 20–24; 22:6–11.) Soofar ütleb Iiobile, et see lõpetaks kurja tegemise ja paturõõmu nautimise. (Iiob 11:2, 3, 14; 20:5, 12, 13.) Ja Bildad annab eriti valusa hoobi. Ta väidab, et Iiobi pojad olid teinud pattu ning surm oli neile õiglane palk. (Iiob 8:4, 13.)

Iiobi kolm tuttavat ei lohutanud teda, vaid tegid talle veel rohkem valu

Rünnak laitmatuse vastu

Need eksiteele viidud mehed teevad midagi veel hullemat. Nad ei heida kahtlust üksnes Iiobi laitmatusele, vaid laitmatusele üleüldse. Eliifas kirjeldab oma avakõnes jubedat kohtumist ühe vaimuga. Ta teeb sellest kohtumisest deemoniga mürgise järelduse Jumala kohta, et isegi „oma teenijatesse pole tal usku” ja et „oma ingliteski leiab ta vigu”. Sellise arutluse järgi ei saa ükski inimene olla Jumalale meelepärane. Hiljem väidab Bildad, et Iiobi laitmatus ei lähe Jumalale üldse korda, et ta pole Jumala silmis midagi muud kui vaid vaglake. (Iiob 4:12–18; 15:15; 22:2, 3; 25:4–6.)

Kas oled kunagi püüdnud lohutada kedagi, kes tunneb suurt piina? See pole sugugi lihtne. Ent me võime Iiobi võltslohutajatelt palju õppida, peamiselt seda, mida mitte öelda. Oma suuresõnalistes ja väära loogikaga mõtteavaldustes ei pöördunud need kolm meest kordagi Iiobi poole nimepidi. Nad ei hoolinud Iiobi südamevalust ega arvanud, et peaksid olema temaga leebed. * Kui siis mõni sinu lähedane on madalseisus, püüa jääda temaga suheldes südamlikuks, hoolivaks ja lahkeks. Otsi võimalusi tugevdada tema usku ja teda julgustada, aidates tal usaldada Jumalat ja uskuda tema suurt headust, halastust ja õiglust. Nii oleks Iiob kohelnud oma kaaslasi, kui oleks olnud nende asemel. (Iiob 16:4, 5.) Kuidas ta aga vastas nende pidevatele rünnakutele tema laitmatuse vastu?

Iiob jääb kindlaks

Vaene Iiob on hingeahastuses juba enne, kui see pikk mõttevahetus algab. Kohe alguses tunnistab ta, et tema sõnad on pöörased ja tema jutt täis meeleheidet. (Iiob 6:3, 26.) On arusaadav, miks ta nii ütleb. Iiobi sõnades kajastub tema tohutu südamevalu. Neist nähtub ka tema piiratud vaatenurk. Kuna õnnetused ja hädad olid tabanud teda ja ta peret nii ootamatult ning näisid olevat koguni üleloomulikud, siis järeldas ta, et Jehoova oli need põhjustanud. Iiob polnud aga teadlik mõningatest olulistest sündmustest, mistõttu tema järeldused olid valed.

Siiski on Iiob tugeva usuga mees. Tema usk ilmneb väga selgesti sellest, mida ta selle pika arutelu jooksul ütleb. Tema sõnad on tõesed, kaunid ja julgustavad ka meid tänapäeval. Kui ta räägib loomisimedest, ülistab ta Jumalat viisil, mis oleks võimatu ilma Jumala abita. Näiteks ütleb ta, et Jumal „riputab maa eimillegi kohale”. (Iiob 26:7.) See teaduslik fakt on aga oma ajast sajandeid ees. * Ja kui Iiob räägib enda tulevikulootusest, on ta veendunud, et teistelgi usumeestel on samasugune lootus. Iiob usub, et isegi kui ta sureks, peaks Jumal teda meeles, igatseks teda ning teeks ta viimaks jälle elavaks. (Iiob 14:13–15; Heebrealastele 11:17–19, 35.)

Kuidas on aga laitmatust puudutava küsimusega? Eliifas ja tema kaks sõpra rõhutavad, et inimese laitmatus ei lähe Jumalale korda. Kas Iiob läheb selle alatu seisukoha õnge? Sugugi mitte. Iiob kinnitab, et Jumalale läheb inimeste laitmatus vägagi korda. Ta ütleb veendunult Jumala kohta: „Ta näeb, et olen laitmatu.” (Iiob 31:6.) Lisaks mõistab Iiob selgelt, et tema võltslohutajate vale mõttekäik on tegelikult rünnak tema laitmatuse vastu. See ärgitab Iiobit kõnelema. Tegemist on tema pikima sõnavõtuga, mis sulgeb viimaks nende kolme mehe suu.

Iiob saab aru, et laitmatus on seotud tema igapäevaeluga. Seega asub ta kaitsma oma eluviisi. Näiteks on ta hoidunud mistahes kujul ebajumalakummardamisest; ta on kohelnud teisi lahkelt ja lasknud neil tunda end väärikana; ta on püsinud moraalselt puhtana ja pidanud au sees oma abielu; ning mis kõige tähtsam, ta on teeninud pühendunult vaid üht tõelist Jumalat – Jehoovat. Seepärast võib Iiob kogu südamest lausuda: „Ma ei loobu oma laitmatusest kuni surmani!” (Iiob 27:5; 31:1, 2, 9–11, 16–18, 26–28.)

Iiob ei loobunud oma laitmatusest

Jäljenda Iiobi usku

Kas sina suhtud laitmatusse samamoodi nagu Iiob? Iiob mõistis, et ei piisa vaid sõnadest, vaid et laitmatust on vaja ka oma tegudega tõendada. Me tõendame, et oleme kogu südamest Jumalale pühendunud, kui kuuletume talle ning teeme päevast päeva seda, mis on tema silmis õige, ja seda isegi siis, kui kogeme raskusi. Niimoodi elades rõõmustame Jehoovat ja vihastame tema vaenlast Saatanat, täpselt nii, nagu see toimus Iiobi päevil kaua-kaua aega tagasi. See on parim viis, kuidas saame Iiobi usku jäljendada.

Jutustus Iiobist pole aga veel läbi. Iiob on tasakaalutu ja omaenda õiguse tõestamisega niivõrd hõivatud, et unustab Jumala kaitseks välja astuda. Tema mõtteviisi on vaja parandada ning ta vajab abi, et näha asju Jumala seisukohast. Ta on ikka veel sügavas leinas ja suurtes valudes ning vajab hädasti lohutust. Mida Jehoova selle laitmatu usumehe heaks teeb? Neile küsimustele vastab selle sarja järgmine artikkel.

^ par. 23 Veidral kombel arvas Eliifas, et tema ja ta sõbrad räägivad Iiobiga lahkelt, vahest sellepärast, et nad polnud tõstnud oma häält. (Iiob 15:11.) Ent isegi mahedalt öeldud sõnad võivad olla karmid ja haavavad.

^ par. 26 Teadaolevalt esitasid teadlased alles umbes 3000 aastat hiljem vettpidava teooria selle kohta, et maakeral pole vajadust toetuda mingile ainelisele objektile. Üldsus sai veenva ja nähtava tõendi Iiobi sõnade tõesuse kohta alles siis, kui kosmosest tehti fotod Maast.