Hüppa sisu juurde

NOORED KÜSIVAD

Mida teha, kui mul on terviseprobleeme? (3. osa)

Mida teha, kui mul on terviseprobleeme? (3. osa)

Teismeiga seostatakse sageli pakatava elujõu ja näiliselt ammendamatu energiaga. Mõned noored aga on raskelt haiged. Kas see käib ka sinu kohta? Kui nii, siis võivad sind julgustada kolme Jehoova tunnistaja V’loria, Justini ja Nisa kogemused. Pane tähele, kuidas nad tulevad toime oma kurnava tervisehädaga.

 V’loria

Mul on olnud fibromüalgia alates 14. eluaastast. Selleks ajaks, kui olin saanud 20, vaevasid mind lisaks veel artriit, luupus ja puukborrelioos (Lyme’i tõbi). Raske on teha kõike, mida tahaks, kui tunned end kogu aeg jõuetuna. On aegu, kus ma olen olnud vöökohast allapoole täiesti halvatud ning vajanud ratastooli.

Minu füüsilisest olukorrast hullemad olid sellest tingitud siseheitlused. Ma ei suutnud ju teha isegi selliseid lihtsaid asju nagu kirjutamine või purgi avamine. Nägin lapsi ringi jooksmas ja mõtlesin, miks minule see kõik nii raske on. Tundsin, et ma ei kõlba mitte millekski.

Õnneks sain ma abi. Seda mitte ainult oma pereliikmetelt, vaid ka Jehoova tunnistajate kogudusest, kuhu ma kuulun. Koguduseliikmed käisid mul sageli külas ja seega ma ei tundnud end nii üksildasena. Mind kutsuti ka seltskondlikele koosviibimistele, kuigi mind pole sugugi kerge ratastoolist autosse tõsta ja sealt jälle välja saada.

Vanemad koguduseliikmed on olnud eriti abivalmid, sest nemad on omal nahal kogenud, mida tähendavad tervisehädad. Nad on aidanud mul leppida oma piirangutega ja mitte tunda süütunnet, et ma ei suuda nii palju kui teised. Kõige õnnelikumana tunnen end koguduse koosolekutel ja kuulutustööl. (Heebrealastele 10:25.) Siis mõistan, et hoolimata oma haigusest ei erinegi ma teistest nii väga.

Pean meeles, et Jehoova annab meile kõik vajaliku vastupidamiseks. Näiteks ütleb Piibel, et „kuigi me väliselt mandume, siis seesmiselt me uueneme päev-päevalt”. (2. Korintlastele 4:16.) Just seda ma tunnen!

Mõtteainet. Kui sul on mõni tõsine terviseprobleem, siis miks on tähtis püüda ikka teistega läbi käia? Kui oled terve, siis kuidas saaksid toetada kedagi, kes on haige? (Õpetussõnad 17:17.)

 Justin

Ma kukkusin põrandale ega saanud enam püsti. Mu rindkere pitsitas ja ma ei saanud liigutada. Mind viidi kiiresti reanimatsiooniosakonda. Esmalt ei suutnud arstid leida, mis mul viga on. Ent pärast mitut sarnast intsidenti diagnoositi mul puukborrelioos.

Borrelioos kahjustas mu närvisüsteemi. Ma värisen siiani ja vahel täiesti kontrollimatult, kuigi diagnoosimisest on möödunud juba mitu aastat. On päevi, mil terve mu keha valutab või on mu sõrmed nii valusad, et ma ei saa neid üldse liigutada. See on selline tunne, nagu oleks mu liikmed roostes.

Mõtlesin endamisi, et olen ju liiga noor, et olla haige, ning mu olukord ajas mind vihale. Hüüdsin iga päev Jumala poole ja küsisin: „Miks ma pean niimoodi kannatama?” Hakkasin isegi tundma, et Jumal on mind hüljanud. Siis aga mõtlesin piiblitegelase Iiobi peale. Iiob ei mõistnud täielikult miks tal oli nii palju katsumusi, kuid ta jäi Jumalale ustavaks. Kui Iiob kõigi oma tohutute raskustega seda suutis, siis suudan ka mina.

Olen saanud palju tuge oma kogudusevanematelt. Nad tulevad tihti minu juurde ja küsivad, kuidas ma end tunnen. Üks kogudusevanem ütles mulle, et võin helistada talle mistahes ajal, kui mul on vaja rääkida. Tänan Jehoovat iga päev selliste sõprade eest! (Jesaja 32:1, 2.)

Mõnikord võime raske haiguse korral unustada ilmselge tõe, et Jehoova teab hästi, mida me läbi elame. Piibel ütleb: „Heida oma koorem Jehoova peale ja tema hoolitseb su eest.” (Laul 55:22.) Seda püüan teha iga päev.

Mõtteainet. Kuidas saavad teised aidata sul terviseprobleemide korral vastu pidada? (Õpetussõnad 24:10; 1. Tessalooniklastele 5:11.)

 Nisa

Kui olin teismeline, diagnoositi mul Marfani sündroom. See on haigus, mis nõrgestab liigeseid. Marfani sündroom võib mõjutada ka südant, silmi ja teisi elutähtsaid organeid. Mul pole küll iga päev valusid, ent kui on, siis võivad need olla väga tugevad.

Kui mul see haigus diagnoositi, nutsin palju. Olin ahastuses, et ei saa teha enam kõike, mida tahaksin. Näiteks meeldib mulle tantsida, ning mõte, et ühel päeval ei suuda ma valu tõttu enam tantsida ja võib-olla isegi mitte käia, tekitas minus hirmu tuleviku ees.

Mu õde oli väga toetav ning aitas mind sellest enesehaletsusest välja. Ta ütles mulle, et ma ei peaks elama pidevas hirmus, kuna see kurnaks mind täiesti ära. Lisaks julgustas ta mind püsivalt palvetama, sest mitte keegi teine peale Jehoova ei tea ega mõista paremini, mida ma läbi elan. (1. Peetruse 5:7.)

Mulle väga julgustav piiblisalm Laul 18:6 ütleb: „Kitsikuses hüüdsin ma Jehoovat, anusin oma Jumalat. Ta kuulis mu häält oma templist ja mu appihüüd jõudis ta kõrvu.” See salm on aidanud mul mõista, et kui ma palvetan Jehoova poole ja palun tal aidata mul vastu pidada, kuuleb ja aitab ta mind. Ta on alati minu jaoks olemas.

Olen õppinud seda, et on täitsa normaalne tunda oma traagilise olukorra pärast kurvastust või olla segaduses. Tähtis on aga, et me ei laseks sellistel tunnetel niikaugele areneda, et need meie elu ära rikuvad ja mõjutavad meie sõprust Jumalaga. Jumal pole meile neid probleeme põhjustanud ja tema ei hülga meid eales, kui hoiame teda oma elus esikohal. (Jaakobuse 4:8.)

Mõtteainet. Kas meie kannatustes saab süüdistada Jumalat? (Jaakobuse 1:13.)