Kuidas sa lõpetaksid järgmise lause?

ELU ON ...

  1. TEKKINUD ISEENESEST

  2. LOODUD

Kergesti võib tekkida mõte, et teaduslikult mõtlev inimene valiks variandi A ja usklik variandi B.

Kuid see pole alati nii.

Tõsiasi on, et paljud haritud inimesed, sealhulgas mitmed teadlased, peavad evolutsiooniteooriat küsitavaks.

Üheks näiteks on entomoloogiaprofessor Gerard Hertel, kellele õpetati kolledžis evolutsiooniteooriat. Ta ütleb: „Eksamitel vastasin õppejõududele nii, nagu nad ootasid, aga ise ma seda ei uskunud.”

Miks on isegi mõnel teaduslikult mõtleval inimesel raske uskuda, et elu on tekkinud evolutsiooni teel? Vastuse saamiseks käsitlegem kahte küsimust, mille üle paljud teadlased ikka veel pead murravad, nimelt, 1) kuidas elu tekkis ja 2) kuidas elusorganismid arenesid.

Kuidas elu tekkis?

LEVINUD ARVAMUS: elu tekkis iseenesest eluta ainest.

MIKS POLE PALJUD SELLEGA NÕUS. Praegusajal teavad teadlased elussüsteemide keemilisest koostisest ja molekulaarstruktuurist rohkem kui kunagi varem. Ometi ei oska nad anda ühest definitsiooni selle kohta, mis elu on. Eluta aine ja lihtsaima elusraku vahel haigutab tohutu kuristik.

Teadlased saavad üksnes oletada, millised tingimused valitsesid Maal miljardeid aastaid tagasi. Neil on elu tekke kohta erinevaid arvamusi. Näiteks oletavad nad, et elu võis tekkida vulkaani sisemuses või ookeanipõhja all. Teise arvamuse kohaselt moodustusid elu ehitusplokid kusagil mujal universumis ja jõudsid Maale meteoriitide vahendusel. See aga ei vasta küsimusele, kuidas elu alguse sai, vaid lihtsalt lükkab selle kaugemale kosmoseavarusse.

Teadlased spekuleerivad võimaluse üle, et minevikus olid olemas molekulid, mis eelnesid praegusajal tuntud geneetilisele materjalile. Nende oletust mööda võisid need molekulid küllalt suure tõenäosusega tekkida eluta ainest ja olla isepaljunevad. Teadlased pole aga leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et niisugused molekulid eales eksisteerisid, samuti pole nad suutnud ühtki sellist molekuli laboris luua.

Elussüsteemidel on neile ainuomane viis informatsiooni talletada ja töödelda. Rakud edastavad, dešifreerivad ja viivad ellu juhendeid, mis sisalduvad nende geneetilises koodis. Mõned teadlased on võrrelnud geneetilist koodi arvuti tarkvaraga ja raku keemilist struktuuri riistvaraga. Evolutsiooniteooria ei suuda aga anda vastust küsimusele, kust on geneetilises koodis sisalduv informatsioon pärit.

Valgumolekulid on raku talitlemiseks hädavajalikud. Tüüpiline valgumolekul koosneb sadadest aminohapetest, mis on kindlas järjestuses üksteise külge kinnitunud. Peale selle peab valgumolekul võtma spetsiifilise kolmemõõtmelise kuju, et ta võiks oma otstarvet täita. Mõnede teadlaste sõnul on selle tõenäosus, et kasvõi üks valgumolekul võiks iseenesest tekkida, kaduvväike. Füüsik Paul Davies kirjutab: „Kuna talitlev rakk vajab tuhandeid erinevaid proteiine, pole loogiline arvata, et need tekkisid lihtsalt juhuslikult.”

JÄRELDUS. Pärast aastakümnetepikkust uurimistööd peaaegu igas teaduse valdkonnas on jäänud endiselt faktiks see, et elu tuleb ainult juba eksisteerivast elust.

Kuidas toimus areng?

LEVINUD ARVAMUS: esimene elusorganism arenes tänu mutatsioonidele ja looduslikule valikule järk-järgult erinevateks eluvormideks, sealhulgas inimeseks.

MIKS POLE PALJUD SELLEGA NÕUS. Mõned rakud on keerukama ehitusega kui teised. Ühe entsüklopeedia sõnul on seda, kuidas lihtsamad rakud võisid keerulisemateks areneda, sageli peetud suurimaks evolutsiooniliseks mõistatuseks pärast elu tekke mõistatust.

Teadlased on avastanud, et iga raku sees on keerukad molekulaarmehhanismid; need koosnevad valgumolekulidest, mis üksteisega koostöös täidavad keerulisi ülesandeid. Nende ülesannete hulgas on toitainete transport ja energiaks muundamine, kahjustatud rakuosade parandamine ja info edastamine rakus. Kas juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valikuga saab selgitada selliste peente mehhanismide olemasolu ja funktsioneerimist? Paljude meelest mitte.

Loomad ja inimesed arenevad ühestainsast viljastatud munarakust. Embrüo rakud paljunevad ja lõpuks diferentseeruvad ehk muutuvad isesuguse kujuga ja isesugust funktsiooni täitvateks rakkudeks, hakates moodustama eri kehaosi. Evolutsiooniteooria ei suuda selgitada, kust iga rakk „teab”, milliseks rakuks diferentseeruda ja kuhu organismis liikuda.

Teadlased mõistavad nüüd, et selleks, et üks loomaliik võiks areneda teiseks, peaksid toimuma muutused raku sees, molekulaartasandil. Kuna teadlased ei suuda tõestada, kuidas oleks evolutsiooni käigus võinud tekkida isegi lihtsaim rakk, siis kas on mõistlik uskuda, et meie planeedi fauna mitmekesisuse taga on juhuslikud mutatsioonid ja looduslik valik? Bioloogiateaduste professor Michael Behe on öelnud, et kuigi teadustöö „on ilmsiks toonud elusorganismide ootamatult suure ja rabava keerukuse, pole tehtud mingeid edusamme selle mõistmisel, kuidas selline keerukus võis tekkida mõistuse poolt suunamata protsessi tulemusel”.

Inimesed on mõistuse ja eneseteadvusega olendid, kes suudavad mõelda ja arutleda ning kel on sellised moraalsed omadused nagu heldekäelisus, ennastohverdavus ning õige-vale taju. Nende vaid inimesele omaste joonte olemasolu ei saa selgitada juhuslike mutatsioonide ja loodusliku valikuga.

JÄRELDUS. Kuigi paljud väidavad, et elu iseeneslik tekkimine on vaieldamatu fakt, on ka neid, kes pole rahul selgitustega, mille evolutsiooniteooria elu tekke ja arenemise kohta annab.

Kaalumist vääriv vastus

Olles kaalunud tõendeid, on paljud inimesed jõudnud järeldusele, et elu tekke taga peab olema ülim mõistus. Mõelgem näiteks filosoofiaprofessor Antony Flew’ peale. Oli aeg, kui ta oli tuline ateismi pooldaja. Kui ta aga sai lisateadmisi elusolendite hämmastava keerukuse ja universumis valitsevate füüsikaseaduste kohta, muutis ta oma arvamust. Tsiteerides üht muistse aja filosoofi, kirjutas ta: „Me peame järgnema tõenditele, kuhu tahes need meid juhivad.” Flew’ arvates osutasid tõendid Looja olemasolule.

Gerard Hertel, keda mainiti artikli alguses, jõudis samasugusele järeldusele. Kuigi ta on kõrgelt haritud ja entomoloogia vallas kaugele jõudnud, ütleb ta: „Ma ei ole leidnud mingeid tõendeid selle kohta, et elu oleks eluta ainest iseenesest tekkinud. Elusorganismide keerukus ja neis ilmnev kord on mind veennud, et peab olemas olema keegi, kes on need organismid kavandanud ja selle korra loonud.”

Nagu kunstniku kohta võib saada teadmisi, vaadates tema taieseid, nii õppis Gerard Looja kohta palju tema kätetööd loodust uurides. Gerard võttis aega ka selleks, et uurida Piiblit, raamatut, mis üldiselt arvatakse olevat Loojalt. (2. Timoteosele 3:16.) Sealt leidis ta rahuldavad vastused küsimustele inimkonna mineviku kohta. Samuti nägi ta, et see raamat pakub suurepäraseid lahendusi probleemidele, millega inimesed tänapäeval silmitsi seisavad. Niisiis veendus ta, et Piibel on samuti ülima mõistuse loodud teos.

Gerard leidis, et Piibli vastused on kaalumist väärt. Innustame sindki neid uurima.