Hüppa sisu juurde

NOORED KÜSIVAD

Mida teha, kui peres juhtub midagi traagilist?

Mida teha, kui peres juhtub midagi traagilist?

Igaühe elus võib juhtuda midagi traagilist. Piiblis öeldakse: „Kiire ei võida alati jooksu ega vägev lahingut, ... ettearvamatud sündmused tabavad neid kõiki.” (Koguja 9:11.) Ka noored on pidanud tragöödiatega silmitsi seisma. Mis on aidanud neil nendega toime tulla? Loe, mida on selle kohta öelda kahel noorel.

 REBEKAH

Mu vanemad lahutasid, kui olin 14-aastane.

Kinnitasin endale, et tegelikult mu vanemad ei lahuta abielu, et isa vajab lihtsalt veidi aega omaette olemiseks. Ta ju armastab ema. Miks peaks isa ta maha jätma? Miks peaks ta minu maha jätma?

Mul oli toimuvast raske kellegagi rääkida. Püüdsin sellele mitte mõelda. Olin vihane, kuid ei saanud tollal oma tunnetest aru. Kannatasin ärevuse all ja mul oli probleeme unega.

Kui olin 19-aastane, suri ema vähki. Ta oli mu parim sõber.

Kui juba vanemate lahutus šokeeris mind, siis ema surm mõjus mulle täiesti laastavalt. Ma pole sellest siiani üle saanud. Nüüd on mul magamisega veel suuremaid raskusi ning ma kannatan ikka ärevuse all.

Olen leidnud abi mitmest asjast. Näiteks hoiatab piiblisalm Õpetussõnad 18:1 meid selle eest, et me end ei eraldaks. Püüan seda hoiatust kuulda võtta.

Jehoova tunnistajana loen ka meie piibliteemalisi väljaandeid, mis pakuvad lohutust ja julgustust. Näiteks kui mu vanemad lahutasid, sain abi raamatust „Noored küsivad. Praktilisi vastuseid”. Eriti meeldis mulle teisest köitest lugeda peatükki teemaga „Kas üksikvanemaga peres saab olla õnnelik?”.

Üks mu lemmiktekste, mis aitab ärevust ja muretsemist ohjes hoida, on Matteuse 6:25–34. Salmis 27 küsib Jeesus: „Kes teist suudab muretsemisega oma elu küünragi võrra pikendada?” *

Meie kõigiga juhtub halbu asju. Emalt aga õppisin, et tähtis on see, kuidas me nendega toime tuleme. Abielulahutuse ja surmaga lõppeva haiguse tõttu kannatas ta palju, kuid ta jäi alati positiivseks ja oli tugeva usuga kuni lõpuni. Ma ei unusta eales seda, mida ta mulle Jehoova kohta õpetas.

Mõtteainet. Mis abi võib olla Piibli ja piibliteemaliste väljaannete lugemisest, kui sinu peres on juhtunud midagi traagilist? (Laul 94:19.)

 CORDELL

Kui olin 17-aastane, olin isa kõrval tema viimse hingetõmbe ajal. Isa kaotus oli kohutavaim asi, mis mu elus on juhtunud. Olin ülikurb.

Mõtlesin, et tegelikult pole ta surnud, et tegelikult pole see minu isa, kelle surnukeha linadega kaetakse. Kinnitasin iseendale: „Homme ärkab ta üles.” Olin jõuetu ja segaduses.

Mina ja mu pere oleme Jehoova tunnistajad. Koguduseliikmed olid meile tohutu suureks abiks, kui isa suri. Nad andsid meile süüa ja pakkusid meile seltsi ning olid meie jaoks olemas. Kõik see ei kestnud lühikest, vaid üsna pikka aega. See, et nad olid meile niimoodi toeks, veenis mind, et Jehoova tunnistajad on tõelised kristlased. (Johannese 13:35.)

Olen leidnud suurt lohutust piiblitekstist 2. Korintlastele 4:17, 18, kus öeldakse: „Praegune viletsus, mis on hetkeline ja kerge, toob meile ülisuure ja igavese au. Me ei keskendu mitte nähtavatele, vaid nähtamatutele asjadele, sest nähtavad asjad on ajutised, nähtamatud aga igavesed.”

18. salm avaldas mulle tugevat mõju. Isa kannatused olid ajutised, kuid see, mida Jumal on tulevikuks tõotanud, on igavene. Isa surm pani mind mõtlema sellele, kuidas mina oma elu kasutan ja mida ma tahan saavutada.

Mõtteainet. Mismoodi võib isikliku elu tragöödia panna sind ümber hindama oma eesmärke elus? (1. Johannese 2:17.)

^ par. 14 Küünar on pikkusmõõt, mis võrdub umbes 45 sentimeetriga.