• SÜNNIAASTA: 1962

  • PÄRITOLUMAA: Kanada

  • TAUST: elas ebamoraalset elu

MINU MINEVIK

Olen sündinud Kanadas Québeci provintsi suurimas linnas Montréalis. Kasvasime kolme õe-vennaga üles kaunis Rosemonti linnaosas armastavate vanemate hoole all. Meie pere elas vaikset ja rahulikku elu.

Juba noore poisina tärkas minus huvi Piibli vastu. Mäletan, et lugesin 12-aastaselt uut testamenti. Mulle meeldis väga, mida ma Jeesuse elu kohta teada sain. Mind puudutas sügavalt, kui armastav ja kaastundlik oli Jeesus teiste inimeste vastu, ning tahtsin olla tema moodi. Kahjuks see soov kadus, kui sain vanemaks ja hakkasin suhtlema halva seltskonnaga.

Mu isa oli saksofonimängija. Ta kinkis mulle oma pilli ja lisaks pärisin talt kustumatu armastuse muusika vastu, mille ümber kogu mu elu keerlema hakkas. Mulle meeldis muusika nii väga, et peagi õppisin mängima kitarri. Moodustasin mõnede sõpradega rokkbändi ja esinesime mitmetel kontsertidel. Jäin silma kuulsatele muusikaprodutsentidele, kes tegid mulle ettepaneku koostööks. Sõlmisin lepingu tunnustatud plaadifirmaga. Mu muusika kogus üha tuntust ja seda mängiti tihti Québeci raadios.

Elu paistis olevat täiuslik. Olin noor ja kuulus, tegelesin sellega, mida armastasin üle kõige, ja teenisin palju raha. Päeviti treenisin jõusaalis, andsin intervjuusid, jagasin autogramme ja esinesin televisioonis. Öösiti aga esinesin kontsertidel ja käisin pidudel. Et maandada pingeid, mida põhjustas pidev tähelepanu keskpunktis olemine, hakkasin juba noorena jooma alkoholi ja hiljem tarvitama narkootikume. Elasin ebamoraalset elu ja käitusin mõtlematult.

Mõned kadestasid mu elu, sest paistsin olevat õnnelik. Kuid sügaval sisimas valdas mind tühjus, eriti kui olin üksi. Olin masendunud ja rahutu. Mu kaks produtsenti surid AIDS-i, kui olin oma edukuse tipul. See raputas mind korralikult. Kuigi armastasin muusikat, tülgastas mind elu, mis sellega kaasnes.

KUIDAS PIIBEL MUUTIS MU ELU

Vaatamata oma edule, mõistsin, et selles maailmas on midagi väga valesti. Mõtlesin, miks on nii palju ebaõiglust ja miks Jumal midagi ette ei võta. Palvetasin sageli Jumala poole, et saada vastuseid. Pärast ühe kontsertturnee lõppu hakkasin uuesti Piiblit lugema. Ma ei mõistnud loetut täielikult, aga jõudsin järeldusele, et maailma lõpp on lähedal.

Lugesin Piiblist, et Jeesus paastus kõrbes 40 päeva. (Matteuse 4:1, 2.) Mõtlesin, et kui mina teeksin sama, siis võib-olla Jumal ilmutaks end mulle, ja panin paika kuupäeva, millal hakkan paastuma. Kaks nädalat enne paastu algust koputasid mu uksele kaks Jehoova tunnistajat. Kutsusin nad sisse justkui oma vanu tuttavaid. Üks neist oli Jacques. Vaatasin talle pingsalt otsa ja küsisin: „Mis näitab, et selle maailma lõpp on lähedal?” Ta avas Piibli ja luges mulle 2. Timoteosele 3:1–5. Ma pommitasin neid veel paljude küsimustega ning mulle avaldas muljet, kui loogilisi ja ammendavaid vastuseid nad andsid, vastates alati Piibli põhjal. Kui nad olid mind veel mõned korrad külastanud, sain aru, et mul pole tarvis paastuda.

Alustasin Jehoova tunnistajatega Piibli uurimist. Seejärel lõikasin maha oma pikad juuksed ja hakkasin käima Jehoova tunnistajate kuningriigisaalis koosolekutel. Mind võeti seal soojalt vastu ja see aitas mul veenduda, et olin lõpuks leidnud tõe.

Selleks, et rakendada Piiblist õpitut ellu, pidin tegema oma elus tohutu suuri muudatusi. Kõigepealt pidin lõpetama narkootikumide tarvitamise ja jätma maha ebamoraalse elu. Veel pidin saama lahti oma enesekesksest hoiakust ja arvestama rohkem teistega. Üksikvanemana pidin õppima, kuidas hoolitseda oma kahe lapse emotsionaalsete ja vaimsete vajaduste eest. Panin maha oma muusikukarjääri ja hakkasin väikese palga eest tööle kohalikus vabrikus.

Selliste muudatuste tegemine ei olnud lihtsate ülesannete killast. Narkootikumidega lõpparve tegemisega kaasnesid võõrutusnähud, lisaks kogesin mitmeid tagasilööke. (Roomlastele 7:19, 21–24.) Eriti raske oli maha jätta ebamoraalset eluviisi. Uus töö oli kurnav ja sissetulek nadi. Selleks, et saada palka, mille teenisin muusikuna vaid kahe tunniga, pidin töötama tehases kolm kuud.

Kõigi nende suurte muudatuste ajal aitas mind palvetamine. Mõistsin, kui oluline on korrapäraselt Piiblit lugeda. Mõned piiblisalmid andsid mulle eriti jõudu. Üks neist oli 2. Korintlastele 7:1, mis ütleb: „Puhastagem end kõigest, mis saastab keha ja vaimu.” Teine piiblitekst, mis kinnitas mulle, et halbadest harjumustest on võimalik lahti saada, oli Filiplastele 4:13, mis ütleb: „Ma suudan kõike tänu temale, kes annab mulle jõudu.” Jehoova vastas mu palvetele ja aitas ajapikku mõista ja rakendada ellu Piiblist õpitut. Otsustasin pühendada oma elu Jehoovale. (1. Peetruse 4:1, 2.) Mind ristiti aastal 1997 ja nii sai minust Jehoova tunnistaja.

KUIDAS MU ELU ON PARANENUD

Olen kindel, et kui oleksin jätkanud oma vana eluviisi, poleks mind nüüdseks enam elavate kirjas. Kuid mina olen elus ja pakatan õnnest! Mul on imetore abikaasa Elvie. Pühendame temaga koos palju aega sellele, et rääkida inimestele Piiblist. Tunnen sellest suurt rõõmu ja rahulolu. Olen ülimalt tänulik Jehoovale, et ta on mind enda juurde tõmmanud. (Johannese 6:44.)