Hüppa sisu juurde

Mida näitab Piibli kronoloogia 1914. aasta kohta?

Mida näitab Piibli kronoloogia 1914. aasta kohta?

Piibli vastus

Piibli kronoloogia näitab, et 1914. aastal rajati taevas Jumala kuningriik. Sellele osutab prohvetiennustus, mis on kirjas Taanieli raamatu neljandas peatükis.

Prohvetiennustuse ülevaade. Jumal andis Babüloonia kuningale Nebukadnetsarile prohvetliku unenäo hiiglaslikust puust. See puu raiuti maha ja tema kännul ei lastud seitsme aja jooksul uuesti kasvama hakata. Seitsme aja lõppedes hakkas puu jälle kasvama. (Taaniel 4:1, 10—16.)

Prohvetiennustuse esmane täitumine. Hiiglaslik puu kujutas kuningas Nebukadnetsarit (Taaniel 4:17—19). Piltlikult öeldes ta justkui raiuti maha, kui ta oma mõistuse ja kuningriigi seitsmeks aastaks ajutiselt kaotas (Taaniel 4:22). Kui Jumal ta mõistuse taastas, sai Nebukadnetsar tagasi troonile ning ta tunnustas, et Jumal on kõige kõrgem valitseja (Taaniel 4:31—33).

Tõendid, et sel prohvetiennustusel on veel teinegi täitumine. Prohvetiennustus oli antud „selleks, et elavad tunneksid, et Kõigekõrgem valitseb inimeste kuningriigi üle, annab selle kellele ta tahab, ja tõstab selle üle kõige alama inimese” (Taaniel 4:14). Kas uhke Nebukadnetsar oligi see, kellele Jumal niisuguse valitsusvõimu tahtis anda? Ei, sest Jumal oli talle varem andnud veel ühe prohvetliku unenäo, mis näitas, et ei tema ega ükski teine poliitiline valitseja seda rolli ei täida. Selle asemel püstitab Jumal ise „kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks” (Taaniel 2:31—44).

Varem oli Jumal rajanud kuningriigi, mille moodustas muistne Iisraeli rahvas ja mis esindas Jumala valitsusvõimu maa peal. Jumal lubas sellel kuningriigil saada varemeiks, sest selle valitsejad olid muutunud ustavusetuks. Samas kuulutas ta ette, et annab kuningavõimu sellele, „kellel on õigus selle kohta” (Hesekiel 21:30—32). Piibel näitab, et Jeesus Kristus oli see, kellel oli seaduslik õigus saada igavene kuningavõim (Luuka 1:30—33). Erinevalt Nebukadnetsarist on Jeesus „tasase meelega”, nagu oligi ennustatud (Matteuse 11:29).

Mida kujutab Taanieli neljandas peatükis mainitud puu? Piiblis kujutavad puud mõnikord valitsemist (Hesekiel 17:22—24; 31:2—5). Taanieli neljanda peatüki teistkordses täitumises kujutab hiiglaslik puu Jumala valitsemist.

Mida tähendab selle puu maharaiumine? Nii nagu puu maharaiumine kujutas Nebukadnetsari valitsusvõimu katkemist, pidi ka Jumala valitsusvõim maa peal katkema. See juhtus siis, kui Nebukadnetsar hävitas Jeruusalemma, kus Iisraeli kuningad istusid „Jehoova aujärje peal” kui Jumala esindajad (1. Ajaraamat 29:23).

Mida tähendab „seitse aega”? „Seitse aega” tähendab ajaperioodi, mille jooksul Jumal lubas inimestel maa peal valitseda, ilma et Jumala valitsus oleks sellesse sekkunud. Piibli kronoloogia järgi algas „seitse aega” 607. aasta oktoobris e.m.a, kui babüloonlased hävitasid Jeruusalemma (2. Kuningate 25:1, 8—10). *

Kui kaua kestab „seitse aega”? See ei saa kesta vaid seitse aastat, nagu Nebukadnetsari puhul. Viite sellele leiame Jeesuse sõnadest „Jeruusalemm [Jumala valitsusvõimu sümbol] jääb rahvaste tallata, kuni rahvastele määratud ajad täis saavad” (Luuka 21:24). „Rahvastele määratud ajad” ehk ajaperiood, mille jooksul Jumal lubas rahvastel oma valitsusvõimu tallata, on sama, mis Taanieli neljandas peatükis mainitud „seitse aega”. Seega kestsid „seitse aega” veel ka siis, kui Jeesus oli maa peal.

Piibel annab vihje, kuidas prohvetliku „seitsme aja” pikkust arvutada. See ütleb, et kolm ja pool „aega” tähendab 1260 päeva. Seega kujutab „seitse aega” kaks korda sama pikka ajaperioodi ehk 2520 päeva (Ilmutus 12:6, 14). Prohvetiennustustes kasutatava reegli põhjal „iga aasta kohta üks päev” võib öelda, et 2520 päeva tähendab 2520 aastat. Seega pidi „seitse aega” ehk 2520 aasta pikkune periood lõppema 1914. aasta oktoobris (4. Moosese 14:34; Hesekiel 4:6).

^ par. 10 Täpsema arutelu sellest, miks me viitame aastale 607 e.m.a, leiab artiklisarja „Millal muistne Jeruusalemm hävitati?” 1. ja 2. osast, mis ilmusid ajakirjas Vahitorn, 1. oktoober 2011, lk 26—31 ning 1. november 2011, lk 22—28.